Ma täna kirjutaks ...

... pisut pikemalt kohe. Ja rohkem sellist aiavälist juttu. Et mis viimasel ajal juhtunud ja kus käidud.

Kõigepealt ohutustehnikast. Nimelt, et kui inimene on endas 100% kindel, et ta teab kuidas bensiiniga ohutult tuld süüdata, siis järelikult on ta selle töö jaoks juba liiga enesekindel ja lohakas. Ei arvestata bensiini hulka, tuule suunda ja muid taolisi lihtsaid momente. Ja siis võib pisikese lõkke asemel päris suure ilmkäraka tekitada. Bensiinil nimelt plahvatavad aurud.

Nii et see päev kui meile oli oodata Nodsut, pidime hoopis minu meest kiirabile näitama. Õnneks olid põletused vaid pindmised ehk suht kerged ja mees lasti peale hoolikat kreemitamist kiirabist tulema. Tal tegelikult täitsa vedas. Aurusid on võimalik koos tulega endale sisse hingata ja siis on tulemus hoopis kole. Mehega õnneks nii ei juhtunud.

See oli nüüd üks väga lühike lühikokkuvõte ühest pühapäevast ja veel mitmest päevast pärast seda ilmkärakat (mees oli tõbisevõitu). Praeguseks on mees juba täitsa terve, niitis õhtul pimedas jälle aias muru (küll ikka kasvab sihukeste ilmadega!) ja viimati möödunud pühapäeval tuuritasime natuke Eesti keskel ringi. Käisime näiteks Kiruvere muinaslaagrit vaatamas:

Jõudsime kohale natuke valel ajal. Sel ajal kui laagrirahvas lõunat pidas. Nii me eriti miskit ei näinudki. A miskit ikka. Näiteks kohtusime omakandi sepaga ja uurisime raua keetmise tegu.

Ja oli seal ka käsitsi puutüvest välja toksitud kanuuga ümbermineku atraktsioon. Rahvale meeldis see väga.

Veel ostsime tüki vana süsteemi järgi tehtud seepi ja vaatasime pisut, et kuidas naised ketravad.

Muideks, päris täpne see muinasaeg seal polnud. Hulka asju oli ikka nooremast ajast kaasatud. Näiteks kartul lõunatoidu sees. Aga see selleks. Päris omamoodu üritus oli ja huvitav vaadata.

Tagasiteel põikasime õe koduaiast läbi.

Kuna tal on kaks suurt ja noort koera õue peal ringi kargamas, kraapimas ja kaevamas, on ta kogu aiamajanduse kasvuhoonesse sättinud. Seal on tal peedid ja lupiinid ja roosid ja kõik muu roheline. Läbi kasvuka klaaside on näha, et õde on isegi kera-elupuu koerte eest potti pannud. Seal on ta juba vist teist aastat ja tunneb end täitsa hästi.

Ei kirjutanudki eriti pikalt. Seda pisikest ülevaadet kirjutasin 2 päeva. Lapsed kiusavad. Ei lase rahulikult olla. Ohh.

Midagi hingele

Nymph. Kaua tehtud, kaunikene. Pole just päris see, mida ma ootasin aga... kas pole võrratult kaunid need pojengid?
See aasta meil üldse veab nende pojengidega. Need sordid, mis otsustasid õitseda, need teevad seda muudkui veel ja veel ja veel.

Kuhu aeg kaob?

Ei tea. Pole õrna aimugi. Pilte muudkui kuhjub aga blogida aega pole.
Täna hommikul siiski näppasin vaba tunnikese. Oh ma vana paha.
Ja siin nüüd Hollandi sibuliirised täies ilus ja vabas õhus. Kiviktaimlas. Taustaks kodumaised paekivid ja väljamaine lavendel. Ja seal allpool on see, mistaniminüüdoligi, kevadel õitses siniselt. Väga armas.
Fotol on näha ka kuidas minu vana sõber, laialehine kellukas ei anna mitte alla ja kasvab üha edasi. Kohati ta tegelikult sobib sinna väga hästi.
°°°°°°°°°°°°°°°
Ja järgmiseks sitsiilia mesilauk. Päris huvitav taim.Aga pojengide vahel ei paista ta kahjuks eriti silma. Pean talle uue koha leidma.
Tegelikult on see suvi plaan kogu oma siseõue ringpeenar korda teha. Sinna jääksid siis põhiliselt pojengid. Just need uuemad sordid aga sellest juba järgmises postituses.

