Kuumalaine ja lehtertapp

Nagu näete, läks lehtertapp ometi õitsema! Võttis ikka aega!

Nagu ma varemalt juba mainisin, istutasin ma lehtertappu kõikvõimalikkesse tingimustesse. Ja tulemused tänaseks päevaks: päikse käes, turbasemas pinnases rohke kastmisega läks õide ja pungi paistab küljes olema veel küll.

Varjus savika mullaga ja rohke kastmisega (vt. varasemat sissekannet) õunapuu küljes katlas
kasvab küll hoogsalt kuid õiepungi ei moodusta.

Päikeses, lubjases, liivases pinnases ilma suurema kastmata kasvatab üht pikka võsu, õiepungi pole.

Käokinga kõrval varjus savikas, kõdusõnnikut saanud ja rohket kastmist saanud taim kärbus sootuks. Ju käoking imes ta tühjaks.

Juba nädal või rohkemgi valitseb kohutav lämbus. Alul ikka üritasin momenti leida, et õues ka miskit teha. Praeguseks oleme täiesti alla andnud ja õue eriti ei kipugi. Seal pole ju õhku! Kastmas ikka käime kuigi see tegevus tundub kohati natuke mõttetu. Liiatigi ronivad kastetud kohale ligi kohe mutid. Iga hommiku käin ja lükkan taimi tagasi mulda. Jäta või kastmata.

Türgi mustköömen.
Ma ei tea sellest taimest suurt midagi, ilus näeb välja, on 1-aastane, moodustab mooni kombel kupra, lihtne on seemneid korjata, on ilus kuivatamiseks ilu pärast.

Kõrvale olen istutanud neile astrid, mis ka kohe-kohe õied lahti löövad. Tõotab tulla ilus kombinatsioon.

Värvid peenras

Kuskil varasemas postituses mainisin raamatut "Värvimängud aias". Seda peenart kujundades ma just eriti ei mõelnud, et kuidas need värvid kokku sobivad aga praeguse seisuga on puht juhuslikult täitsa huvitav värvikombinatsioon tekkinud: tumesinine käoking, lilla kassinaeris, valge raudrohi ja sini-lilla-valge rukkilill.

See juhtus kogemata. Tegelikult on mul aed täis täielikku värvide segu ja ma ei leia kuidagi, et minu Tootsi peenrad silma riivaksid. Nimelt oli nimetatud raamatus mainitud sedasorti lause, et kui liig kaua värvide järgi hoolikalt kavandada, hakkavad hiljem tädi Maalide segupeenrad silmades karjuma. Minul esialgu ei karju. Aga seda peab küll mainima, et sinna võsa-raudrohu varju jääb ka üks esialgu pisike virsikuste õitega põõsasmaran ja olgem aus: ma tõesti otsin mõttes talle uut kohta.

Ilus

Praegu on meie aias saadaval igat sorti ILUSAT. Sellest ilust siis ka mõned näited: 1. õuepealses lilletünnis kasvab kuumaasikas. Ilus, et ta seal on ja ilus, et korraga liiga palju marju valmis ei saa. Muidu oleks mu Väike Abiline vist pisut täpiline.
Olen tõeliselt rahul selle tünniga. Järgmine aasta istutaks sinna vist rippuvad mungalilled. See aasta kahjuks ei ripu seal miskit. Petuunia sattus sinna see mitterippuv.



Mehhiko vanikkuljus hakkas õitsema! Õis on ilusam kui ma oodata oleks osanud ja tema ...eee... tekkimine oli ka omamoodi müsteerium. Sellest punga-faasist ja õie avanemisest saaks hea reportaazi. Kahjuks ei ole ma just kõige osavam fotograaf.


Lõhislehine päevakübar


Ilus kõrge taim. Varjus ja vesistel suvedel kasvatab omale pikkust üle kahe meetri. Kuivas ja lagedal kuni meeter-poolteist.



Kuldne piimalill e. Euphorbia polychroma
Kevadel õitseb erekollaselt, praegu on siis punaseks tõmbunud nagu jõulutäht talvel. Ilus.
Sain google kaudu teada, et ka jõulutäht on piimalill. Hea on tark olla.






Lehtertapp


Kujutasin endale ette, et lehtertapp hakkab oma omadustelt võistlema petuuniate ja kassitappudega. Tegelikkuses aga ükskõik kuhu ma neid ka ei istutaks (kas varju või valgusesse, kas turbasse või liivasesse mulda, kastan või ei kasta) on tulemus ikka sama. Väikesed lehed, peenikesed ronijad varred ja NULL õit. Niru tulemus ühesõnaga. Aga siin, rippuvas katlas on nad siiski omamoodi pilgupüüdjad. Tagasihoidlik aga ilus.

Meie linnud

See pilt on nüüd tehtud keset meie õue. Iga aasta augustikuus toimub meie õuel niisugune möll. Ûks parv pääsukesi, teine varblasi. Kõik meie omad. Meie katuste ja räästaste alt.

Vahepaus

Kõigepealt peab muidugi ära märkima, et katusetööd on lõpule jõudnud ja meie kolmel onnil on ilusti kõigil punased mütsid peas.

