Vigurid

Enne kui viguritest kirjutama hakkan, tuletan kõigile meelde, iseäranis oma 13-aastasele pojakesele(pesitseb praegu linnas mamma-papa juures), et AEG HAKKAB SAABUMA!
AEG marju korjata ja moosi keeta. Nimelt lubas pojake, et kui ta omale kitarri saab, siis korjab ta ära kõik punased sõstrad see aasta. Jõudu talle! Tundub, et sõstardele on hea aasta.

Esimene purk mustsõstramoosi ongi juba tehtud.

Ja nüüd vigurid:
esimeseks maarjaohakas, Silybum marianum: Lootsin kahemeetriseid iludusi omale aeda aga ei tea, kas vihmased ilmad on süüdi või miski muu, ega nad eriti ei uhkelda küll. Pikkust on umbes 1.40 Aga noh, eks suve jagub veel, aega on veel kasvada.
copy-paste seemnemaailma lehelt:
Seemned korjatakse augusti lõpul-septembri alguses, juured kaevatakse välja sügisel. Leotist ja taimest keedetud leent kasutatakse ravimina maksa puhastuseks, põiehaiguste, reuma, kroonilise bronhiidi jt raviks. Õied, noored lehed ja taimevarred kasutatakse salatina. Seemneid pakis 0,5 g.

Ja siin ongi

MAASIKASPINAT

Päris õnnestunud see foto just pole aga umbes niisugune ta välja näeb.
Söömiseks teda rohkem küll kasvatada pole mõtet. Marjade maitse on jube ja lehed on nagu muru ikka. Aga ilutaimena lillepeenras võib teda kasvatada küll. Kui ma ta kasvuhoonest välja kratsin, siis vaatan, et äkki õnnestub mõne taime ümber kolida. Kasvukas nimelt napib ruumi.

Dekoratiivkapsad:
üks ilusam kui teine.

New York? Pariis? Et näha midagi erilist?

Ei-ei! Sellist vaatepilti seal juba ei näe!!!

Uskumatu!

Vapustav!

IIIIIIIIIIH!

Neid on nii palju!

Sel fotol õnnestus mehel zoomida.

OOOOOO!

Nad hüplesid, tantsisklesid, plagistasid nokkadega!

Aga siis tuli koer.... ja kurekari tõusis lendu.
Vaikselt ja graatsiliselt...

Dadaa!

Lehva-lehva!

Tulge varsti jälle!

Tasapisi ikka tuleb

Aega läheb aga asja saab ja tasapisi hakkab valge aiaosa valgeid õisi näitama.
Päris ilusad puhmad, või mis? Paistavad meile elutoa aknasse ära.
Ainult, tuleb välja, et olen taimede vahed liiga väikesed jätnud. Pärl-hõbeleht kipub minu ainsale grenadin-nelgile selga ronima. Aga pole hullu, ruumi seal aiaosas on, eks istutame nad siis rohkem laiali.
Ja puishortensia, millele ma kevadel tugeva tagasilõikuse tegin, ei õitse veel mitte. Isegi sellist plaani vist pole.



Ka juhtus seemnemüüjatel pisukene eksitus. Valge hanerohi ei ole teps mitte valge. Sai valgest peenrast kohe ka ümber istutatud. Asemele panen see suvi vist kivikilbiku, järgmine kevad vaatab siis midagi muud. Ibeerist näiteks. Või jään ikka valgele hanerohule truuks. Nojah, padjand-floks, valge, on ka ilmas olemas.



Veel kasvab seal täidisõieline karikakar. Seda taime on inimesed kirunud, et ta koguvat enda peale mingeid musti putukaid, mis siis taime hirmus ära närivat. Meil neid esialgu pole. Kolm korda "ptüi" üle vasaku õla. Õisi tuleb iga päevaga aina enam ja enam. Peaks proovima seda puberteediealise tüdruku igasuvist meelelahutust, no vaataks karikakra õielehtede järgi, et kas armastab või mitte. Täidisõielisega peaks hulka aega ära sisustama.

Minu kaks võõrasema. Küll ma nägin ikka vaeva nende kasvatamisega! Aga mu vaev on tasutud. Nii imekena õitesadu! Järgmiseks aastaks tahaks neid ka aga see pikk-pikk ettekasvatuse tsirkus? Tikkudega pikeerimine? Aga noh, veebruaris, kui akna taga lumehunnikud (loodetavasti) on mõtlemine tiba teine. Ehk proovime jälle!

Ja lõpetuseks vihma-kuldlill. Samuti ei ole ta õitsemisega kitsi.

Nüüd vist on juba alanudki see aeg aastast, kus valge peenar enam tühjaks ei jää.

Ainult valgeõielised ronitaimed boikoteerisid minu ettevõtmisi. Kumbki, ei lillhernes, ega aeduba suvatsenud kasvama minna. Kahju aga eks mis halvasti, see uuesti ja järgmisel aastal proovime jälle.

