Lillekasvataja õpib ehk "Pange pada tulele!"

Täna oli igati sobib päev õppimiseks. Turgutasin end hommikul kohviga inimeseks ja tassisin kogu oma lektüüri suurde tuppa laua peale.

Kass tuli ise, tema ei kuulu tegelikult ei kohustusliku ega soovitusliku kirjanduse hulka. Ma olin varem end juba ilusasti ettevalmistanud, raamatukogud koju tühjaks tassinud, õppeplaani valmis kritseldanud ja poest üht-teist tarvilikku soetanud.

Ohh, kooliaeg, ohh kooliaeg!

Õppisin, õppisin ja sain selgeks mõned asjad:

1. mul pole kodus normaalset liimi

2. ma olen ostnud kunstitööde jaoks täiesti vale mapi

3. enne kui ma hakkan referaati kirjutama, võiksin ma mõned raamatud läbi lugeda

... siis me väsisime ära ....

Päike paistis ka nii lagipähe täna. Võtsin siis tunnikeseks akadeemilise ja hakkasin toalilli kastma. Ja oi-oi-oi, mis ma leidsin!!!!!

Naised, miks teil pill ei hüüa?!

Mina tahan putru süüa!

Minu riis õitseb!

Ma tõin ju riisitaimed ühes vesipalmidega mõnda aega tagasi tuppa sooja. Ja näete - õitsebki!

Köögikatale!

 

Päike paistab, ilm on soe,
  Kata jookseb ümber poe,
torti osta tahab ta
sest Kata täna sünnat peab!
PALJU ÕNNE, KALLIS KATA!

Talu nimi

Sain vastuse! Kopeerin teilegi. Ühe lause värvisin punaseks.



Olete pöördunud Siseministeeriumi poole palvega säilitada Teile kuuluva maaüksuse nimi Borka. Selgitan antud teemaga seonduvat.
Kohanimeseadus (RT I 2003, 73, 485) sätestab, et Eesti kohanimed on eestikeelsed (§ 9). Kohanimede keelsuses on lubatud aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud erandid, millised teeb kindlaks tuginedes kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korrale (RT i 2003, 73, 485) üldjuhul kohanimemääraja, kelleks käesoleval juhul on kohalik omavalitsus.
Antud juhul on tegemist Järvamaal Roosna-Alliku vallas Kaaruka külas oleva kohaga. Tuginedes 1930. aastate katastrikaardile paikneb tänane Borka maaüksus endise Vaadu A-132 (ajal: Roosna-Alliku mõisa maa, omanik Hermann Rooba) kinnistu ühes osas, hõlmates ka taluhoonet. Muu osa Vaadust on nimetatud Künkaks. Praegune Vaadu paikneb aga maal, mis ajalooliselt on olnud Sepamäe A-88 (lisaks veel maid muudelt kinnistutelt). Seega vana seisu taastamine ei tule kõne alla.
Borka on iseenesest võõrsõna struktuuriga (algab b-ga) nimi ning sellisel juhul on vaja nime säilitamiseks selle aja- ja kultuuriloolist põhjendust. Kui omanikuna soovite senist nime säilitada, siis peaksite vastava kultuurilis-ajaloolise põhjenduse andma kohalikule omavalitsusele. Kui kohalik omavalitsus kohanimemäärajana on omaniku toodud põhjendusega nõus, siis on võimalus nime säilitamiseks ja edasiseks kasutamiseks olemas. Võimalus, mida Teile on pakutud, oleks ka nime mugandamine, st eesti omanimede struktuuriga kohandamine: Porka.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Väino Tõemets
osakonnajuhataja,
kohanimenõukogu esimees

Koeraga kahekesi ehk olgu jääv meile päike.

