Ei pääse õue

See Eesti talv on ka nagu ta on ... üks igavene märtsikuu. Sulab, külmetab, sajab vihma, sajab lund ... külm tuul ulub, päike paistab ... Mõnusam on toas.
Seemneist ja sibulaist: mungalilled, mis seemneist külvatud, on nina välja pistnud.
Priimulat pole ikka veel, küllap ebaõnnestub see külv.
Palmibeebid elavad hästi, ptüi 3x üle vasaku õla.
Külmkappi rändas mõned päevad tagasi kõrreline Festuca glauca.
Käisin vahepeal igaks juhuks ühe silmaga piilumas oma hollandi sibuliiriseid. Õieti tegin: neli neist oli kasvama läinud. Panin need neli siis mullaga täidetud potti, pimedasse ja jahedasse. Ehk ikka säiluvad.

Projekt "Vana kola ja koledad kohad"

... ehk pole halba ilma heata!
On alanud 11. kevad siin maal ja majas. Iga kevad oleme kevadkoristuste käigus IKKA VEEL leidnud igalt poolt igasugust prahti: pudeleid, okastraate, konservipurke jne. Enamjaolt sirelihekist ja kuuskede alt. See tuletab meelde seda lapsepõlveaegset koristamist kus praht lükati kapi taha või vaiba alla. Nii et ei tasu lastega riielda kui nad sedasi koristavad sest nii tegid juba meie esivanemad.
Eks siis näha ole, et kas tõesti jagub seda kraami ka 11.-ks kevadeks.
Eelmine suvi sai päris palju prahti hävitatud või prügimäele viidud. Alles jäid esimesel pildil olevad tünnid, traat ja voodiotsad. Need lähevad meie majapidamises uuesti kasutusse. Traat kulub niisama ära siin ja seal. Voodiotstest tahaks värava kokku keevitada ja tünnides plaanime värvi keetma hakata. A see on veel tulevikumuusika. Juba täna sai kogu see kola kasutusele võetud. Nimelt kui meie koer tuppa tahab tulla, ta mitte ei haugu akna all vaid hüppab vastu akent ja kraabib. Kohutav! Meie vaesed uued aknad! Ja keelamisest pole mingit tolku. Siis ehitaski mees tünnidest, traadist ja voodiotstest barrikaadid akende alla. See lahendus on loomulikult ajutine sest praegu näeb see ju üsna pentsik välja. Suvel, arvas mees, et teeb palkidest mingi raami akna alla. Siis on 2 kärbest ühe hoobiga: koer ei pääse kraapima ja minul on koht kuhu oma lilli potitada. Hurraaa!
Järgmisel pildil olevat asjandust pole enam ammu. See on see lagunev rehielamu ots, mis suvel ära lammutati. Aga alles on need vundamendi otsad. Mitte kõik, sest ta oli üsna lagunenud ja sealt leidis ilusaid kive lillepeenardesse.
Selle platsi peale lillekasvandusega ei pääse. See seal pildil on mehe pärusmaa remondimaterjalide tarvis jmt. Aga midagi ma ikka teen seal. Muidu on selline kila-kolane plats kõige esimene vaatepilt meie majast mis küllatulnule avaneb. Jõle. Seda platsi ma silmas pidasingi kui mungalilli tellisin. Kavatsen neid vundamendi pragudesse istutada. Ja ehk veel tekitan mingi postamendi, eks kevadel vaatab seda asja.

Beebid ja beebid.

Väike Abiline on tõepoolest abis. Muudkui seletab oma laulva häälega, et beebi ja beebi ja muudkui toimetab. Praegu paneb ta Pesamunale tekki peale. Kui Pesamuna teises toas üles ärkab ja häält teeb, on Väike Abiline esimesena lapse voodi juures vaatamas.

Kui Pesamuna tudima läks, saime aega tegeleda teistsuguste beebidega. Nimelt tegime ära selle pisikeste palmiistikute ümber istutamise. Juurikas on jah, tõepoolest selline pikk tugev ja poti põhjas keerdus.

Tõstsime ka aknalaudadel taimi ümber. Sättisime rohkem valgust tahtvad taimed lõunapoolsele aknale. Tuleb välja, et saime küll see aasta suuremad aknad aga osadele taimedele on ikka vähe valgust. Mehhiko vanikkuljus näeb välja nagu teatri mask: üks külg nutab, teine naerab. See tähendab, et aknapoolsel küljel kasvavad suured ja rohelised lehed, toapoolsel aga kipuvad sootuks kuivama või on lihtsalt väiksed ja heledad. Näiteks kippus mul Mikania sootuks välja minema. Asus lõunapoolse akna ülemises nurgas ripp-potis. Nii kui viisin idapoolsele aknalauale, ajas end kohe kohevile ja võttis värvi juurde. Huvitav, kui ta suvel õues oli, ei saanud ma küll aru, et ta millegi suhtes kapriisne oleks.