Ja teiseks peab märkima, et aeg on jõudnud siis nii kaugele, et oli aeg hakata sel kevadel noorendatud õunapuudel võsusid lõikama. Eile õhtul sai siis algust tehtud. Ma juba ammu vaatasin, et noored oksad kippusid lausa murduma suure võsu ja lehtede koorma all. Kõrval ongi pilt "Palmipuuks" ristitud õunapuust. See on vist ainuke, mis lõikamata jääb. Liialt kõrge lihtsalt. Ûlejäänutel aga tuleb oma uhked parukad ohvriks tuua. Redelit ma eile õhtul muidugi võtta ei viitsinud, mõtlesin, et vanast toolist on küll. Aga kui ma olin toolile roninud, leidis üks toolijalg mutiaugu ja vajus külili maasse. Mina sinnasamasse. Ega hullu miskit ei juhtunudki, lihtsalt käe tõmbasin õlast natuke ära. Mees kommenteeriski, et ainus ravi sellisel puhul ongi käsi nööriga kaela, ei tohi liialt väsitada kätt ja vait peab ka olema. Nii kaks nädalat. Kuidas selle vait olemisega on, seda me veel vaatame, aga aeda kaevama ma küll täna ei lähe. Kuigi ilm on täna hullukstegevalt soe ja ilus.
Alumisel pildil on siis ait ja tuleviku valge peenar. Praegu möllavad seal oma õitemerega saialilled.

Kui nüüd kaevamisest edasi rääkida, siis selle koha on seal ka heaks kiitnud mingid eriti tigedad punased sipelgad. Varem pole ma neid küll kunagi mürgitanud. Piisab kui labidaga nende pesa segamini lükata ja järgmiseks päevaks on nad ise ära kolinud. Seal on aga eriti nahhaalsed elukad. Juba 3 korda olen labidaga sonkimas käinud. Ei midagi. Ikka on nad seal. Tänaseks on nendega viisakad läbirääkimised lõppenud, alustan keemiasõjaga. Esiteks tulevad hirmutamised nagu kaneel ja seebivesi ja kui see ka ei aita, siis läheb mürgitamiseks. Hoidku oma nahk!

PS: kui ma siin nüüd vaatan neid katuseid siis on ikka uhked küll ja igati ornungis aga pisut harjumatu ja enne oli kuidagi salapärasem, et iidvana ja saladustega ja ...

Saialilled.

Kuivatan ja panen purki. Talvel teeb teed, kõlbab külmetuse ja põletike vastu. Kõlbab ka näomaski teha ja köha vastu auru.
Võib ise ka kodusel teel sea- või hanerasvaga segada ja äravenitatud/külmetatud liigestele määrida.
Hmmm, äkki peakski nüüd katse tegema, valutavad/surisevad õlg ja küünarnukk omast käest võtta.

Põhitegevus augustis...vist

Tikrid.
Kui ma kunagi sellesse majja kolisin, kommenteeris ühe mu tuttava ema, et oi kui palju tikreid, kes neid kõiki ära korjata viitsib. Meil on neid tõesti palju. 1 mägitikker, 2 hästi suurte tikritega põõsast, 3-4 kollaste marjadega ja 3 tavaliste punaste marjadega. Aga sellegipoolest süüakse neist enamik ära. Niisama, kommi asemel, õhtul telekat vaadates. Koogi sisse ja moosina.
Esimesel pildil on mu väike abiline natuke hädas. Talle küll meeldis tikreid korjata kuid keeruline oli aru saada, et kas mammud tuleb potti panna või hoopis potist välja tõsta.
Seekord tegin tikreid sisse hoopis mahlapressiga. Kui marjad korralikult puhastada, kõlbab ka sodiks mõeldud kraam ilusti moosiks. Siis kui marjad mehustatud, segasin suhkruga ja keetsin läbi.









Ilma keetmata nad lihtsalt ei seisa kuigi kaua. Kaaned peale ja teki alla ööseks sooja. Hommikul kontrollin kaaned üle ja jahedasse ruumi.


Lõunasöök praetud pelmeenide kõrvale:
Viilutasin sibula ja kuumutasin ta õlis klaasjaks. Lisasin tükeldatud paprika, kurgi, suvikõrvitsa ja tomati tükid. Maitsestasin soola, suhkru, loorberi, pipra ja vürtsiteradega. Natuke üht maitseainesegu ka.



Kui nüüd küsida, et kas ma muud ei teegi, kui kokkan, siis vastus selline, et tegemist ju augusti kuuga. Ikka muudkui kogu kraam aiast järjestikku potti.
Eks ütleb ju mu blogi pealkirigi, et ... aastaring...ja augustis ongi kokkamine üks põhitegevus.
Ja kuna pealkirjas on ka teine sõna: lillepeenar, siis viskame pilgu sinnagi:


Estragon-puju.
Olen proovinud teda maitsetaimena kasutada, kuid mulle ta maitse eriti ei istu. Võib-olla olen ma teda kasutades midagi valesti teinud, kes teab. Aga ilu pärast võib teda kah kasvatada, selline imposantne põõsakene.