Suvised reisimised hakkasid sellest pihta, et ilm läks üle hulga aja ilusaks ja tekkis tahtmine kusagile minna. Ükskõik kuhu. Peaasi, et läheks. Kaua me seal kodus passime.Ja läksimegi. Kõigepealt Imaverre Sassi tallu jaanalinde vaatama. Polnudki neid varem kunagi näinud. Olid ikka ilusad küll.
Kui linnud vaadatud, koju ei tahtnud ikka veel minna. Põrutasime edasi Võrtsjärve äärde. All fotol pole küll Võrtsjärv aga osake temast. Kaevatud kanal, kus vesi oli soe nagu supp ja väga mudane.
Järve äärest leidsin selliseid ilusaid teokarpe aga WARNING! HÄDAOHT!Nad haisesid nagu jube!!! Pärast käisime poes seepi ja vett ostmas, mu käed olid ju sama haisuga... ja see hais oli juuuuubbeeee!
Kui mudaaugus ujumine ühelpool, ei tekkinud ikka veel tahtmist koju minna. Põrutasime siis hoopis Karksi-Nuia suunas. Lõviosa minu lapsepõlvest möödus seal. Noh, igal juhul kõik koolivaheajad. Kahjuks pole miski ega keski siin maailmas igavene ja auto tuli parkida hoopis surnuaiavärava kõrvale. Selles ilusas kuid nukras aias puhkab nüüd minu vanaema.
See on väga kurb.
Ehh, nostalgia.
Kunagi, kui olime lapsed, sõitsime mööda seda teed alla järve äärde. Tollal tundus see mägi palju järsem olevat. Jalgratastega sai päris kihutatud sealt alla.
Kui minna tasapisi mööda seda teed edasi järve poole, avaneb mäeküljel vot selline vaade.
Vanasti, kui ma veel laps olin, neid pöösaid seal veel polnud. Vist umbes 10 aastat tagasi tekkisid sinna. Nad on nii kihvtid ümmargused. Mingid pajud vist. Karksi ürgorust ja tehisjärvest eriti pilte ei teinudki. Seal käis mingi teede parandamine ja järve süvendamine, nii et peab pisut ootama enne kui ilusaid fotosid klõpsida saab.
Aga igal juhul oli meil tore reis sinnakanti.
Järgmiseks reisiks sai sõit Saaremaale mitmeks päevaks:
Normaalne inimene oleks kindlasti läinud Saaremaal kusagile dendroparki. Meie ei läinud. Jõlkusime niisama ühest rannast teise ja ujusime ja ujusime. Korra käisime küll muidugi Kuressaares linnuses ja seal linnuseõuel vahtisin toda suurt pööki ja tema krussis juuri ja tundsin, et MA EI TEA MILLESTKI MITTE MIDAGI. Lihtsalt selline väike olemise tunne tekkis.
Peab tunnistama, et Saaremaa loodus üllatab ka ilma igasugu parkidega küllaltki. Natuke rannataimi: esimene, teine, kolmas. Eks seal oleks rohkemgi pildistada saanud aga fotoka mälukaarti tuli kokku hoida. Nii jäi ära traditsiooniline kadaka pilt või foto kolme sorti pujust kõrvuti. Ja ühed väikesed armsad roosad lillekesed rannal. Oo jeeh.
Samuti sai ühel vanal sõbrannal Elol külas käidud ja ühe silmaga vaadatud, et kuidas ta ka elab. Ilusti elas. Kahjatsesin, et külaskäik nii lühikeseks jäi ja et ma talt üht kamakat savi, mida ta väidetavalt tiigi kaldalt kaevata saanuks, omale ei nuianud. Saaks proovida seda Kiruveres õpitud/nähtud potipõletamise meetodit. Oleks huvitav ettevõtmine. A okay, eks savi saab mujalt kah.
Nojah, aga nüüd oleme kodus tagasi ja kasvuhoone ootab rohimist. Esimesed tomatid juba punetavad, kurki ja kabatshokke on just parasjagu palju meie pere jaoks. Herned, muideks on see aasta nirud (Aamissepp) aga kannavad suht hästi.
Ok. Aitab küll jututamisest. Hulka fotosid vaja nüüd klõpsida. Palju ilusaid uusi õisi on aias.
2 kommentaari:
Eestimaal reisida on vahva! Ja igalpool on vahva hulkuda omapäi mööda tavatuid nurgataguseid, näeb minu arust palju rohkem. Minu Londoni-reisi päevikutki on imestanud inimesed, kes seal küllalt käinud, et justkui teine London oleks.
ma ka viimasel ajal olen veidi elu üle järele mõelnud ja lapsepõlveradu käinud - no olid tõesti siis mäed kõrgemad ja puud suuremad, järv tundus suisa meri ...
Postita kommentaar