Ja mitte vähe.
Trepp on selline lihtne. Ilma igasuguste uhkete keerdus postideta ja vinksus-vonksus käepidemeta. Küllap selline ei sobikski meie majja. Ma olen meie maja alati nö. lapiteki majaks pidanud. Ta ongi viltu (ei ole vajunud vaid ongi kalde peale viltu ehitatud) Ja eelmine peremees parandas ka seda maja nö. lappimise põhimõttel: kust tuul sisse puhus, sinna pandi "lapp" peale. Kas siis plekitükk, lataki tsementi palkide vahele või mõni muu selline omalaadne variant.
***
Kui trepiehitusega teisele korrusele jõuti, oli meie neljajalgsel hea meel. Ometi sai tema ka üles!
Ja olemegi üleval! Piirded on kah paigas. Kogu selle viimistlemisega läheb küll terve igavik veel
aga nüüd on lõpp vähemalt juba aimatav. Nö. lõpp, sest tegelikult tuleb ka all-korrusel remont ära lõpetada. Oeh. On ikka mäsu!
Oma seemnemajanduse tarisin kah üles. Esimene külv läks nässu, sest kass arvas, et hoolitsev perenaine on talle aknalauale ilusa vaatega wc tekitanud. Leidsin kaltsukotist tüki vana kardinat ja panin selle knopkade abil aknaorvale ette. Esialgu, kui taimed kõik suht olematud veel (kõrreline ja kress sai ümber istutatud, ülejäänud pole veel tärganud)mahuvad nad ilusasti ühele aknalauale ära.