Oleks ilus, imeilus kui maailm koosneks õitsvaist daaliapuhmastest, kassipoegadest ja toredaist naeratavatest inimestest. Pole erilist mõtetki siin üles hakata lugema, mida kõike võiks maailmast ära kaotada. Seda oleks liiga palju. Ja küllap endalgi tuleks meelde vanasõna, et pole halba heata. Iseasi mida head on öökülmades ja taimekahjurites? Kas äkki see, et kui neid ei oleks, poleks vaja aias liigselt sebida ja aednikud läheksid rasva? Ka ei meeldi mulle see, et kuni ma nuputasin, et kuidas päästa öökülma eest daaliaid, kasutas külm juhust ja nätsutas ära pool murtudsüdamepõõsast ja mõlemad viinamarjad. Ka selle mis kasvuhoones on. Teise, Zilga, nimelt jõudsin enne juba vabasse loodusesse istutada. Nõmedaks teeb olukorra just see, et mõlemil taimel oli näha mitu õiekobarat.
Istusin tiba aega tagasi teisel korrusel ja tegin kassivaatlust. Nad on praeguseks juba päris ilusti kosunud ja muutuvad iga päevaga üha rohkem ja rohkem nunnunummidusteks. Silmad on juba peas, ukerdavad ringi, miiksuvad.
Kõige hakkajam on Lapiline Liisu. Tahab mängida juba, Kõige varem ronis pesast välja, aeleb selili maas, käpakesed taeva poole laiali. Temast tuleb tubli hiirekütt.
Punane Poiss on oma unistustes väga suur kass. Nõuab süüa kogu aeg, esimene kes nõudma hakkab ja viimane, kes kõhu täis saab. Maiustaja. Ka oli ta esimene, kes üritas pesast välja ronida. Suur kass ja maailmarändur.
Must-Valgevarvas on väga omapärase näoga. Sellise: "oot-oot, et kuidas see nüüd oligi, hmmm?"
Mõtlik ühesõnaga. Ja lahedalt armas. Vaatab otsa niimoodi pea viltu, malbelt. Oletatavasti saab ta omale varsti uue ja õige nime: Starik Benamuki*. Õigem oleks küll Staruhha Benamuki*, sest arvatavasti on ta tüdruk.
Vöödiline Poiss on naljamees. Ronib teistele selga ja lohiseb sealt alla tagasi. Tal on toredad jonksus kassikulmud. Temast tuleks kindlasti tõeline möllumees-kõuts. Just nende kulmude pärast.
Vöödiline Poiss ja Benamuki ukerdasid kahekesi kaelakuti koos ringi mu kassivaatluse ajal. Nagu kaks vindinina, tagumised jalad on veel nõrgad, kipuvad laiali vajuma.
Üldse on nad toredad, üritavad juba nurruda. Kui ema neid toidab ja ise samal ajal nurrudes neile kassilaulu ümiseb, mõrisevad pojad kaasa. Esialgu kostab see küll vaid nagu tasane nagisemine, nagu naksutaks kiiresti keelega vastu suulage. Võib-olla on see söömise hääl.
Tegin neile täna uue pesa. Vana pappkast oli väikseks jäänud. Kui ma nad uude pessa asetasin, asusid nad kõigepealt nagu kokkuräägitult nelja ilmakaare poole laiali minema. Siis aga keerasid ümber ja ukerdasid jälle ühisesse puntrasse. Kassimamma vaatas kogu ümberkolimist mureliku ilmega kõrval pealt. Kui aga veendus, et miskit hullu ta lastega ette ei võeta ega kuskile kaugele neid ei viida, ohkas kergendunult ja ronis pojude juurde pessa.
See on üks ilus asi siin ilmas kui võtad oma ukerdava poju omale kaissu ja lähete koos tudima. Pole vast mingit vahet, oled sa kassimamma või inimese mamma.
Kui siin jutt läks juba "pesa" teemale, lisan ruttu ühe lookese veel.
Nimelt kui me siia majja 10 ja pool aastat tagasi kolisime, olid sipelgad vundamendi sisse pesa teinud. Just seal kohas, kus praegu asub meil siis see meie maja uhkus: suur uksega aken. Mürgitamist eluruumides ma ei poolda üldse aga nad polnud ka eriti meeldivad naabrid. Nii et: tugevam võidab! Kuulsin kuskilt, et sipelgaile ei meeldi seebivesi. Ja nad said järjekindlalt seepi ja vett ja vahtu nii, et vähe polnud. Ja sellest oli abi kah. Tuppa nad enam ei roninud.
Kummaline küll aga remontimine tõi nad majja tagasi. Imestasime küll, et kus paganama kohas küll nende pesa on, pole ju enam sellist kohta neil?!
Ja üllatus-üllatus! Pesa oli tehtud minu pisikese seemnest tulnud palmi potti. On ikka kino, või mis? Ma olin sipelgafarmer!
Aga ei midagi. Siin ilmas valitseb tugevama õigus. Toimetasin pesa koos potiga lauda taha ja palmi istutasin kasvuhoonesse. Temast saab siis palmiperekonna pioneer Kesk-Eesti kütmata kasvuhoones. Tuppa ta enam ei pääse. Ja pidagu meeles, et julge hundi rind on rasvane ja suur palm ei karda külma.
Palmide puudust mul esialgu karta ei ole sest jõulukaktus-palmimammal on juba jälle kaks palmibeebit ja lisaks veel miski ebamäärane ja troopiline. Aga ma muidugi ei mäleta enam, et mis asi täpselt. Võib-olla kah et sidrunipuu, a võib-olla ka mitte.
************************
starik - vanamees, staruhha - vanamutt, (vene k.)
1 kommentaar:
hei,hei,
tore oli aias külalist kohata!
ei teagi täpselt, kuidas Hilise aeda sattusin, kuid sealt leidsin eest vahva aiapidajate ja käsitöötegijate seltskonna. Hilise aeda tungisin küll luba küsimata sisse, kuid rohkem ei tihanud, niisama vaikselt uudistamas olen ikka käinud mõned korrad.
Ilusad ettevõtmised siin! ja kiisud on võrratud!
meie kandis nii tugevat külma polnud.
juba juurdunud noor murtudsüda jäi alles, kuid paar päeva enne külmi istutatud sai küll kahjustatud.
viinamari kasvuhoones ka puht alles. ma ei tea, mis sort on, kuid näib külmakindel olevat, sest üleelmise talve ühe 30 kraadise öö elas üle (ma unustasin ta kinni katmata ja kasvuhoone oli ümber maha võetud, kui esimene külmaöö möödas oli, küll mul siis läks kiireks ta katmisega).
Postita kommentaar