Mida teeb Aiapidaja hilistalvel? Veebruaris, märtsis? Oo, ta valmistub! Ta on varunud mulda, plastikust või turbast potsikuid, seemneid. Suur on rõõm üle hulga aja jälle näpud mullaseks teha. Jagada õndsa näoga potsikutesse mulda, tippida sinna seemneid. Aiapidaja laob kõik aknalauad neid potikesi täis ja siis algab ootamine. Ootamine ja valvamine. Ja oi seda õnne kui esimesed imetillukesed niitjad moodustised oma ninakesi näitavad! Kohe viib Aiapidaja järjepannu kõik oma pereliikmed, seejärel kaugemadki sugulased ja otse loomulikult ka naabrinaise imetegusid vaatama. Hea meelega viiks elektrinäitu kontrollima tulnud elektriku ka. Et näe, see on tomat ja see paprika! Ja näe, need on petuuniad. Ega ma ei kavatsenudki, räägib Aiapidaja, nende petuuniatega jamama hakata, aga ma nägin poes nii võrratult ilusate õitega taimede seemnepakki, et ma kohe pidin ikka proovima jälle!
Niimoodi käitub õnnelik ja muretu Aiapidaja, kes on oma aias ja majas ainus käsutegur.
Mina niisugune kahjuks olla ei saa. Potsikud mul on. Muld on ka. Ja seemneid on ülearugi. Aga mida mul ei ole, see on vaba aknalaud. Kui sammun aknalaua poole, käes mulda täis potsikute kandik ,astub mu tee peale ette Mees ja ütleb: Sa ei hakka seal oma veega jälle pritsima! Sa rikud oma niiskusega aknalauad ära! Kui Mehest saangi mööda, ilmuvad mu ette kolm nurruvat kiisumiisut ja murruvad: mis sul seal on? Kas meile midagi kraapimiseks? Küll on torrrrre! Mäud, lähme krrrrraapima! Oeh! Ja viimasena hüppab mu teele ette mu peaaegu kolme aastane tütar ja teatab: emme! Pesamuna sööb mulda! Ma küsin, kust ta selle kätte sai? Laps vastab: mina andsin. Akna pealt võtsin.
Aamen sellega. Ei mingeid aknalaua põllumaid!
Hoopis midagi niisugust:
Kuna maapind on kaldes, plaanin kogu platsi ehitada treppi, astmetena. Astmete servi tähistavad helesinised jooned ja eks punased trepijooned muidugi ka. Lisaks ürtidele jmt. kavatsen seal muidugi ka lilli kasvatada. Sest ilu toidab ka ja mitte vähe! Nagu ma vist varemgi olen maininud, mul on siin juba vanast ajast kasvamas kahte sorti iirised, ühed sinised ja teised kollakasvalged. Ka irised tahan siia platsile paigutada. Juba kasvõi sellepärast, et on näha, et neile siin tõesti meeldib. Sinine iiris on juba paigal, joonisel tähistatud roosa noolega.
Juba ammu oli mul mõte, et lisaks talle veel paar erineva kõrguse ja värvitooniga sinist iirist. Tegingi juba garden.ee-s tellimuse ära. Ma ei taha just mingit kollektsiooni tekitada, lihtsalt ilusat sinist värvilaiku maja ette ja kui nad parasjagu ei õitse, on neil ju äraütlemata ilusad lehed. Vähemalt sellel minu sinisel on küll. Suured ja ilusasti kaardus.
Sinna kolivad ka kõikvõimalikud maitse-ja ravimtaimed nagu palderjan ja pune. Praegu elutsevad nad plaan B lillepeenras. Kolivad arvatavasti maikuus. Hiljemalt juuli algul. Sinna kolib ka roosa kassinaeris ja oblikas. Kindlasti külvan sinna kuskile ka piparmünti ja saialilli. Ja need härjasilmad pune kõrval kolivad ka sinna. Nad süüa ei kõlba aga kuhu ma nad ikka panen? Nad ise kunagi tekkisid mulle lillepeenrasse ja on aastatega väga ilusa puhmaka tekitanud, on teine kuidagi omane.
Eks külvan siis "peenrasse" ehk teise korruse rõdukasti. Suskasin kolm hollandi sibuliirist kah sinna. Eelmine aasta ma juba veendusin, et neile sobib potielu küll. Iseasi, et kuidas seal üleval valgusega on. 
Kui mahti saan, siis ikka loen neid va aiablogisid ja muidki aiafoorumeid ja aianduslehti. Eks ikka teen plaane algavaks hooajaks. Plaane ikka on. Kohati lausa nii suuri plaane, et ei usugi et nende tarvis jagub vaid ühest suvest. Nii et tõsiselt ja kindlalt julgen välja käia vaid ühe plaani: kevadel riisuda aeda! Teised plaanid on: A. kasvuhoone ja B. aiakeskse lillepeenra kolimine mujale ja C. majaesine ürdipeenar (sinna on mul hea kevadel osa taimi ära kolida, pune jms.) 
No meil oli siin vahepeal ravimisi. Pesamuna nina alla tekkis punn, kuhu arst soovitas seda va rohelist peale panna. Väike Abiline tahtis ka. Nõudis, et tehku ma tema nina ka roheliseks. Aga kuidas ma teen? Äkki on vaja poodi minna või midagist. Aga ravimise vajadus oli suur. Eks me siis "ravisime", tegime profülaktika mõttes jalad täppe täis. Tundus, et ravi mõjus sest patsient nägi kohe hulka tervem välja.
eespool ebamäärane lilla ja teisal roheline. Vot tollest lillast ma tahtsingi just kirjutada. Toda ma enam omale aeda ei võta. Esiteks oli ta hulka valgusenõudlikum kui roheline ja kippus algul välja venima. Kohe koledal kombel. Teiseks: kui teda kuivatasin, lõhnas ta täpselt nagu kassi piss. Ptui! Ja nüüd, kuivanult on tal palju nirum maitse, st. teda tuleb toidusse uhada hulka rohkem kui rohelist. Ma jään oma klassikaliselt rohelise basiilika juurde. Seemegi juba ostetud, jääb vaid oodata õiget kuupäeva külvamiseks