Aitähh Deiale!

Kui nüüd järgmine kord elekter ära läheb, siis hakkame paberit kortsutama!

http://www.youtube.com/watch?v=a4bMH8XCQrM&NR=1

Paide jõululaat ja väljanäitused

Sai täna Paides jõululaadal käidud. Tore oli. Seal oli hirmsuurte küünalde näitus ja rahvarõivaste väljapanek. (keda huvitavad Järvamaa rahvariided, kiigaku hiljem mu käsitööblogisse, sain päris head pildid)

Laat oli hea! Ei mingeid Poola riidekraami, kõik puha eestimaised tooted, käsitöö, mänguasjad, sepatööd. Ja muidugi ka suitsupekki ja suured kalad. Ja kommi-küpsist ja lambanahku ja... oi heldeke! palju kraami! Lõbus muusika ja rahvarõivas prouad keerutamas jalga
Lastele oli palju atraktsioone: loomad kiriku kõrval aedikus (kus mu väike Abiline nõustus, et hobune ja lambad aga kitse kohta väitis kindlalt, et põder!)  Ja veel oli liumäed kus lapsed vesisest ilmast hoolimata vägevalt möllasid. Ja "pöialpoiste pesa",soe ahjuga telk, kuhu mahtusid sisse vaid allameetrimehed. Ja seal oli muidugi kubinal päkapikke, kes muudkui suurtest korvidest komme pakkusid.
See püha üritus oli igati korda läinud! Lastel oli rõõmu laialt ja isegi vanurid st. mina ja mees ja tuttavad, keda seal kohtasime ja üldse vist kõik täiskasvanud, unustasid lirtsuva lörtsilume jalge all ja nautisid päeva täiega!

Tubaselt

Aiablogi on siis talve saabudes muutumas taas saia ja poti blogiks. 

Esiteks siis potindusest. Minu toataimede seas elab juba mõnda aega maranta. Sain ämmalt. Vist kevadel 2008. Ja see on üks päris tore taim, muideks. Ta nimelt armastab pimedust. Suvel viisin ta mõneks ajaks õue ka aga seal talle ei meeldinud üldse. Läks koledaks kollaseks, jäi kiduma. Tarisin ta siis tuppa tagasi ja panin ta teisele korrusele rõduservakasti. Valgust seal justkui oleks, kahel pool on katuseaknad aga ega tegelikult on ikka hämar küll. Aga marantale meeldib seal. Kohe läks ilusaks roheliseks ja hakkas uusi lehti tegema. Paha Vuhvel käib teda küll närimas aga õnneks päris ära ei söö. Päeval on ta lehed laiali, ööseks paneb ilusasti kokku.

Järgmised on siis minu aaloed. Neist oli allpool ka juttu. Esiteks see suurem, õe oma. No vat, tal ongi alumistel lehtedel justkui nõgi, sellised tumedad kohad. Õel oli ta lääne poole avaneval aknal,terve päeva said päikest (suur aken), mina panin ta ida-poolsele aknale, hommikupäikest nautima. Eks näeb, et mis tast siis saab.

Järgmine on minu pisike, Palamuse sügislaadalt ostetud aaloe.

 Ja viimaseks üks vana-vana retsept: 

(Pilt on klikitav suuremaks)

Nimelt on mul üks omaenese isiklik käsitöö projektikene pooleli ja selle tarvis tuustisin kappides, kus hoian vanu ajakirju, ikka et inffi saada. Muu huvitava hulgas leidsin ka selle retsepti kirsimagustoidu kohta. Mulle meeldivad need vanad retseptid. Nad on lihtsad, kõik vajaminev on kapist võtta. Mitte nagu need moodsad uued kokaraamatud, kus enamiku toitude tegemise tarvis on vaja kõigepealt poes ära käia, soovitavalt Stokmanis.

Lugupeetud kirjastused!

Ma tean, et Teil on kiiduväärt ametid ja et Teie toodang: ajakirjad, ajalehed ja raamatud on suurepärased! Olen tihtipeale kasutanud võimalust neti vahendusel Teilt raamatute ostmiseks. Kui mul tekib mingi raamatu vai ajakirja/lehe järele huvi, toksin täiesti iseseisvalt (!)  märksõnad Google otsingusse ja otsing selekteerib mulle vastused ja mul jääb vaid otsustada, et  millisest kirjastusest millise väljaande ma ostan. Ja ma ostan kindlasti, sest mul pole raamatuist iialgi küll!!!

