Hakkas pihta

Olen alustanud tasakesi toataime ümberistutamisi. Peenemad mullad on poest kohale toodud, esimesed toataimed on õnnelikult ümber istutatud. Esimesed seemned külvasin kah: mehhiko vanikkuljuse. Minu suur lemmik.
Siis seisin jupp aega kalendri juures, torkisin näpuga joonistatud päevi ja otsustasin, et muu kraami külvamiseks on vara. Ma olen üsna tüdinenud nendest väljaveninud tomatitest, millega varasuvel midagi peale pole hakata.

Agaav on nii pirakaks juba kasvanud, mis imenipiga ma selle taime ümber istutatud saan, pole mul õrna aimugi: raske on ta ja torkiv.
Enamik toataimedest on mul pikka aega ühes mullas istunud (va. palmid, sest need käivad iga suvi õues-kasvuhoones suvitamas) ja kui ma võrdlen oma aiamulda (kõige kompostiga ühes tükkis), siis on vahe ikka väga suur. Konsistentsis. Minu aia muld on ikka täitsa savi. Aga palmidele ja agaavile tegelikult peaks minu muld sobima, sest Lõuna-Prantsusmaa pinnas oli veel 100 korda savisem, kus nii palmid kui ka agaavid kenakesti kasvasid looduslikul moel. Täitsa üllatusega uurin poest ostetud spets-agaavimulda, see on kui pehme sammal pisukese liiva ja huumusega.

Veike gripp

Mina ei tea, mis haigus see kiusas mind aga tõbine ma olin, see on fakt. Aga siin teki sees tuli selline mõte, et tuleks vist ikka oma blogi ka paberkandjale panna. Esimese satsuna proovin ise copymist ja printimist. Iseasi, kas see liiga pikk töö ei ole

Hapukurgihooaeg

Päris kahju, et möödunud sügisel astelpajusid nii kasinalt oli, näh, viimased tulid täna sügavkülmast välja ja läksid peedisiirupi maitsestamiseks potti keema.
Seekord olin sügavkülmastanud ka valgeid sõstraid ja punaseid. Ja küll need olid ikka head siin keset talve! Eriti valged. Neil on ikka nii hea mahe maitse.

Talvel pole aednikust inimesel muud teha(et rahuldada aednikuks olemise kirge) kui kolada mööda katalooge, pidada plaane, joonistada peenra ülesehitust, lugeda vastavat kirjandust või mässata toataimedega.
Nendest tegevustest valin mina lugemise ja toataimed. Sest plaanid on mul peetud, peenraplaanid ja laiendused viimase paari aasta jooksul paika pandud, uusi taimi juurde nagunii ei mahuks.
Nojah ja mahub või ei mahu, eks neid tuleb ikka nii ja naa siit ja sealt. Ei saa ju ära võtta iseendalt seda va eksperimenteerimise rõõmu, et mingite x-seemnetega mässata. Minu selle aasta esimesed seemned on tellitud: ports basiilikuid, mõned tomatid ja maitsetaimed ja natuke valgeõielisi suvelilli :) ja selle aasta katsetusteks saavad jälle aednelgid ja muskushibisk olema. Hibiskiga läks mul ju eelmine kord nässu ja aednelgid väärivad kordamist.
Allpool pildil on mul miski põnev puju. Aga mis ta täpselt on, seda ma ei tea ja tõenäoliselt ei ela ta talve üle: oli teine Maxima toidupoest toodud taimeke.

Aiandus- ja kunstiteraapia väsinud inimhingele

Pärast seda, kui ma augustis 2013 kokkutulekult saabusin, tegin mõned fotod nendest kohtadest, kuhu oli plaan istutada uued tulijad, et siis aastate pärast teha jälle uued fotod ja võrrelda, et mis oli enne ja mis on nüüd.

Võiks kommenteerida, et justkui tühja oleks täis, mis?
PS.: see autokumm on kirjulehisele metsikule viinamarjale kaitseks agarate niitjate eest.
Kuna mul oli hädasti vaja teha pisut teraapiat oma eksamitest räsitud vaimule, alustasin kunstiteraapiaga aianduse teemadel, saab selle linnaelu ja hinnete ootamise pinge ehk kukla seest ära.
Kunstiteraapia seisneb selles, et kõigepealt ma otsin pool tundi, et kus mul see taimede nimekiri on, et mis mul sinna piirkonda üldse kasvama on pandud (seal kõik valged mul ja palju on viimaselt kokkutulekult tulnud taimi). Lõpuks leidsin korraliku excelisse toksitud nimekirja (aitäh möödunud suve vihmastele päevadele) otse arvuti desktopilt. No muidugi!
Nimekiri ja plaan on olemas, joonistasin eelmise pildi natuke kirjumaks:

Vot umbes NII peaks see asi seal järgmine aasta välja nägema. Seal kuhu ma sõnajalad plaanin, seal on praegu üks omajuurne ploom, selle me kaevame kevadel välja. Tal on seal kuuskede vahel liiga pime ja kuiv , ta isegi ei õitse. Mis ma hoian tast seal? Mees lubas kevadel välja kaevata ja asemele istutan oma sõnajalad, neile peaks see pimedus meeldima. Seal on ka mingi vana vundamendijäänuk, suured kivid, siis pole seal vaja niita, täpsemalt öeldes: niiduvahendeid lõhkuda, kui sõnajalad seal ise majandavad.
Tagapool on siis nn sambla-aed. Sinna võiks mingi tooli moodi asja leiutada: mingi kännu või roigastest tugitooli. Ühesõnaga sellise istumiskoha, mis kuuskede ja samblaga sobib.
No vat. Muutus hulka huvitavamaks, või mis?

