Sain saaki korjata!

Rohelist taimesaaki. Süüa see ei kõlba aga uusi taimepojukesi on rohkem kui rubla eest! Vesipalmilapsed!

Kui ma mõnda aega tagasi märkasin, et vesipalmil leheroseti vahelt miskit kasvamas, oletasin seal õige pea uhket õisikut troonivat. Aga taim otsustas selle meetodiga hoopis pojataimi tekitada ja kasvatas omale väikesed palmikesed pähe!

Iga roseti otsas lehtede vahel on kuni neli palmi-poega! Juurealgmedki kõik olemas. Kolm pojukest istutasingi juba eraldi. Ülejäänud jäid "oma emale pähe" veel jõudu koguma.
Nii et see jutt, mida ma siin ajasin, et üritan aknalaudu kevadel mitte ummistada, on vale puha! See ei sõltugi ju minust! Ise tulevad vägisi, see roheline rahvas.

3.osa

Mis siin ikka muud kommenteerida: nämma!

Online küpsetamine jälle. 2.osa ehk keedutaigen puuküttega pliidiahjus.

Enne kui alustasin keedutaignaga, segasin lõunaks kõigepealt ühe piruka või saia või koogi või misiganes tema nimi on asjanduse kokku ja viskasin ahju.
Koostisosad: 2 muna, purk kodujuustu, 100 gr margariini, paar purustatud keedukartulit, paar spl konservmaisi, ribadeks hakitud paprika ja valge sibul, hakitud sink, natuke hapukoort, jahu, riivitud juustu, soola.
Kõik segada kuni tainas on paks aga siiski voolav. Valada võitud ja jahuga puuderdatud küpsetuspannile ja küpsetada kuumas ahjus.
Väga hea soolane suutäis.
Ja ilus ka, värviline. On ju saabunud aeg kus inimene tahab midagi värvilist ja teistmoodi.











Teiseks segasingi keedutaigna kokku. Ega muidu poleks tegema hakanudki, igasugu kuumad potid seal retseptis, eks ole!?! , aga mees on täna kodus ja viis mul need edasi-tagasi siblijad toast jalust ära. Õue kelgutama.
Tõesti lihtne tainategu! Ma olin kindel, et jahu tõmbub klimpi kui teda kuuma vette valada aga ei olnud midagi hullu ega võimatut. Hiljem tõstsin kahe supilusikaga vormides parajad pentsikud pätsid küpsetusplaadile:

Jube kahtlased näevad välja küll, eks ole? :D Aga muidu oli tainas mõnusalt sile ja libisev.
Natuke küpsetamist kõigepealt 15 minutit nö. ahjusiibriga ( see on siis kuum ahi) ja siis 15 minutit jahedama ahjuga ( vahetasin ahjusiibri soemüürisiibri vastu) ja siis 20 minutit lahtise ahjuuksega(no et kokku ei vajuks). Kütsin ahju männihalgudega. Paras oli. Kui kasehalgudega kütta, peab ettevaatlikum olema, need teevad kole kibeda tule.
Sellised nad siis tulid:

Tegelikult on natuke ikka pruunimad kui pildil. Ise olen rahul, pole paha. Nüüd lähen kreemi vahustama. Nämm. Mul on maasikaid ka! ;)

Väike lohutussöömine pärast eelmist teemat ... Online küpsetamine 1. osa

Ma olen elu aeg mõelnud, et huvitav, kuidas see keedutaigna tegemine käib. Nüüd proovin ära.

Koera elu. Koeraelu. Koer ja elu.