Seetõttu ma väga-väga palun, et PALUN! ärge helistage mulle koju, ei hommikul vara, ega lõuna paiku, ega õhtul, ega ka hilja õhtul ja ka mitte öösel! Kui soovite, saatke oma reklaamid ja pakkumised mulle maili-aadressile aga ÄRGE HELISTAGE MULLE KOJU! 

Lillekasvataja

See juurikas

Ämblikliilia sibul. Ei tea, kas peaks tal need paksud juurikad ära lõikama? Nohh, kui ta sahvrisse kasti sisse talvepuhkusele läheb?

Meenutusi talvest (ilus meenutada)

Peab ikka oma talve-memuaarid kirja panema. Tulevikus hea lastelastele näidata, et näe, siuke oli lumi ja siis juhtusid säänsed asjad! Igaühel võib-olla ei ole ilus meenutada, eriti nendel, kes selle viie päeva jooksul libedaga õnnetult kukkus või kogu aja ilma elektrita istus. Neil on oma järeltulevale põlvele küll õudusjutte talvest rääkida, et näe, ist'sin kogu talve ilma elektrita. Mäletan, et kui ise kunagi ammu esimest korda terveks päevaks elektrita jäin. Alguses oli kole küll. Pool päeva võttis aega, enne kui kergekujuline paanikahäire (elektrit pole- mida ma teen!?-midagi pole ju teha!!!- MITTE MIDAGI!!!) mööda sai ja ma avastasin, et tegelikult on asju, mida siiski teha saab väga edukalt, kusjuures väga vajalikke asju! Nimelt suhtlemine oma lapsega ilma igasuguste elektriliste segajateta (telku) ja laulsime ise (raadio) ja tegime trenni (kütsime ahju ja kogusime vee sulatamiseks lund) ja veetsime mõnusalt aega (küpsetasime) ja kuna oli ennejõuleaeg, tarisime kööki põrandale suure posu õlgi ja meisterdasime neist suure näärisoku (jõulusoku?) Ja õhtul jutustasime küünlavalgel õudusjutte ja üritasime taldrikut keerutada. Päeva lõpuks ma leidsin, et tegelikult oli väga tervistav kogemus see ilma elektrita olemine. Ja poiss oli rõõmus nagu või sees! 

Nojahh aga jätkame nüüd selle va viimase talvega. Jutt jäi siis pooleli sellega, et asutasime endid linna minema, sisseosteid tegema. Nagu näete, jäime kinni. Kohe omaenese õuel. Muideks tegelesin ma enne väljasõitmist ka tibakese "nõidumisega". Ma arvan, et enamik inimesi teab seda, et kui tõsiselt millegi kahtlase vastu valmistuda, siis seda kahtlast ei tule. Pakkisin nimelt poesõidule kaasa lisaks jõmmide topelt talveriietele ka termosega kuuma teed. Igaks juhuks. Et kui tõesti kuskile tee peale jääme.Aga jäime kinni omaenese koduõuel ja mehel oli tükk tegemist, et sealt välja saada. Aga ega see meest ei morjendanud, õnn ja rõõm oli tal suure sildiga otsaette kirjutatud ja me sõitsime siiski oma poesõidule.

Algus oli äge! Kogu see kahe kilomeetrine teejupp oli ju poolest saadik, st. tee keskjooneni lund paksult täis tuisanud. Ikka üle põlve. Teine teepool oli aga puhas. Kahju, et ei filminud, et kuidas me sealt läbi tuiskasime. Kohati ei näinud üldse midagi, kogu esiklaas oli paksult lumine. Seisma ka poleks saanud jääda, siis oleks raudselt kinni jäänud.
Selline nägi siis auto välja, kui me oma tee pealt juba välja olime saanud. Oli väga sürr elamus. 
Teist korda enam ei teeks! Aga küllap ikka teeks kui vaja oleks! Äge, väga äge! Kahju, et ei taibanud filmida.

Muu reis kulges juba ilma sekeldusteta, nagu ikka.

Aga see lumi, need purikad. See oli niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. 
Ja mees tegi valmis selle aasta lumememme. Tal selline puhtisiklik traditsioon.
Ja minu Väike Abiline sai ometi vabalt värvid kätte ja rahus maalida. Toas muutuvad tema vanemad kuidagi kahtlaselt närviliseks kui ta maalib.
See kausi kõrval olev väike punane julla on päkapikk.

Ja pärast õues lumega möllamist, oli mõnus käia ära soojas vannis ja pärast vanniskäiku pisut komponeerida.

 Bravo! Bravissimo!