Leedid ja dzentelmenid! Minul on suvi.

On suvi jah. Sügise märke muidugi on aga seda on nii vähe, et pole kõne väärtki. Loodus on roheline, õitseb nii et seda nägu. Ploomid alles rohelised (eks nad ole tegelikult hilja peale jäänud, muidugi) ja kreegidki alles kriuksuvad hamba all. 

Nagu mul siin ennist jutt pooleli jäi, renoveerin oma peenraid tasapisi. Likvideerin suuri ja ilusaid taimi, mis varjavad mu ilusaid kive. Ega päris valmis veel ei ole aga eile õhtul tekkis hea päike (ideaalne valgus), sain täiendava foto ära teha. Nii et siis eespool on foto ENNE:

Ja järgneb foto PÄRAST:

Siin eespool saan veel sonkida aga enamus sellest jääb kevadeks, sest mul on seal igasugu sibullilli ja kuna ma täpselt ei mäleta, et kus, siis ma ei turgi seal rohkem. Nooh, on ju parem see vaade? Seal on kolm erinevat siberi iirist: tumesinine Ego:

hilisema õitsemisega  Sprinkles

 ja see traditsiooniline - ammuaegne, ma ei tea, mis ta nimi on aga ta on Kadaka käest saadud ja õied olid suvel sellised:

Ülejäänud taimed jäävad sinna madalad. Priimulad, krookused, tulbid, roomav aster Snow Flurry jmt. Mõned madalad iirised ja kukeharjad, kah madalamad. Kõrgemad kukeharjad eputavad "teisel korrusel".

Viimane foto on tehtud samast kohast aga teisest suunast. Aga ei millegi muu pärast, kui nende õitsejate pärast seal. Kas pole nad vahvad:

Päevakübarad, kukeharjad, iisopid. Kõik puha meie aia sitikate-satikate rõõmuks. Nemad juba dieeti ei pea.

Roomav aster Snow Flurry

 Eile jõudsin järeldusele, et vihmavahe on juba parasjagu pikk olnud, et maa on tahenenud ja ma võin jätkata oma poolelioleva kaevamistööga.
Alustasin sellest, et lõin labida maasse ja kaevasin välja roomava astri Snow Flurry. Huvitav taim - jõudsin järeldusele, et sellest tuleb eraldi blogipostitus teha.
Taim ise on ilus-priske, maapealsed võsud on erineva pikkusega, mõni pikem (ehk kuni meeter isegi) enamik umbes poolemeetrised. Kui taim välja sai kaevatud, lagunes ta laiali. Iga võsu oligi eraldi, seda annaks ka väga lihtsalt jagada, juhul kui mõnel veel ei ole (aalujad).
Kas see taim läheb umbrohuks? Kindlasti läheb, kui tal vale kasvukoht on, arvan mina. See roheline persoon tahab RUUMI. Vaba kohta, kus saab vabalt lebotada. Oletan, et vot see aster on nüüd see kivimultshi taim. Mina istutasin ta praegu nn teisele korrusele, kiviaia peenra kõrgemasse kohta, lootuses, et hakkab sealt allapoole voogama. Aga ma mõtlen veel. Ehk tõstan ta veel madalamasse. Pinnakatjaks keerdoksalise sarapuu alla. Nimelt on seal teisel korrusel sellise taime jaoks üks viga - umbrohud naat ja orashein. Ma olen sedasama kasvukohta iga aasta järjekindlalt läbi kaevanud ja saanud "saagiks" mitu ämbrit priskeid, rasvaseid juuri. Ja nii jääbki, ma kardan, sest nende suurte kivide all on neil "staap" või sünnitusmaja, nimetage kuidas tahate, sealt nad igal juhul tulevad. Ikka uuesti ja uuesti. Kivid on suured, mina neid enam ei liiguta. Keegi ei liiguta, sest paika pani nad traktor. Alt urgitsemisest ei piisa.
No vat. Aga sellise roomaja alt on seda rohelist prahti paha kätte saada. Nii et vist ikka kolin ta allapoole.
Loodetavasti hakkab ta see aasta õitsema. Väga põnev oleks teda täisõites näha. Möödunud aastal oli tal pungi küll aga esimene külm oli liiga krõbe

Naabriteks oleks seal harilik luuderohi, mis vapralt üritab sellele nn teisele korrusele ronida.