Minu mehel on teine...

ehk korstnajala imelised muutumised.
Algas hommik, mees lürpas kohvi endale sisse, ei andnud naisele st. mulle terehommikust-musi ja ronis sõnagi lausumata teisele korrusele. Mehel oli seal tähtis töö teha. Tähtsam kui naisega hommikul lobiseda. Vat siis.
Mees remontis korstnajalga.
Krohvis, pahteldas, värvis.


Ja lõpptulemus on siis selline: ilus valge.

Lugu jätkus sellega, et auk köögi laes saeti veel suuremaks ja täna hommikul sõideti põrandalaudade järgi. Ausalt öelda, ma olen juba üsna harjunud remondi oludes elama. Pole väga vigagi. Inimene harjub kõigega. Aga pisut naljakas tunne on küll selle augu tõttu laes. Lagi nii kõrgel. Selline tunne on hommikuti kohvi keetes, et oleks nagu kuskil kirikus.

Ajatamise jätkumine

Meelespeaks mulle endale: ei ole vaja väetada ajatatavaid taimi! Vat miuksed "rohelised sibulad" nartsissidest kasvasid. Pole elus näinud, et mõni nartsiss nii vägevaks oleks kasvanud. Aga mis sest kasu on- õis on ikka õiges mõõdus, st. suht pisike.
***

Lisamärkus paar päeva hiljem: mõõtsin üle ja sain teada, et rohelise lehe pikkus on 78 cm.
Ehk korraldaks talvise NUNNU konkursi?

Koduaia dekoreerimise plaan ja teine korrus

... ehk lihtsalt ja odavalt
... ehk mungalill (klõpsa siia, siin google)
Sain siis vähe aega niisama arvuti taga jorutada ja oma seemnepakke sortida. Terve posu olen erinevaid mungalilli kokku ostnud. Ikka selleks, et oleks lihtne ja ilus. Tavaliselt külvatakse seeme otse mulda. Varasuvel, hiliskevadel ehk maikuus. Võib ka ette kasvatada, eriti kui tahad amplisse või rõdukasti varakult midagi ilusat istutada. Mürgised nad ka pole, tüdrukul hea nendega mängida. Pigem vastupidi - täiesti söödavad. Veel üks hea omadus: seemned säilivad hästi. Korjad kasvõi liitrise purgitäie (teen nii kresside kui ka saialillega) ja paned kappi, ootad kasvõi paar aastat(ei taha ju, et iga aasta oleks täpselt üks ja seesama välimus aial) ja külvad jälle peenrasse, potti jne. Roniva mungalillega on hea igasuguseid nö. ebakõlasid oma õue peal varjata. Mu Vanaema kasvatas mungalille tihtipeale puuriida varjamiseks. Eks tal oli seal teisi ronijaid ka: lattuba, see käsnakurk või mistaniminüüdoligi ja humal.
1. mungalill, mille lehed on justkui valge värviga kokku mäkerdatud (eelmine suvi oli lehtertapp selline) Tropaeolum nanum . See kõrgeks ei kasva, sobib pottidesse. Selle paningi ettekasvatusse.
2. Lõhis mungalill Canary Creeper
Kõrgus 2-3 meetrit.
3. Kollaste õitega Globe Tropaeolum nanum
30 cm kõrgune suvik
Kuna mungalill ei ole ka mulla suhtes eriti nõudlik siis plaanisin teda istutada/külvata ka vana vundamendi pragudesse.
4. Tropaeulom majus
50 cm kõrgune
5. Verd Bert Tropaeolum nanum
40 cm kõrgust, roosad õied

Panin täna mõned mungalilled turbapottidesse idanema. Tuli nimelt meelde, et mul ju see aasta ettekasvatueks ruumi küll: terve teine korrus! Seal peaks ju täitsa ideaalsed tingimused olema. Valge ja jahe. Ja ruumi palju. Iseasi, mida see kass asjast arvab. Ja palju see mees seal tolmutab. Sest tolmutamist on seal veel palju: põrandad ja seinad ja trepp ja trepi käsipuud.