Kõigepealt ohutustehnikast. Nimelt, et kui inimene on endas 100% kindel, et ta teab kuidas bensiiniga ohutult tuld süüdata, siis järelikult on ta selle töö jaoks juba liiga enesekindel ja lohakas. Ei arvestata bensiini hulka, tuule suunda ja muid taolisi lihtsaid momente. Ja siis võib pisikese lõkke asemel päris suure ilmkäraka tekitada. Bensiinil nimelt plahvatavad aurud.
Nii et see päev kui meile oli oodata Nodsut, pidime hoopis minu meest kiirabile näitama. Õnneks olid põletused vaid pindmised ehk suht kerged ja mees lasti peale hoolikat kreemitamist kiirabist tulema. Tal tegelikult täitsa vedas. Aurusid on võimalik koos tulega endale sisse hingata ja siis on tulemus hoopis kole. Mehega õnneks nii ei juhtunud.
See oli nüüd üks väga lühike lühikokkuvõte ühest pühapäevast ja veel mitmest päevast pärast seda ilmkärakat (mees oli tõbisevõitu). Praeguseks on mees juba täitsa terve, niitis õhtul pimedas jälle aias muru (küll ikka kasvab sihukeste ilmadega!) ja viimati möödunud pühapäeval tuuritasime natuke Eesti keskel ringi. Käisime näiteks Kiruvere muinaslaagrit vaatamas:
Jõudsime kohale natuke valel ajal. Sel ajal kui laagrirahvas lõunat pidas. Nii me eriti miskit ei näinudki. A miskit ikka. Näiteks kohtusime omakandi sepaga ja uurisime raua keetmise tegu.
Ja oli seal ka käsitsi puutüvest välja toksitud kanuuga ümbermineku atraktsioon. Rahvale meeldis see väga.
Veel ostsime tüki vana süsteemi järgi tehtud seepi ja vaatasime pisut, et kuidas naised ketravad.
Muideks, päris täpne see muinasaeg seal polnud. Hulka asju oli ikka nooremast ajast kaasatud. Näiteks kartul lõunatoidu sees. Aga see selleks. Päris omamoodu üritus oli ja huvitav vaadata.
Tagasiteel põikasime õe koduaiast läbi.
Kuna tal on kaks suurt ja noort koera õue peal ringi kargamas, kraapimas ja kaevamas, on ta kogu aiamajanduse kasvuhoonesse sättinud. Seal on tal peedid ja lupiinid ja roosid ja kõik muu roheline. Läbi kasvuka klaaside on näha, et õde on isegi kera-elupuu koerte eest potti pannud. Seal on ta juba vist teist aastat ja tunneb end täitsa hästi.
Ei kirjutanudki eriti pikalt. Seda pisikest ülevaadet kirjutasin 2 päeva. Lapsed kiusavad. Ei lase rahulikult olla. Ohh.
5 kommentaari:
hing laulis rõõmsasti, nähes Su õe kasvuhoonet.
ma küll ei pea kellegi eest miskit peitma, kuid minu kasvuhoone on ka tõeline tootsi peenar.
pildid on juba tehtud, kord jõuavavd nad blogisse ka.
aitäh salatisöömise õpetuste eest!
sain mõnusaid nippe, mille peale ise poleks küll tulnud!
Su mehel vedas tõepoolest!
prr, külmavärnad!, mõeldes edasi...
See vana-aja järgi keedetud seep ajas muigama - nimelt ei olnud (isegi veel eelmise saj.alguses)seebi keetmise tulemusena tähtis seebi kvaliteet vaid kekutati just kes kui palju seepi tegi. Mu vanaema oli ravitseja ja ka ämmaemand ja ta rääkiski, et alati oli tal oma keedetud seep kaasas, sest see, mida taludes talle (parima)seebi pähe pakuti, ajas tal ihukarvad turri, koguse suurendamiseks keedeti sooled puhastamata või lisati ikka tunduv kogus lambapabulaid. Noh, see viimane lisand võis isegi "raviomadustega" olla, sest üks tuttav Peterburi tohtrite paar oli paar aastat Mongoolias tööl ja seal kasutati nii mõnegi haiguse vastu (isegi süüfilise) lamapabulatest tehtud jooki :)
Aga ära pabista, vaevalt nüüd keegi seebikeetmiseks sooli (saati siis veel puhastamata) kasutab, eks ikka puhast pekki ja ploomirasva.
Aga ütle oma mehele, et sellise lolli teo eest annab Mirjam talle virtuaalse keretäie (noh, kõva laksu istmikule, et mõistus õigesse kohta tõuseks) :(
Aga Su õe kasvuhoone on tõesti võrratu :)
Eks see blogimine suvel ole jah vaevaline. Ma ka mõtlesin, et panen selle Londoni üles ja siis hakkan oma igapäevaseid asju sisse tippima - noh, Londonist kolm nädalat juba uhkelt möödas, aga mina olen ikka veel alles neljandas ehk eelviimases päevas. Lapsed mul küll eriti ei sega, aga tööpäevad venivad pikaks ja siis õhtul laen pilte ja tukun vaheldumisi ;o).
Aga olge siis ikka hoolikad selle tulevärgiga! Ma ise olen paar korda peaaegu liiga suure tuulega liiga suurt lõket teinud, aga õnneks miskit hullu veel juhtunud pole.
Oi Mirjam, ära peksa mu meest! Ta sai isegi piisava keretäie juba. Ehk sai sellest ka pisut tarkust juurde.
Jah, seepidel on vahe sees. Siia majja kolides, leidsime kapi põhjast ka mingeid isetehtud seepe. Nägid välja umbes nagu lopergune telliskivi kujuline pesuseep. Aga pesemise proovisin nendega ära küll.(Pesu pesin, mitte inimesi)Kuigi ta ei haisenud nii hullusti kui tavaline pesuseep.
Ah et Köögikatal ka oma blogi! Egas midagi, tuleme kaema!
Su mehele ajendas keretäit andma see, et olen ise näinud, kuidas papa poolt lõkke süütamiseks kallatud bensiiniaurud panid lõkkest eemal oleva lapse põlema. Ma kardan bensiini ja bensujaamu, eriti vene omi, kui mul oli tihti Moskva vahet sõita, siis palusin alati kedagi tuttavat seal autot tankida. See ka vist ainus asi, mis mul hirmu nahka ajab.
Postita kommentaar