Tjah. Sellega olidki kõik aia-tegemised tehtud, sest järjekordne vihm (vihm?!?!?! See pole vihm, see on see va oavars!!!) lõpetas jälle kõik aiatööd.

Igapäevane hommikune tiir ehk me otsime seeni, sest aeg on käes

Kõikvõimalikud aiatööd lükatakse jälle edasi, sest on tähtsamatki teha. Ehk siis järgida oma igapäevast rutiini.
Päevauni nr. 1 algab umbes kell 10 hommikul. Et see püha üritus meil õnnestuks, on hea kõigepealt natuke õues jalutada. Eks me siis jalutame ja imetleme vihmast või kastest märga aeda. Robiinia lehed on kaetud imepisikeste piiskadega ja tundub hõbedane. Ämblike imekudumid on "telgedel" laiali laotatud:

Muru on märg, muld samuti, rohima minna pole isu. Ka loomad eelistavad märja muru asemel liivase terrassi pinda. Seal kasvavad mul lisaks viigikaktusele nüüd juba kolm eri sorti liivateed, mõned madalad kukeharjad ja loomulikult paar mägisibulajubinat

Tiigikeses tundub vesi soe. Taimed on lopsakad.

Vahest liigagi lopsakad kuid õnneks on vara veel kõrsi-varsi lõikama minna

Kui me oleme aia üle vaadanud, kolib pisike aednik-aiavaatleja kärusse sooja teki sisse ja me teeme lähedal pisikese tiiru, saatjateks koer ees ja kass kõrval. Koera jaoks on see tore rännak, mõnus on igal hommikul teha üks teeservade uurimisretk. Aga kassile ei meeldi. Turi turris, saba kui pudelihari, kõnnib torisedes meie kõrval või sabas. Korra pakkusin küll, et ronigu käru alla taskusse, istugu seal aga see variant ka ei kõlvanud. Peab ju patrullima neid segaseid (mind, beebit ja koera siis), kes ei mõista korralikult kodus istuda. Turvamehe amet pole kerge.

Kaugele ei viitsi minna. Kui oleks siin lähedal mõni selline seenekoht, kus kohe tee servast seeni saaks, siis äkki läheks kah. Ma nimelt proovisin hiljuti seenesousti teha elus esimest korda ja see maitses nii jube hea, et tahaks veel.
Selleks oli vaja: kolm keskmise suurusega kaseriisikat (rohkem ei olnud, noh!), kõigepealt kupatada, siis tükeldada ja pruunistada vähese võiga
                  natuke suitsusingikuubikuid - lisada seentele, pruunistada
                   tükeldatud valget sibulat - lisada, pruunistada
               peotäis peterselli, samuti hakkida ja lisada
              supilusikatäis jahu, segada pannil muu mudruga
                valada vett, et kõik pannil olev oleks kaetud, segada, hautada
                lisada soola, natuke musta pipart, rõõska koort
Süüa koos keedetud kartulitega ja vana hea hapukurk kõrvale
                     
Aga ma ei tea sellist seenekohta, nii vaatame oma krundi peal ringi

Kuuseheki vahel avastasin, et kogu hekialune on kui valge puruga üle külvatud:

See on mingi kuuse-roisknööbik või mis, täpselt ei mäleta. Minu seeneraamatus oli aga kirjas, et kui see seen juba välja ilmub, on maa ja mets nii märg, et paras aeg on seentel tulla

Täna ...

... ilm töötada ei luba. Paduvihm - väike vahe - paduvihm. Lõin käega ja tulin tulema. Kõige tähtsamad asjad sain tehtud. Esiteks sain aias natuke mütata ja teiseks - silmaga on näha ka, et ma seal natuke müttasin.

