Vaim vajab päikest ...

... ütles luuleline pilliplõnksija Kaaren.
Praktilise loomuga Lillekasvataja alustas fakti lahtiseletamist ja analüüsi.
Mida annab päike, mida mujalt ei saa?
Valgus, soojus, bla-bla.blaa ... ma ütlen teile, mis ta annab! Ta annab D-vitamiini. D-vitamiin on oluline aine, sest ta aitab kaltsiumil imenduda. Kui D-vitamiini netu, siis võid piimavannis ujuda ja 10 liitrit päevas seda juua, kasu pole mitte kopkagi eest! Ei imendu see kaltsium sinusse, vat nii! Kui kaltsiumi piisavalt ei saa, lähevad luud pikapeale hapraks, st seestpoolt hõredaks ja kokkuvõttes nõrgaks. Nõrkade luudega aednik ei kõlba kuskile, sest see ei jaksa kaevata, käpuli roomamisest rääkimata.
Suvekuudel piisab vajaliku D-vitamiini saamiseks , kui ollakse palja näo ja käsivartega 20 minutit päikese käes. Vat talvel ei tee meist seda keegi.

Mis siis teha?

D-vitamiin tuleb sisse süüa. Kõige rohkem on seda kraami suitsusilmus, suitsuangerjas, angerjas, sprotikonservis. vürtsikilus, lõhes, sardiinides. Kelle meelest kala on jäle, saab D-vitamiini munakollasest, kukeseentest ja piparkookidest. A neid peab siis muidugi hulka rohkem omale sisse matsutama. 

Nii et plaan selge.

Söön mõned silmud.

Kuniks see silmukala mõjuma hakkab, proovin teha aia- ja värviteraapiat. Ehk tõstab üleüldist meeleolu. Ma sain oma seemned kätte. Heh, see tõstis meeleolu tugevalt. Kui paki avasin ja leidsin, et mida ostetud, tõusis meeleolu veelgi. Olin vahepeal juba unustanud, et mida ma täpselt tellisin. Heh. Nelja sorti basiilikut, nelja sorti salateid, ravimtaimekesi, kurki, tomatit ja puhast päikest kõrvitsate näol:

Mul saab põnev olema. Ja viimaseks suvelilli. Traditsiooniliselt aednelke (olen lummusesse sattunud), tokkroos, mungalill, saialill ja lõvilõugu. Vat lõvilõugu olen kasvatanud vist mingi 15 aastat tagasi viimati. Ilusad värvilised olid küll aga kuidagi korratud. Tollal ma neid rohkem ei tahtnud. Aga eeloleval suvel olen korralageduseks valmis. Nii et nad sobivad hästi.

Praegu ...

... ja nii kasvatan mina vürtsikaid vitamiinseid võrseid. Ei mingit mulda selle taimekese jaoks. Kilekott pähe, nii pääsen ka igapäevasest kastmisest. 

Muud nagu midagi ei teegi. Minu laisklemine on võtnud kroonilise pöörde või eriti ägeda vormi ja ma ei suuda end kuidagi kokku võtta, et teha ära vähemalt eelmise aasta peenarde analüüs ja nokitseda oma käsitöise portfoolio kallal ... no ei tule vaimu peale, nohh!

Kust saada sellist vaimu?

Eks vist tuleb tasakesi otsast alustada, kuni ma vaimudele meelde tulen. Eks uuest aastast on juba ette teada, et ega ta mul eriti suur aianduslik aasta ei tule. Pole mõtet suuri plaane teha. Väiksed plaanid on muidugi paigas - salatite peenar vanas liivakastis ja kasvuhoone muidugi ja üks korralik hernepeenar, sest see õigustas end igati. Hoganast tuleb edasi teha, sest pool sellest peenrast oli ju lihtsalt surimurine kompostihunnik. Sinna saab püsikuid ümber kolida, kui neil mujal kitsas ja kui ruumi üle peaks jääma, siis läksin lihtsama vastupanu teed ja ostsin suvikute (saialill, päevalill, jne) seemneid. Need on mõnusad. Pealegi on saialill oluline ravimtee osa, ilma selleta pole elu. Ja kummelit peaks külvama ja ... kõrvitsat. Loodan ilusat ja rahulikku suve. Kummelilõhnalist. Päikselist. Uduvihmalist. Ilma sääskedeta.

Üks makaroniroog

Tegin siin üksvahe miskit söögipoolist. Sellist asja iga päev ei tee aga ta oli maitsev, samas vajaks natuke retsepti parandamist ja kindlasti teen kunagi jälle.

Need on siis need nn cannelonid. Suured makaronid, mis täidetakse ja kõpsetatakse ahjus kui makaronivormirooga.Kõigepealt ma keedan makaronid väheke pehmemaks aga mitte päris pehmeks. Siis valmistan täidise: 

• praetud hakkliha,
• praetud riisikad,
•  praetud sibulad (hakitud),
• sinihallitusjuustukuubikud
• soola, pipart, tüümiani

Siis täitsin makaronid ja ladusin pannile. Piisaks ja oleks parem, kui neid oleks vaid üks kiht. Ma ladusin kahes kihis. See polnud hea - lihtsalt liiga palju tegin.

