Suvised reisimised

Suvised reisimised hakkasid sellest pihta, et ilm läks üle hulga aja ilusaks ja tekkis tahtmine kusagile minna. Ükskõik kuhu. Peaasi, et läheks. Kaua me seal kodus passime.
Ja läksimegi. Kõigepealt Imaverre Sassi tallu jaanalinde vaatama. Polnudki neid varem kunagi näinud. Olid ikka ilusad küll.
Kui linnud vaadatud, koju ei tahtnud ikka veel minna. Põrutasime edasi Võrtsjärve äärde. All fotol pole küll Võrtsjärv aga osake temast. Kaevatud kanal, kus vesi oli soe nagu supp ja väga mudane.Järve äärest leidsin selliseid ilusaid teokarpe aga WARNING! HÄDAOHT!
Nad haisesid nagu jube!!! Pärast käisime poes seepi ja vett ostmas, mu käed olid ju sama haisuga... ja see hais oli juuuuubbeeee!Kui mudaaugus ujumine ühelpool, ei tekkinud ikka veel tahtmist koju minna. Põrutasime siis hoopis Karksi-Nuia suunas. Lõviosa minu lapsepõlvest möödus seal. Noh, igal juhul kõik koolivaheajad.
Kahjuks pole miski ega keski siin maailmas igavene ja auto tuli parkida hoopis surnuaiavärava kõrvale. Selles ilusas kuid nukras aias puhkab nüüd minu vanaema.
See on väga kurb.Ehh, nostalgia.Kunagi, kui olime lapsed, sõitsime mööda seda teed alla järve äärde. Tollal tundus see mägi palju järsem olevat. Jalgratastega sai päris kihutatud sealt alla.Kui minna tasapisi mööda seda teed edasi järve poole, avaneb mäeküljel vot selline vaade. Vanasti, kui ma veel laps olin, neid pöösaid seal veel polnud. Vist umbes 10 aastat tagasi tekkisid sinna. Nad on nii kihvtid ümmargused. Mingid pajud vist.
Karksi ürgorust ja tehisjärvest eriti pilte ei teinudki. Seal käis mingi teede parandamine ja järve süvendamine, nii et peab pisut ootama enne kui ilusaid fotosid klõpsida saab.
Aga igal juhul oli meil tore reis sinnakanti.
Järgmiseks reisiks sai sõit Saaremaale mitmeks päevaks:

Normaalne inimene oleks kindlasti läinud Saaremaal kusagile dendroparki. Meie ei läinud. Jõlkusime niisama ühest rannast teise ja ujusime ja ujusime. Korra käisime küll muidugi Kuressaares linnuses ja seal linnuseõuel vahtisin toda suurt pööki ja tema krussis juuri ja tundsin, et MA EI TEA MILLESTKI MITTE MIDAGI. Lihtsalt selline väike olemise tunne tekkis.
Peab tunnistama, et Saaremaa loodus üllatab ka ilma igasugu parkidega küllaltki. Natuke rannataimi: esimene, teine, kolmas. Eks seal oleks rohkemgi pildistada saanud aga fotoka mälukaarti tuli kokku hoida. Nii jäi ära traditsiooniline kadaka pilt või foto kolme sorti pujust kõrvuti. Ja ühed väikesed armsad roosad lillekesed rannal. Oo jeeh.

Samuti sai ühel vanal sõbrannal Elol külas käidud ja ühe silmaga vaadatud, et kuidas ta ka elab. Ilusti elas. Kahjatsesin, et külaskäik nii lühikeseks jäi ja et ma talt üht kamakat savi, mida ta väidetavalt tiigi kaldalt kaevata saanuks, omale ei nuianud. Saaks proovida seda Kiruveres õpitud/nähtud potipõletamise meetodit. Oleks huvitav ettevõtmine. A okay, eks savi saab mujalt kah.
Nojah, aga nüüd oleme kodus tagasi ja kasvuhoone ootab rohimist. Esimesed tomatid juba punetavad, kurki ja kabatshokke on just parasjagu palju meie pere jaoks. Herned, muideks on see aasta nirud (Aamissepp) aga kannavad suht hästi.

Ok. Aitab küll jututamisest. Hulka fotosid vaja nüüd klõpsida. Palju ilusaid uusi õisi on aias.

Hea uudis ja halb uudis ehk ilu toidab.

Alustame halvast. Kabatshokil on midagi viga. Mõnedel viljadel hakkab ots mädanema. Eile korjasin haiged viljad ära ja see ainus, mis poolest saadik oli suureks paisunud, oli ka seest täitsa mäda. Alles jätsin vaid ilusad. On see niiskete ilmade süü? Tuleb kogu taim ära visata? Ma pean nüüd kirjandust uurima, ehk ikka ei pea.
Liigume tasapisi hea uudise poole.
Õitsema on hakanud esimene peiulilledest. Tagetes tenuifolia. Muidu mulle peiulilled eriti ei meeldi aga teades nende mullaravimise omadusi, muutuvad nad minu silmis hulka sümpaatsemaks. Aga ega neil ju tegelikult miskit viga polegi. Pealegi on seal peenraotsas ilus värvikooslus tekkinud. Vist peaaegu kogemata. Esiteks siis pruunikas-oranzikas peiulill, teiseks samuti õitsemist alustav põõsasmaran Day Dawn ja kolmandaks ...mõnus-kollane roos Artur:Selline roosiõis teeb kõik heaks. Ka hukkaläinud zukkiini-eine. Ilu toidab. Jeeeeh...

