Vahtkonna vahetus. Kurb ja pidulik ühtemoodi

Eks me oleme kõik siin maailmas vaid külalised. Kuskilt me tuleme, et painutada ja vormida selle maailma aeda oma arusaamade järgi ja siis kaome jälle ... kuhugile... . Oleme kellegile kingituseks, rõõmuks, kellegile jälle mureks ja pahanduseks.
Sügisel tuli loodusele tagasi anda meie truu aiavalvur, must karvane koer. Tuli mingi imelik, salakaval haigus ja viis sõbra minema. Eks ma sellepärast kah pikalt ei bloginud, et meel oli kurb. Mis sa, hing, seal aias üksi ikka teed. Senini sai ju kõike koos tehtud. Üksi pole see ikka see.

Aga loodus tühja kohta ei salli. Ja paar päeva tagasi sai meil sellest tühjast kohast küll ja koju toodi uus vahimees.

Kutsikas kodunes üllatavalt kiiresti. Kassid olid vahepeal harjunud omaenese kuningriigis elama, nii ikka susiseti uue kaaslase peale ja sooritati protesti märgiks kõikvõimalikke vigur kaugus- ja kõrgushüppeid. Aga kutsikas esitab neile visa järjekindlusega metsikut kassi-võrgutustantsu, vehib sabaga, keerutab, noogutab peaga, kepsutab ümber kasside ja tundub, et kõuts Kreisi ongi juba leppinud uue kaaslasega.
Kui kutsika majja tõime, ütles mees, et kui nüüd peab kogu perele  uued jalanõud ostma, jääb see minu mureks. Tundub, et seda probleemi mul pole. :D Lemmiktegevus paistab olema hoopis teki sisse augu harutamine ja siis sealt kaudu vatiini välja koukimine.
Selline viguriga musirull :)

Lillekasvataja muudkui öpib, öpib, öpib ehk talvine sotsioloogia tund aednikele

Ei minul ole aega aia jaoks. Käisin täna hommikul korra aias, pildusin posu männioksi rododele otsa ja kiirelt kohe tuppa tagasi õppima. Õige pea tuleb nomaitea, milliooon eksamit, upu vai ära kõigi nende õppimiste sisse. Mõni aine on liig mis liig minusuguse sammaldunud aju kohta. Sotsioloogia näiteks. Juba Horatius ütles, et:difficile est proprie communia dicere

(raske on väljendada üldtuntud asju omamoodi)

Aga mul ei jää muud üle, ei jää ju meelde muidu!!!  

No nagu vähe selgem .... :DDDDDDDD

HEAD UUT AASTAT, KALLID AIASÕBRAD !!!

Mööda sai aasta 2012 ja kohale jõudis 2013

Oli see aasta, mis ta oli. Oli rõõme ja oli kurbust. Oli uusi toredaid tutvusi, oli kurbi hüvastijättusid, oli vihma, oli päikest. Sai otsa see aasta 2012 ja tuli uus 2013. Aga on asju, mis kunagi kuskile ei kao. Need on sõbrad ja see va sõbratunne, mida igavesest ajast igavesti pakuvad pere, sõbrad, aed. Kui üks peakski kuhugile kaduma, ronib teine kohe asemele. Ja kolmas passib ka samas kõrval. Olge te selle eest tänatud ja kõike ilusat teile ka uuel aastal!

Kassimeditsiin ehk hommikusöök voodisse

Tea, kas ma olin külma saanud või mis aga täna hommikul pea valutas ja silmad kipitasid. Tõmbasin teki üle pea ja ütlesin perele, et olen omadega haigemaist haigem,  magan veel tunnikese ja hommikusööki ma ka ei taha.
Tundsin juba, et uni hakkab tasakesi tulema kui kuulsin imelikku piiksumist. Pistsin pea teki alt välja ja oh sa süda, minu kõrval istub Kassimamma, murelik ja hoolitsev nägu peas, hambus täiesti elus ja terve hiir!
Hiir voodisse!!! KIIIIIKS!
Ja viskaski hiire mulle teki vahele. No mina sain küll jalad alla kohe ja lendasin voodist välja. Rapsisime kassiga koos tekke, hiir hüppas järsku viuhti voodilt kapi alla, kass talle järele. Kätte ei saanud. Vedas hiirel seekord.
Aga mulle vaatas Kassimamma küll pärast väga etteheitvalt otsa. Tõepoolest. Soe ja värske hiir võib vabalt olla hea külmetushaiguste vastane ravim. Kes olen mina, et hukka mõista ja kahelda? Pole ma meditsiini õppinud ega midagi ...

