Kuumalaine ja pojeng

Kuumalaine kestab ikka veel. Vaid õhtuti on mõnus karge olemine, mil aeda pääseb miskit tegema.

Nagu varem juttu juba oli, tekkis vajadus üks suur valge pojeng ümber istutada. Samuti üks suur hiline roosa. Seda sel põhjusel, et ta lihtsalt ei õitsenud enam. Juba aastaid. Lehed väikesed, õisi mõni üksik, needki kuidagi väikesevõitu.

Kui pojeng sai välja kaevatud, selgus ka mitteõitsemise põhjus. Orashein oli pojengile otsa kasvatanud ligi 20 sentimeetrise juurepussaka. Palju oli ka vanadusest puitunud/pudedaid juurikaid. Ûks õudne juurikamäsu ühesõnaga. Lahutasin/puhastasin juured ja istutasin taimed ümber. Selle maa peale, mis muidu tulpide pärusmaa oli, aga see kahtlane hahkhallitus... Sibullilli sinna panna ei saa.
Jäävad siis kõik muud taimed, milledele see tõbi miskit teha ei saa. Ennevanasti oli see maa kõik kartuli-porgandi-sibula maa. Enne mind ja ka paar aastat üritasin isegi tubli kartuli kasvataja olla. Nii kaua kuni sain aru, et sellises mahus on see tänapäeval ja kallis aeganõudev ja seega mõttetu tegevus.

Praeguseks ja järgmiseks suveks on sinna nüüd siis planeeritud põhiliselt maasikad, pojengid, herned ja tokkroosid.

Erinevate põõsaste hekk kasvab ilusti. Vahepeal kippus mõni taim kuumale alla vanduma aga mõnest korralikust kastmisest aitas ilusti.

Kuna tänavu on selle maalapi peal üsna igav ja troostitu: puha kuivanud varred, tõstsin sinna ümber ka ühed päevakübarad.

Kohe hulka ilusam.

Sain need taimed naabriproualt, nii ma kahjuks ei teagi, on need mitmeaastased või mitte. Aga eks ma või ju seemneid korjata kui õnnestub.