Üks retsept (muundatud kujul)

Sattusin poes nägema üht pisikest kokaraamatut, kus tundusid päris huvitavad retseptid sees olema. Anne Wilson "Vormiroad ja ühepajatoidud"
Kui kedagi peaks huvitama see õige retsept, otsigu 56. leheküljelt lamba-köögivilja vokirooga. No see on peen retsept, kaste tehtud sherri ja meega. Mul kumbagi kodus parajasti polnud aga ammu pole köögis toiduga "loitsinud", tekkis vajadus mingi kemüüse ikka kokku segada.

RETSEPT:
1. Segasin kokku klaasitäie loomalihapuljongit, 1 spl maisitärklis segatuna natukese külma veega, törts viina, 1 spl sojakastet, riivitud ingverit ja kaks törtsu apelsinisiirupit. Jääb tibaks ajaks kõrvale seisma.
2. Kuumutasin pannil lambaliha tükikesi, lisasin kotitäie külmutatud aedoa kaunu ja kohvitassitäis leotatud kikerherneid.
Segan ja hautan jupp aega. Maitsestan paprika pulbriga.
3. Lisan kastmesegu segades. Muudkui kuumutan, segan ja lisan ka natukese riisi. Täpsemalt öeldes: 1/3 pakki kiirkeeduriisi.
Segan ja kuumutan edasi.
4. Roheliseks lisan tükeldatud sellerilehti ja apteegitilli lehti. Soola ka.

Ehh, tiba aega ikka võttis, enne kui julgesin kastet maitsta. Aga täitsa mõnus mahe kaste oli! Ja-jaa, ärge mõelge siin midagi! Viina panin vaid törtsu! Mitte rohkem!
Kui toit juba auravana laual seisis ja aeg oli maitsta, selgus, et täitsa mõnus roog tuli välja. Liha jäi pisut kõva aga eks see oli oodata kah. Lammas oli vanavõitu. Ka kikerherneid oleks võinud pisut kauem leotada. Aga uba koos kastmega oli super!
PS; Selle retsepti kirjutasin üles kokkamise ajal, igaks juhuks, äkki tuleb hea siis saab jälle proovida.

Ma täna kirjutaks ...

... pisut pikemalt kohe. Ja rohkem sellist aiavälist juttu. Et mis viimasel ajal juhtunud ja kus käidud.

Kõigepealt ohutustehnikast. Nimelt, et kui inimene on endas 100% kindel, et ta teab kuidas bensiiniga ohutult tuld süüdata, siis järelikult on ta selle töö jaoks juba liiga enesekindel ja lohakas. Ei arvestata bensiini hulka, tuule suunda ja muid taolisi lihtsaid momente. Ja siis võib pisikese lõkke asemel päris suure ilmkäraka tekitada. Bensiinil nimelt plahvatavad aurud.

Nii et see päev kui meile oli oodata Nodsut, pidime hoopis minu meest kiirabile näitama. Õnneks olid põletused vaid pindmised ehk suht kerged ja mees lasti peale hoolikat kreemitamist kiirabist tulema. Tal tegelikult täitsa vedas. Aurusid on võimalik koos tulega endale sisse hingata ja siis on tulemus hoopis kole. Mehega õnneks nii ei juhtunud.

See oli nüüd üks väga lühike lühikokkuvõte ühest pühapäevast ja veel mitmest päevast pärast seda ilmkärakat (mees oli tõbisevõitu). Praeguseks on mees juba täitsa terve, niitis õhtul pimedas jälle aias muru (küll ikka kasvab sihukeste ilmadega!) ja viimati möödunud pühapäeval tuuritasime natuke Eesti keskel ringi. Käisime näiteks Kiruvere muinaslaagrit vaatamas:

Jõudsime kohale natuke valel ajal. Sel ajal kui laagrirahvas lõunat pidas. Nii me eriti miskit ei näinudki. A miskit ikka. Näiteks kohtusime omakandi sepaga ja uurisime raua keetmise tegu.

Ja oli seal ka käsitsi puutüvest välja toksitud kanuuga ümbermineku atraktsioon. Rahvale meeldis see väga.

Veel ostsime tüki vana süsteemi järgi tehtud seepi ja vaatasime pisut, et kuidas naised ketravad.

Muideks, päris täpne see muinasaeg seal polnud. Hulka asju oli ikka nooremast ajast kaasatud. Näiteks kartul lõunatoidu sees. Aga see selleks. Päris omamoodu üritus oli ja huvitav vaadata.

Tagasiteel põikasime õe koduaiast läbi.

Kuna tal on kaks suurt ja noort koera õue peal ringi kargamas, kraapimas ja kaevamas, on ta kogu aiamajanduse kasvuhoonesse sättinud. Seal on tal peedid ja lupiinid ja roosid ja kõik muu roheline. Läbi kasvuka klaaside on näha, et õde on isegi kera-elupuu koerte eest potti pannud. Seal on ta juba vist teist aastat ja tunneb end täitsa hästi.

Ei kirjutanudki eriti pikalt. Seda pisikest ülevaadet kirjutasin 2 päeva. Lapsed kiusavad. Ei lase rahulikult olla. Ohh.

Midagi hingele

Nymph. Kaua tehtud, kaunikene. Pole just päris see, mida ma ootasin aga... kas pole võrratult kaunid need pojengid?
See aasta meil üldse veab nende pojengidega. Need sordid, mis otsustasid õitseda, need teevad seda muudkui veel ja veel ja veel.