Maakera disainimine

Nädalakese ja pisut rohkemgi tagasi said kanalisatsioonitööd lõpule. Üle jäi hunnik savisodi. Mehel tuli hea idee kogu see savi meie maa kõige kõrgema koha peale vedada ja et las traktor lükkab ta seal korralikult hunnikusse. Lastele talveks liumägi. Hea mõte oli. Ja üldse on see nagu mingi eriskummaline rekord. See hunnik on vist kogu meie kandi kõige kõrgem "mägi".
Ja see mägi ei meeldi ainult meile. Vaat kes seal seisis kui ma eile pesu läksin kuivama panema.Tükk aega passis seal. Kuni ma fotoka tõin ja "zoomisin".
Neil on siin lähedal pesa. Uskumatu aga kuskil võsas, muideks. Mees ütles juba ammu, et seal nad kuskil pesitsevad. Ma pol'd varem näinud. Peab vist nö. "jahile"minema. Fotokaga.

Kõht on tühi ...

... aga pole probleemi sest varsti saab juba aiast midagi hamba alla.
Aiast on saadud köögilauale juba igasugust rohelist kraami: salatit, tilli, murulauku jne. Ära proovitud on esimesed kurgid kasvukast ja maasikadki.
All fotol ilutseb basiilik. Täna peakski natuke korjama ja kuivatama. Tunnebki end kasvukas liiga mugavalt.Teine taim, mis tunneb end kasvumajas hästi, on kabatshokk. Ma nii rahul selle taimega. Näeb nii mõnusalt eksootiline välja. Ja läheb iga päevaga aina suuremaks ja laiemaks.
Ûhel pool kabatshokki kasvab salat ja teisel pool on näha see kummaline maasikaspinat. Ôeldakse, et süüakse rohkem ikka selle taime lehti. Maitsesime. Tavaline muru maitse. Kange tahtmine on ta sealt välja katkuda, segab minu ninnu-nännu kabatshokki laiutamast, aga ootame ikka spinatil need marjamoodustised ka ära. Nii huvi pärast. Üllatavalt õnnestunud on ka minu dekoratiivkapsa kasvatus. Pole end kunagi mingiks kapsakasvatusprohviks arvanud. Ikka on nad suht nirud olnud või on neil hordides kapsaussid kallal olnud. Vahva on see, et tundub, et kahte ühesugust kapsast ei tulegi. Kõik on erinevad. Aiamaal on üldse kõik väga okei. Sellerid kasvavad nii et mühiseb. Apteegitill on ka tibi-tobi. Madal aeduba kasvatab kah ilusaid taimi. Ja maasikamaa on punane. Marju tuleb küll igaks juhuks õhtul salaja korjamas käia, noh, et tüdruk ei näeks. Ükspäev ta siiski sai posu marju ja ei juhtunudki midagi! Äkki ta polegi maasikatele allergiline? See oleks küll hea. See oleks isegi väga hea.
Maltsa on ka palju. Kahju, et maltsa süüa ei saa. Oleks aastane toiduvaru olemas nagu naksti. Vesiheina küll keegi kunagi kuskil propageeris, et pidi nagu kapsas olema.Rohida aega ei ole. Jaanipäevast saati on meil mingi jama majas. Kõik on haiged järjepannu. Enne oli kogu pere. Nüüd siis mees tõbine. Kui see jama veel kaua kestab, siis hakkame küll maltsa sööma. Muu on lihtsalt maltsa alla kängu jäänud ja hukka läinud.
Punkt.

Pojengid

Selle sain siis eelmisel sügisel naabrinaise käest. Vihm on mõnevõrra õisi räsinud, ei saanud õiget pilti. Isegi värv pole päris õige. Tegelikult on ta pisut tumedam, rohkem lillakam. Ja tolmukad ei paista nii välja. Aga ilus ja imposantne pojeng on ta sellegipoolest. Kõrgekasvuline.




Vana taluaia roosa. Kõige hilisema õitsemisega. Nagu siin varem on juttu ka olnud, pole ta päris mitu aastat korralikult õitsenud. Eelmine aasta ümberistutatud ei õitse ka see aasta. Vana, veel ümberistutamata puhmik õitseb küll aga ta pole pooltki sellest, mis ta tegelikult on. Kasvab muidu ka väga kõrgeks ja õied on nagu praetaldrikud.
Paula Fay.
Mulda susatud see kevad. Juurejupi sain Juhani puukoolist, veebipoe kaudu loomulikult. Pärast pildistamist lõikasin õie maha, las hoiab oma kasvujõu pigem juurdumiseks. Kui õis näpus, tuppa tulin, küsis mees, et kust ma selle roosi sain. On tõesti väga roosilik pojeng. Isegi puhmas ja lehed meenutavad pigem roosi kui pojengi.



Kahel viimasel pildil ilutseb valge vana-taluaia pojeng. Väga kõrgekasvuline. Väga uhke. Juurikat ärge küsige, ma ei anna. Ma olen kade ja õel. Hoian omale.
Ta pole päris 100 % valge. Keskel südamikus on punased krähmud.

Lõpetuseks veel niipalju, et ühte uut pojengipere liiget saame veel imetleda. Nimelt Nymph, samuti muretsetud see kevad Juhanist, sätib end samuti õitsema. Ei tea, kas on siis nagu hiigelsuur õunapuuõis?