... ja saan eputada oma ilusate värviliste kõrvitsatega! (Üks, kõige suurem arbuusitaoline on pildilt puudu, see juba toas) Sorte ärge küsige, nad läksid mul külvamiste aegu sassi. Ja minu mäletamist mööda on üks taim Paide turult ostetud. Vist see arbuusi sarnane. Selle ilusa kollase sordinimi peaks vist olema Metsapähkel. Eks mõne aja pärast hakkan kommenteerima nende küpsusastet ja maitset. Aga värvi järgi otsustades tahaks ka järgmisel aastal selliseid toredaid värvilisi kõrvitsaid kasvatada. Justkui tooks selle magusa suvelõpu omale kõrvitsatega tuppa kapi otsa.Ja nüüd:
Kas ma näen see sügis oma daaliate õisi või ei näe ma neid mitte?!
Järgmist daaliapuhmast ilustavad roosikese Angela roosad õied. Istutasin daalia kogemata liiga lähedale, ronis selga roosile. Kuigi ikka üle poole meetri oli see vahe. No ei ole hullu. Varsti saab ta sellest nahhaalsest selgatrügijast lahti.
Sordinimed on neil siis (esimene) Mingus Gregory ja (teine) Vancouver.
Järgmist daaliapuhmast ilustavad roosikese Angela roosad õied. Istutasin daalia kogemata liiga lähedale, ronis selga roosile. Kuigi ikka üle poole meetri oli see vahe. No ei ole hullu. Varsti saab ta sellest nahhaalsest selgatrügijast lahti.
Sordinimed on neil siis (esimene) Mingus Gregory ja (teine) Vancouver. Aiatöid on tegelikult veel palju-palju teha. Koristada ja koguda ja tulbisibulaid maha panna. Osa on mul juba pandud ja osa veel panemata. Ja neid, mida tahaks siia peiulillede asemele panna, akna alla, ei saa ju veel niipeagi maha panna. Egas ma õitsevaid lilli ju üles kisu.
Tegelikult see sügisene ootamine käib mulle natuke närvidele. Muudkui oota ja passi seda öökülma... ahh, enam ei passi ma midagi. Tuleb, siis tulgu! Ma ei kata midagi kinni. Parem on nautida neid ilusaid viimaseid õisi rahus ilma pideva külmahirmuta. Ja kui nende aeg saab läbi, siis saab läbi ja kogu lugu. Kohtumiseni järgmisel aastal!
Isegi omamoodi toredaid asju saab teha teadmisega, et nagunii on õitseajal varsti lõpp peal. Siis saab aeda minna nagu lilleaasale ja korjata sületäis gladioole. Muretult. Kas olete korjanud just avanevate õitega, selliseid kergelt nuppus veel, roosasid gladioole? Suure sületäie? Ei? Siis olete millestki ilusast ilma jäänud.
5 kommentaari:
mulle gladioolid väga meeldivad, aga mäletan, et nendega oli jube palju tüütut tööd
Mis tööd?
Minu meelest pole nagu mingit töôd. Kevadel maasse, sügisel üles. Nagu kõik asjad aias. Ainuke asi jahh, et kõrgema kasvuga gladioole tuleb toestada.
Mind paneb mõtlema nende juures just see üle talve hoidmine.
Eks see aasta ole daaliajuurikad ka juures lisaks sussutada. Eks näis kas õnnestub
Lillekasvataja
Ma korjasin ka just ükspäev kõik oma lahtised daaliaõied vaasi ära. Esiteks ei ole enam niipalju väljas olemist, et ma neid seal näeks (aknasse ei paista) ja teiseks rikuvad vihmad niikuinii ja mine neid külmasid tea. Igatahes sain mitu päeva kena vaasitäit nautida. No ja eks uutel pungadel ole ka nii rohkem jaksu end paisutada.
Tööd on ikka üksjagu, eriti kui tegemist kollektsiooniga, kus sorte segi ajada ei või. Kui gladiool panna maha õigel ajal varakult, ei ole teda kunagi vaja toestada. Ka kõige kõrgemaid sorte mitte. Varasel mahapanekul kasvatab ta endale korraliku juurestiku, mis hoiab taime püsti. Kui gladiool "kasvatatakse" ette või hilinetakse mahapanekuga, hakkab ta kohe kasvatama õievart ega juurdu. Hoopis suur töö on sügisene sibulate ülesvõtmine, mida ei või ka liiga vara teha. Sibulate kuivatamine, sorteerimine, pakkimine sordinimede kaupa ja säilitamine ületalve- need on tõsised tööd, eriti kui kasvatad näitusegladiooli.
Tee tööd siis tuleb ka armastus
Postita kommentaar