Uue aiandushooaja lootustes meenutades vana

Üle hulga aja on mul ometigi VABA hetk, et istuda arvuti taha ja täiendada pisut oma unarusse jäänud blogi. Vaba ses mõttes, et vabaks lasti mu pea ehk pea sisemus - mu mõtted ja ma võin rahus mõelda millelegi muule kui majandusnäitajatele, seadustele, stressile ja sotsiaalsetele oskustele.

Ehk siis

õppesess sai läbi.

Terve posu eksameid sai tehtud, kursusetöö sai kaitstud. Ainus mis teha praegusega on, on mõelda lõputöö peale aga ühe rahuliku mõtetevaba nädalavahetuse olen ma raudselt ära teeninud. Ja natuke aiandusteraapiat. Tänu ilmastikule loomulikult kaevata ei saa aga ma saan

• aiandus-netipoode külastada ja uidata uduste ideede maal ehk sobitada taimi-värve-lehti
• ma saan oma toataimedega tegeleda
• ma saan ehk midagi kuskile potti külvata, mingit kauaidanevat
• ja ma saan natuke oma vanades pildialbumites korda luua, mõnda paremat blogi kaudu maailmaga jagada

Eelmise pildi peal olev kooslus on üks tore kooslus. Viimane sats aega aga olid nad liiga üksteise otsas. Õnneks sai sügisel peenralaiendus valmis kaevatud. Hea teada, et on nii ilus koht, kus jätkata.

Suvel oli üks vahva aeg, kus leidsin oma tõelise kutsumuse, ausõna. Leidsin, et olen maailma kõige parem puude laduja. Parim töö maailmas, tõsiselt. Teised tassisid puid ja mina tegin iluladumist. Ja riidlesin tassijatega, kui nad liiga kiiresti tassisid, sest ma ei jõudnud niimoodi piisavalt ILUSASTI laduda. Tuli ilus kah, lausa meistriteos.

Nojah, ja siis me käisime Pärnus, ilus reis oli.   

 Kui nüüd rääkida taimedest, siis kõige rohkem sai sel suvel tähelepanu vist värviline lehtertapp. Vaata allapoole, ta on pärast päevaliiliate pilti. Mul oleks küll hea meel, kui ta mu aias levima hakkaks. Väga sümpaatne värv ja elegantne kuju.
Suvikute kasvatamises on omamoodi võlu: juskui katsetuste maailm, omapärane pisike, ohutu ja armas seiklus. Siin meenubki mulle, et ma pole ammu lõvilõugasid külvanud ... ja aednelgid sobiksid hästi ... ja sametlilled.

Mul on natuke kahju, et eelmise aasta teine pool kogu aeg nii kiire oli. Karta on, et uue aasta esimene pool pole kah parem. Huvitav, kas aianduskooli lõpetamine kah samasugune möll on? Üsna teraapiline õhkkond peaks ju olema? Et lähed eksamile või lõputöö kaitsmisele otsekui mullivanni, et ahh kui mõnus?
Mis taimed mul veel eriti ilma tegid, ilma fotodeta ei mäletakski Thelalt saadud Aten on igal juhul lollikindel ja on õitsenud uhkelt kõik need aastad, kui ta siin on olnud.

Tegelikult tuleks meie aias möödunud aastale panna nimeks töökasvatusaasta. Sai ehitatud ju lastele mängumaja. See majake mõjus neile sedasi, et hiljem ehitasid nad mul kogu aia mingeid onne täis.
Aga kui nüüd uuesti rääkida mängumaja ümbrusest, siis mulle meeldib seal aiandada. Seal ju puha noored puud-põõsad. Madalamaid püsikuid-püsililli sinna istutab vaid selliseid, mis ise HEINAMAAL vastu peavad, värvid valisin sinna mängumaja järgi: tumepunase ja tumekollase. Eks saab näha, kuidas see hiljem välja paistma hakkab.

Aga praegu on talv, saagu see lumine nagu siin ta vahepeal korraks oli. Siis saab jälle suusatama minna, see ju seljatervise koha pealt hädavajalik tegevus.

Sambla-aia tegemine Lillekasvataja moodi ...

.... käib nii, et kõigepealt tuleb hankida hektar või kaks lagedat heinamaad. No seal võivad ju kasvada mõned noored puud aga ilma saab ka hakkama. Hea oleks, kui seal on mõningaid vanu vundamente - suuri kive ja noori kuuski.

Noh.

Ja siis tuleb lihtsalt oodata. Nii umbes 15 aastat. 

Tegema ei pea midagi.

Vahest lihtsalt käid kivi otsas istumas ja vaatad, et kuidas sammal kasvab.

Aga tegema ei hakka ikka midagi.

No ja kui see 15 aastat otsa on saanud, siis on samblaaed nagu enam-vähem ja aeg on valida välja koht, kuhu istutada sõnajalad. 

Jah.

Ja mõni metsik ronija.

Siis ongi valmis.