Seened ja sügisastrid

See veider must jupike seal heinte vahel on soo-maakeel, Gleoglossum glabrum, kasvab koos turbasammaldega. Soomes pidada üsna tavaline olema, Eestis aga leiduvat harva.

 ["Tunne seeni" M.Korhonen 2007]

Minu maa peal tundub ta ka tavaline olevat. Tekib ta sügiseti aga olen leidnud ka kevadel, murdub nagu pehme puit.

Nii palju siis seentest.
Teine kolm lauset kirjutan sügisastritest.

See oli vist Tii, kes kurtis, et tal sügisastrid olla koledaks läinud ja ta lõikas nad kõik maha. No siis ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, need ju alati ilusad. Ja et õiglus võidutseks, tehti mulle looduse poolt kohe ka selgeks, et mu selline arvamus on vale mul. Minu neljast sügisastrisordist on kolm ilusad, no imeilusad kohe, kolmas aga jubedus kuubis, üleni tumepruun. Lähen korjan need varred sealt ära. Häirivad vaadet.
Ka tuhkurenelas oskab sügisel ilus olla, värviline.
Helelillad sügisastrid peaksid tuhkurenela selja taga uhke puhmakana eputama aga see sügis ei tee nad seda mitte. Aga hea küll, praeguseks on muud põõsad nii parasjagu suured juba, et saavad vaatepildi pakkumisega ka ise hakkama.

Hostad on lahedalt kollased.

Ka küpress-piimalill hakkab värvi muutma:

Hobune närigu muru ehk ideaalne vürtsisiirup!

Mul on naabrimehe hobusest natuke kahju ka aga oma peedid hoian igal juhul endale! See oli nii vahva kemüüse, mille ma lõppude-lõpuks valmis sain!

Esialgu see küll eriti optimistlik tegemine ei olnud, ausalt öelda. Potis aurav keedus oli küll magus aga tõesti imeliku peedimaitsega. Värv polnud kah üldse isuäratav, selline porivärviline. Keedus auras potis üha vähemaks aga paremaks ei läinud kuidagi. Mind valdasid tõsised kahtlused, et mul kas lihtsalt ei tule välja või see ongi üks jama värk.
Ja viskasin, säuhti, astelpajumarjad keedusesse. Mõtlesin, et ega ta hullemaks lähe kui ta juba on.
Need, kes oma lapsepõlvest mäletavad puhast, ilma peedimaitseta siirupit, neile võin natike tarkust lisada. Nimelt lisati vanasti peedileotisele lupja. See setitas kõrvalmaitset tekitavad mineraalained põhja ja siis villiti ettevaatlikult puhas kraam teise potti.
Nii tehakse tegelikult ka tänapäeval, minge lugege või dansukkeri kodulehelt aga mina isiklikult ei tahaks selle lubjaga praegu küll katsetada. Kuidagi imelik on ja õiged teadmised puuduvad. Aga eks ma kogun neid. Talv otsa aega keemiat õppida :) Noooh, et mis see lubi täpselt üldse on ja kuidas ta suhkrulahuses käitub.

No vat. Viskasin astelpajumarjad lahusesse, keedan ja kuumutan ja maitsen ja ena üllatust: see asi muutus päris söödavaks! Peedimaitse oli küll äratuntav aga mitte enam ebameeldiv. Astelpajumarjamekk käis üle ja kokkuvõttes päris hea ja mahe tulemus!
Osa sellest kraamist sulgesin pudelisse ja mingi osa jäi potti edasi mulisema. Viskasin sinna paar tera nelki, ingveritükikesi ja kaneelikoore. Ja siis muudkui keetsin ja segasin, keetsin ja segasin ja ennäe imet, keedusest sai tasapisi paks ja veniv siirup! Ja kui nämma see oli! Maitseainete lisamine oli väga õige liigutus. Ja suhkrusisaldus nendes peetides on tõesti kõrge sest sellise koguse astelpajumarjade magustamiseks oleks mul vähemalt 2 kg suhkrut läinud. Vist.
See asi kukkus mul hästi välja! Pühitsegem!
Valmis siirupi segasin jahu ja munadega küpsisetaignaks ja see ootab külmkapis küpsisevormijaid.
Ainuke asi, mis mulle selle asja juures ei meeldinud, oli see, et keetmise ajal oli kogu köök paksult auru täis. No kole palavaks läks. Eriti teisel korrusel. Aga eks need ilmad muutuvad üha nirumaks, siis on see ka omamoodi positiivne nähtus.