Kõrvalolev pilt on nüüd pealkirjaga ENNE. PÄRAST pildi teen hiljem, kui ilm jälle õue lubab. Ja enne tuleb mu kaevamistööde jäljed ka ära siluda.
Vat aias on ju lood sellised, et kogu aeg on kõik uus ja aednik on justkui oma tegemiste alguses. Tallinna linn, mis eladeski valmis ei saa.
Aia loomise algupäevil, kui maa on veel tühi ja paljas, pakuvad rõõmu igasugused, just suuremad püsikud. Päevaliiliad näiteks. Paned sellise peenrasse ja ongi tore olla. Igaks juhuks paljundab ka veel seda sama päevaliiliat, sest ilus ju??? Paar aastat hiljem on aga ilusast lillepõõsast koletu suur puhmas saanud ja varjutab väiksemaid, peidab ära hoolega valitud kividest peenraäärise ja pole nagu üldse see, mis ta kunagi oli.
KAS ME SELLIST PEENART TAHTSIME?
Ei ja aednik on jälle alguste alguses.
Kärutasin hullult suureks paisunud päevaliilia Ateni saunaakna taha. Seal on päevaliiliad juba enne meid kasvanud, nad on seal ikka ilusad olnud ja ruumi seal on. Kiviaia-peenrasse jäävad vaid kaks päevaliiliat: valgete õitega Gentle Shepherd ja variegata. Ja need on tagapool, kus on ruumi kõrgetele ja uhketele laiutada. Kiviaia-peenras tahaks raamistuse kive ka näha. Esimesel kõrgemal astmel (fotol) poseerivad mul kaks vägevat kõrget kukeharja + kolm väiksemat, mis veel nii vägevaks pole läinud. Ka osa madalaid iiriseid kolisid sinna (ikka valitud õievärvi järgi) ja Tiilt saadud üks valgete õitega enelas. Mulle meeldivad puhmad. Alumisele korrusele nende ette jäävad neli uhket erivärvides siberi iirist ja nende vahele kõikvõimalikud madalad. Nende kivide paika saamisega on omajagu vaeva nähtud, mitte ei taha, et mõni taim, olgu ta mistahes uhke, neid varjutaks.

Mõningaid suht suviseid retsepte

See retsept on tegelikult vist pigem talvine aga ma katsetasin, tuli välja hea ja igaks juhuks panen siia kirja.
Viskan blenderisse 2 kobedama suurusega Togrami valget kartulit (sordinimi Flavia vist oli?)  tükeldatult, hiljem umbes 5 cm jagu suvikõrvitsat, kaks muna, pool klaasi piima, jahu, soola, köömneid.
Segan parajalt paksu taigna ja küpsetan nagu pakse pannkooke ikka.
Väga hea, kõik kiitsid.

Muidu ma olen suvikõrvitsat pannkoogi sisse riivinud aga siis lapsed jörisevad selle toidu kallal. Nii oli kõrvits peidus ja lapsed õnnelikud.


Praeräim. Pead maha, sisikond välja, loputan kah külma vee all. Veeretan jahus, praen õlis. Super-nämma.

Muretaignapõhi. Keedukreem. Kõige otsa head ja paremat. Probleemid - põhi võiks olla ikkagi peenemaks rullitud, niisama näppudega vajutades küpseb ta hiljem ikkagi liiga paksuks. Ja keedukreem ei tohiks liiga vedel olla. Zelatiini lisades tuleb aga suhkrut rohkem panna muidu jääb mage. Mage ei meeldi kellegile.

Kaval tort. Vaja läheb biskviitpõhja, selle küpsetab ise, siis saab sinna näiteks pähkleid lisada või muud, mis meelepärane. Kavalused: kreemiks kasutada tavalist poest ostetud shokolaadikreemi ja biskviitide vahele panna poest ostetud shefiiri. Kaunistada mingi hapuga, näiteks punased sõstrad, sest muidu ei söö seda topeltmagusa hunnikut keegi ära.

Ohhoo, suvine lemmik. Ei ole varasuvel midagi vahvamat kui peekoniga praetud suhkruherned. Lisandiks proovisin maisimannaputru praetuna. Peenelt öeldes - polenta. Eks ma kuskilt kokandussaatest selle nipi leidsin, otsustasin proovida ja see tuli päris suupärane välja.