Suur Poiss läks Tartumaale kooli, väiksed jõmmid lasteaeda, mees sebib tööl käia. Aeda oleme jäänud koeraga kahekesi. Pluss kass muidugi. Ja teine kass ka vahetevahel. Ja hiired. Mutid. Rotid tõenäoliselt kuigi pole neid just näinud. Linnukesed ja herilased. Nii et seltskonda on. Vahest isegi liiga palju, sest herilased tegid pesa minu kiviaiapeenrasse suurte kivide vahele ja muudkui sõeluvad seal. Ja koer elas minu septembrikuus õppesessioonil viibimist nii üle, et ei jää minust enam sammugi maha. Nii käimegi nagu paarisrakend igal pool koos. Ainult sauna ta minuga koos ei trügi. Õnneks. :) See veel puuduks, hahaa.
Praegu ootangi siin, et muru vähe kuivaks, tõotab ilus päev tulla. Viimasel ajal on kole vihmane olnud, mulle niimoodi ei meeldi aias toimetada. Ikka päikese ja mõnusas olemises. Ehk pääsen täna aeda oma aia-hooaega lõpetama. Ikka need püsikupeenrad ja tulbisibulad. Ja rooside muldamine ja kasvuhoones viimase tomatitaime likvideerimine. Et tõmbaks kah kriipsu alla

Paar tundi hiljem ehk natuke pilti kah:

Selle aasta lühikokkuvõttena võiks öelda, et vähe sai tehtud aga mis tehtud sai, sai hästi tehtud. :D (sai ikka lause tehtud!) Pikem kokkuvõte tuleb hiljem, noh, et mis sordid ja mis oli hea ja mis paha. Aga aasta tegu minu aias oli kindlasti kiviaiapeenra ilusaks tegemine, see on fakt.

Filigraanne ...

Sügise kallal ikka jorisetakse, et see pole hea ja too pole kena. No et porine ja pime ja ... eks ma ise jorisen ka loomulikult. Aga te vaadake kui imelisi vaatepilte ta pakub, see sügis. No näiteks minu aiatiigi põhi:

Justkui allikas päris ehtsas looduses või siis kõikse nooblima kvaliteediga moodne telekas. :)
Ja mõni taim on äraõitsenult eriti omapärane ja huvitav:

Tegelikult oli mul tahtmine kangesti lobiseda ka sellest, et mis ma Tallinnas kuulsin ja nägin, just aianduse koha pealt aga kuna fotosid pole ja aega ka napib, siis jäägu see järgmiseks korraks. Nii palju ikka mainin ära, et nägin ühes aias kahte ülisuurt jalaka leinavormi, üks neist oli kui värava varikatus. Ääretult huvitav nägi välja. Ei tea, vanad nad olla võisid? No et kui sellise jalaka alt täismees püsti läbi käia saaks?
Ja äraütlemata palju nägi aedades hortensiaid, iseäranis roheliste õitega. Ilusad õitsevad hortensiad teevad mind tsipa kadedaks. Mul on aias see tavaline, no mitte ei taha õitseda. Ei tea, mis tal viga on.
Aga see-eest tunnevad sõnajalad mu aias end päris hästi. Ja pärast paariaastast kolimist leidsin ka oma kivi-imarale hea koha: kiviaia-peenras loomulikult.

Ja seal kasvab ka mingi mulle tundmatu loodusest korjatud pisike roomav sõnajalg. Mis ta nimi on, vat seda ma ei teagi. :(

Seal kivide vahel on nad nii lahedad!

Väga peeneid mustreid võib kohata.

Vaimustav!

Jäin ka ju sel kevadel reklaamide võrku mässida ja kolm uut roosi osta. Tegelikult kaks neist, roniroosid, olidki plaanitud. Kolmanda, Black Magic`u, ostmine oli küll hetke tuju ja reklaami sugestioon. Ilusad tumepunased õied, nohh! Teadagi ...
Aga ega ma ei kiru neid oste. Black Magic jäi see aasta küll nirukeseks aga ehk pole hullu. Linderhof (roosa lihtõieline) oli kaks aastat paras õudus kuubis (rotisaba kolme lehega) aga see aasta kasvatas nii uhke põõsa, et ohohohhooo!
Teine uustulnuk, Indigoletta,  kasvatas ilmatuma pikki varsi ja vägevaid lehti aga õitsema ei suvatsenud hakata. Kolmas (nimi kadunud muidugi) aga tegi mulle sügiseks kingituse:

Delikaatne õrn roosa varjundiga õieke, mis täna lõunaks vaasis oma õie täiesti lahti lõi.

PS.: Nimi: Climbing Snow