Et siis jah. Et niimoodi siis. Ei teagi, et mis moodi alustada. Kehvavõitu jutt tuleb, elus juhtub igasugust sest elu on aeg-ajalt väga karm.
Avastasin umbes nädal või tsipa rohkem aega tagasi, et naabri koer (üks neist) luusib meie maja sissesõidutee ääres. Mõtlesin, et mis jama see on, naabrimees ise ju sõitis kuskile mujale elama juba jupp aega tagasi, polnud sealt ei kippu ega kõppu kuulda olnud enam ammu. Aga seal ta luusis, ise nagu luu ja nahk, tagumised jalad võdisemas. Muidu oli ilus suur hundikoer, ilusa näo ja tegumoega, sõbralik ja tore. Luusis seal õnnetu, otsis söömiseks kurat teab mida.
See kole inimene oli omad koerad jätnud omapäi maha! Ja seal nad konutasid ja ootasid truult ja vaikides oma koledat peremeest valvates tema koledat varandust! Siis kui oli meil siin 30- kraadi! Ilma veeta, ilma toiduta!
Eks ma siis muidugi tarisin neile söögipoolist kähku ja kiirelt tuli ka teisi abilisi. Kohalik sotstöötaja tassis mulle paki toiduabi kohale ja nooremale koerale, sellele hundikoerale tuldi ka samal õhtul kohe ühest omakandi talust järele. Sai uue kodu koos heade inimestega.
Aga teise koerakesega on lood teistmoodi. Ta pole just kõige noorem loom enam. Päris vana ka just ei ole. Kui ma olen teda siin nüüd nädala jagu toitnud, on ta päris kõbusaks muutunud. Ikka looma moodi juba, mitte mingi meditsiini instituudi näidis. Sõber on ka, sööb oma kausi tühjaks, siis tuleb, pistab oma nina mulle pihku, tänab. Oijahh.

Sotstöötajaga arutasime seda asja, et kas kutsuda varjupaiga omad koertele järele või ei. Esialgu jäi, et ei. No ikka selle pärast, et ehk leiame niisamagi uued omanikud neile. Või tuleb peremees mõistusele ja võtab vähemalt väiksemagi endaga oma uude koju kaasa.

Kole naabrimees on küll paar korda siin käinud aga koerake konutab endiselt üksi seal hoonete vahel. Kui toitmas olen käinud, pole koer seda nägu olnud ka, et ta ka mujalt oleks mingit sööki saanud.
Endale ma seda koerakest võtta ei saa, mul ju oma koer olemas. Ja naaberkoertena on neil territooriumi piirid rangelt paika pandud. Korra proovisin koera meie majja meelitada, aga see märgistas piiri ära ja pööras oma koledasse koju tagasi.

Nii et jahh. Nii et kui kellegil juhtub oma kodus ja oma südames olema vaba kohake selle, umbes 6 aastase koerapoisi jaoks vaba kohta, olge head, pakkuge talle uut kodu. Nimi on tal Kutt. Ta ei ole paha koer ega hammustaja. Ta on lihtsalt väga üksik. :(
Helistage mulle 55559072, kui väga kaugel pole, võin ise ta autoga ära ka tuua. Muidu on varjupaika minek.

Haigus, lohutus ja selginemine

Lapsed hankisid omale viiruse. Päevakese jagu kõrget palavikku ja siis tüütu nohu ja veel tüütum köha. Ja kõige tüütum virr.
Õnneks saadeti meile postiga kõrgemate jõudude poolt üks teatud ajakiri ;P , lohutuseks nii tõbistele kui ka põetajale, st. mulle.

 

Istume ja uurime ja arutame, et mida meil siis vaja on ja mida mitte. Kollaste vaarikatega on lapsed nõus aga siniste marjadega kuslapuud ei sobi mitte. Ei ole isuäratav. Maasikate lehekülg on poisi lemmik, tüdruk vaatab roosasid roose. Mina vaatasin ka roose aga kui mees korraks ligemale astus, keerasin kähku lehte ja ütlesin, et pirnipuud on ka vaja. Kuidagi ahvatlev tundub see aasta nende väljapanek. Jajahh.

Tasapisi saab see talv ükskord ikkagi läbi ja me saame juba tõsisemaid kevade plaane pidama hakata.