Õpetus järgmine: keedad vee ja piimaga maisimanna pudru valmis ja siis kallad pudru lameda põhjaga anumasse. Fooliumi võib ka vahele panna. St vooderdad ühe taldriku või vaagna fooliumiga ja kallad pudru sinna. Kui ta jahtunud on, on ta ka paksenenud. Lõikad parajad ruudud ja praed pannil õlis. Kuumust peab jälgima, muidu pruunistunud osa jääb panni külge kinni aga see krõmps ongi kõige parem.

Viimaseks siis veel üks tordi kaunistusviis. Retsept sama, mis maasikakoogil.

Ja päris viimaseks üks retsept - soolane küpsetis, mille retsepti tuleb veel täiustada.

Võib teha eraldi muretaignapõhja aga ei pea. Sega kokku mure kohupiim, riivitud juust, rukola salatit, valget sibulat ribadeks hakituna, singiviilukaid, paprikat, suhkruhernekaunatükke, suvikõrvitsatükke, margariini, mune, jahu, soola.
Kallad kogu kupatuse võitatud vormi, kaunistad ja kuhjad riivjuustu.
Ahju.
Tervislik, maitsev

Aiatööd

Kui tundub, et mingit tööd teha ei jõua, siis tasub vanu fotosid uurida ja selgub tõde, et midagi ikkagi on tehtud küll. Võtsin foto (aasta oli siis 2011) oma blogist ja sellise vaatepildi asemel

on hoopis päevaliilia Sammy Russelli massistutus:

Tal on õis väike võrreldult mõne muu sordiga aga niimoodi - massina- on ta päris äge. Muidugi, kes fotot uurida viitsib, see näeb, et ühel pool on pisut kõrgem ja heledam Damaskus ja teisel pool madalam ja tumedam Strutters Ball.
Tööd on aias hullult palju aga seda teha, võimalust pole. Niisama ringi jalutada ja fotosid klõpsida, hmmm, seda on küll. Fotodega pole aga midagi peale hakata, sest blogida mul aega ka pole.
Aga mõned momendid püüan ikka blogisse kinni.
Järgmisel fotol poseerib baikali tihasheinsibulate ja kellukaga. Ta on väga ilus oma õievanikutega, kuigi tundub, et vajab mõningast toestust.

Juhtus nimelt selline asi, et kevadel oleks ta mul äärepealt komposti läinud. Kaevasin umbrohu pähe välja. Jäin õnneks siiski juurdlema, et pole sarnast juurikat varem näinud, et ei tea, mis see oli selline. Hea on, et meenus. Samasse kohta ma teda tagasi ei istutanud, panin hoopis selle kelluka külje alla. Kogemata. Ega mina teadnud, et see kellukas nii suured lehed teeb. Nüüd on see kellukas oma lehtedega hoopis toeks ja antud tihasheina eksemplar püsib ilusasti püsti. Teist tihasheinataime ma ei katkunud välja, temal tuge pole ja kuigi on liivases pinnases (pidi ju kuivalemb ja mägede elanik olema see taim?), on ta võrsed pikad ja lesib külili nagu üks esmaklassiline laiskvorst.

Avastasin ükspäev, et kõrvalasuval kõrrepõllul on kohati põhujääke maas. Piinasin natuke end ja oma nooremat poega, ning tarisime natuke põhku koju. Pidasin silmas küll järgmiseks aastaks maasikate

 alla ja kasvuhoonesse aga ka sellel aastal kulub teda natuke.

Panin põhku kõrvitsate korvidesse multshiks. Toimib küll. Muidu olid kõrvitsate lehed longus kogu aeg. Muidugi - siin on see naerukoht nüüd. Hoolimata ilusatest taimedest, on kõrvitsatel vaid mõni üksik pisike punn küljes. Aga hea kui ühegi kätte saaks. Saaks pesamunale sügisel kõrvitsamehu teha.
Vat siis mida külm suve algus tegi.
Suvikõrvitsate kohta see muidugi ei kehti, need kannavad mul rahuldavalt. St piisavalt pere kohta, kus ainult täiskasvanud seda söövad.