Kuremäe

18. augustil sai natuke ringi rännatud ja pilte tehtud. Kõigepealt sai käidud Kasepää külas kalalaadal, kust vihm meid ära ajas. Isegi sibulad jäid ostmata. Siis sai autoga edasi-tagasi kolistatud mööda Peipsi äärt. Kuni põikasime Kuremäe kloostrisse sisse. Seal oli küll pildistamist keelav märk ja mu aparaat püsiski ilusti kotis kuni nägin kuidas teised lausa filmisid. Siis käis minu fotokas ka lipsti paar korda kotist väljas.



No vaat kus on alles daaliad! Või on need jorjenid? Või mis asjad need on? Nii suured!







Ja siin siis kloostri roosid.
Vaat kui ilusa ja asjaliku paiga on naisterahvad omale elamiseks loonud. Koliks isegi sinna kuid kui Issand mind looma asus, unustas ta minu sisse seda va uskumist panna. Ei usu ma ei jumalat ega kuradit, ilmateatest rääkimata. Mida vanemaks saan, seda vähem usun. Varsti ei usu sedagi, mida mu mees mulle vintis peaga räägib.
Mis kena elu! Vaikselt koperdad aias, hiljem loed või mõtled niisama elu üle. Sõbrannad ka sealsamas jutu ajamiseks. Kui miski ära tüütab, siis ütled, et nõnda pole sünnis ja lähed teise aia otsa või palvelasse omaette olema. Keegi ei ütle sulle, et kui sa mulle liha ei prae siis betoneerin su aia ära.