Kui pann täis, valmistasin muna-rõõsa koore segu ja valasin peale. Ja ladusin ühe kihi juustuviilakaid sinna otsa. Juustusorti tuleks kah hoolikamalt valida. See, mida mina kasutasin, ei olnud kõige parem. No maitse oli hea aga tekstuur jättis soovida. Peaks ikkagi selline õhuline ja krõmsa jääma.

Aga toiduelamus oli hea. Täidis oli super.

Tänane ilm ja mida me õuest leidsime

Hommikul vara läksin koeraga jalutama ja me leidsime palju lund ja miinuskraade 2,5.
Vahepeal oli siin pikka aega plusskraadid, maa must ja porine, autoga meie kruusatee peal sõites olid jälle nagu paadiga tormisel merel - pehme tee kõigutab masinat toredasti.
Mina muidugi neid poriseid maastikke pildistama ei hakka, minu blogi kajastab vaid ilusat, korralikku, minu meele järgi talve. Olgu see talle õpetuseks!
Tänahommikune lumi on paks ja raske, kõik kõrred-varred puha lookas. Suuremad männidki nagu hernehirmutised, ainult suuremad-tugevamad oksad jaksavad end püsti hoida.

Kolasime koeraga mööda aeda. Leidsime igasuguseid asju. Näiteks ühe laste tehtud "köögi" aida tagant. Neid kööke oli mul sügisel tegelikult kõik kohad täis. Sellesügisene vaaritamine meeldis lastele niivõrd, et hullupööra keedeti vanades totsikutes kah igasuguseid pori ja puru hoidiseid. Eks kevadel korjab neid vanu potte. Praegu las nad olla. Elustavad aia talveund ja vaikelu.

Tegelikult - ega kõik ei maga. Kui koeraga kuuseheki taha jõudsime, tõusid sealt parinaga lendu nurmkanad. See neil hea soe ja tuulevaikne koht seal. Eks tulid tormi eest peitu. Nad tavaliselt ikka tulevad tormiga meie õue peale või kössitavad kuuri taga. Seekord aga istusid arukuklaste pesa otsas.

Kui kodu poole juba keerasime, leidsime ühe kassi ka. Kass küll lund ei fännanud. Küsis tuppa ja diivani peale sooja pikutama. Me siis lasime ka. Ja lund me rookima ei hakanud. Läksime ise kah tuppa diivani peale sooja. Mitte et külm oleks olnud aga no talv on ju - talveune aeg.

Lihtsalt ilus ...

 Kümme miinuskraadi tundusid krõbedad aga ronisin ikkagi oma soojast urust piparkookide, sidrunitee ja kudumisvarraste juurest välja. Päikse käes oli võrratult ilus. Õnneks olid fotokal patareid olemas, mälukaart ei ununenud samuti ja sain paar ilusat võtet. Eks nad ole minule ilusamad kui mõnele teisele, ikkagi minu kodu ümbrus, minu kõrred ja varred, minu härmatanud puud.
Ilus.
Jääkski need ilmad nüüd selliseks, sobivad hästi.

Tubaselt ... ja mitte-tubaselt ...

Olgu ilmad millised tahes - külmad ja pimedad, vihmased või

... lumised ...

Minul on ikka hea laisk ja mugav olla. Paneme aga meeleoluks küünlad põlema:

... ja küpsetame natuke imelikke pirukaid...

kohupiimasisuga.

Et vaimult ei manduks, tuleb vahest kodunt minema käia ja mujalt kultuuri otsida. Näiteks Avinurmes sai käidud ilusamate põrandatekkide huvi pärast (käisin seal oktoobri algul). Aga Avinurme ümbrus oli igas mõttes huvitav.

Ja veel Viljandis sai käidud lõngu punumas ja Tallinnas. Tallinnast tõin kirivöö kudumise tarkust. Tarkus on iseasi, nüüd tuleb osavust kah kuskilt leida ja Peetri kihelkonna vöö valmis meisterdada. Et kui vööd päris ei jõua, ehk järjehoidjagi ...

Kui lund on, leiab aega ka kodumail ringi uidata ja vaadata, mida teised teevad. Et mis teised? Ikka need va naabrid - karvased ja sulelised.
Metsaloomad pole meie maa peale mitte omi radu teinud, kasutavad kah neid, mida meiegi. St mehe poolt niidetud radu. Eks ta ole mugavam muidugi.

Kitsekesed:

Väiksem kui minu koera käpp, suurem kui kassi käpp. Rebane? Pisike emarebane?

Kolme jalaga hüpikkonn?

Ok. Mul telgedel villane tekk, varrastel paar sokke ja üks kampsun, seina küljes kirivöö ... lähen laisklen edasi.