Hilinenud aprillinaljad

Nagu ma siin varemgi olen juba see aasta kirjutanud, on mind nii mõnedki üllatused tabanud. Tulpide seas tuli ootamatuid üllatusi ette (noh, et ostetud sai üks sort aga kasvab hoopis miski muu), sama oli hanerohuga (valge osutus lillaks) ja nüüd siis veel!

Paar päeva tagasi sain uue üllatuse osaliseks. Oma käega sai korjatud eelmisel sügisel valge rõngaslille seemet. Sai see valgesse peenrasse külvatud koos ostetud valge kerakelluka seemnega. Ja mis sealt siis tuli? Haaa! Roosavärviline sametlill koos roosa rõngaslillega!

Roosa!

ROOOOOSA!

Roosa on ilus värv. Rõõmsameelne. Ja armas.

Las ta siis olla peale.

Järgmine aasta proovime uuesti.

PS. Tootsi peenar (meenutus varasemast) edeneb ilusasti. Isegi see x-aegne peet kasvab üsna kenasti. Idanes umbes 50% seemneist ja x-aegne sibul tuli 100% üles. All fotol ilutseb lina, samuti tootsi peenrast. Äkki järgmine aasta teeks kogu selle lapikese linapõlluks? Nii ilus ja nii armas.

Annan teada,

et tegin ühe blogi veel.
Tulge tshekkima!
Eestis tavaline

Begooniad ja roosid

Begooniatega pole mul varem üldse mingit pistmist olnud aga müügikataloogi fotodel nägid nad nii head välja, et katsetamata ei saanud kuidagi jätta.
Esimesel pildil siis punane ripp-begoonia. Kõrval Mikania Scandens. Väga hea pinnakatja ja sobib ka amplipotti.Järgmisel fotol ilutseb valge ripp-begoonia. Ehk siis õuepealne lilletünn teiselt poolt. Need pikad varred seal tünni keskel on lõhnava gladiooli (acidanthera )varrekesed. Jäi paar mugulat üle, suskasin sinna. Aga kasvavad sama jõudsalt kui teised taimed peenras.KOKKUVÕTE begooniate senisest kasvatusest:
ettekasvatusega on vaid siis mõtet vaeva näha kui istutada taimed avamaale alles juuni lõpus, juuli alguses. Ühesõnaga, kui jahedad ööd on möödas.
Vihma nad kannatavad, tuult mitte. Ka pole nõus istuma liig väikeses potis. Kui ruumi vähe, hakkab õisi maha viskama.
Muideks, üks tähelepanek veel: toas olles, kasvatasid nad ainult täidisõisi, õues on enamus õisi lihtõied.
Hiljem soodusmüügist ostetud roosa ripp-begooniad on praegu toredad tutsakad pungadega.
°°°°°°°°°
Ja nüüd: ROOSID
Kõigepealt, Deia ja teised asjatundjad, tulge appi! Mul jahukastet ega muid jubedusi vist ei ole aga keegi hammustab mu roosilehtede küljest suuri ampse!
Varem on minu aeda puhkama toodud potiroose. Rohkem ei tea ma roosidest midagi; Ei ole kirjandust lugenud ega netis tuhninud.
See aasta pesitseb minu peenardes kokku 5 roosi. Kaks potiroosi, millest üks ei kannata vihma; kõik õied on rikutud. Aga põõsapuhmake on hoogsalt kasvanud.
Teisel pole häda midagist, õitseb armsasti. Alumine foto ongi tema õiest.
Kolmas on Bakkerist tellitud Artur. Kollaseõieline. Kohe läks hoogsalt kasvama, lehti ei näksi tal keegi, kohe varsti saab õisi näha.
Neljas on garden.ee-st tellitud Angela. Roosade õitega. Väga vaevaliselt läks kasvama. Alles pärast jaanipäeva tekkisid esimesed elumärgid. Praegu on tal paar pisikest punga ja ta on kõige rohkem näritud.
Viies on samuti gardenist tellitud. Delbardi roos Cisterciens. Mitmevärviline ehk siis roosa ja kollase kirju.
Istutasin ta kogemata liiga pojengile külje alla. Kuid see oli ka tema õnn, sest pojeng kaitses teda kevadise öökülma eest ja roos edenes kevadel ilusasti ja jõudsalt. Praegu on ilusad õienupud küljes. Lehti on samuti hammustatud, see taim ongi üleval fotol.

Valge peenar

AEDNELK Grenadin White Dianthus caryophyllus

Külvasin 2008 maikuus kasvuhoonesse. Idanes vaid üks taimekene. Talvitus avamaal talvekanga all. (copy-paste taimenimekirjast minu enda blogis)

Ja ometi kord alustab ta õitsemist!!!

Ja kui hästi nad veel lõhnavad!