Möödunud nädalavahetusel mängiti meie kandis matkamängu. Ikka nii, et inimesed moodustasid neljaliikmelised võistkonnad ja trampisid siis üheskoos 10 või pisut rohkemgi kilomeetreid maha. Iga natukese maa takka oli vaja ka mingeid ülesandeid täita. Vett keeta, vibu lasta jne.
Minu mees muidugi kibeles ise ka osa võtma aga mina keeldusin kategooriliselt. Ehk järgmine aasta. See aasta on meil kaks jõmmi keda tuleks see 10 kilti kõik see aeg seljas tassida. See oleks lihtsalt võimatu. Vähemalt minu jaoks.
Aga sellegipoolest saime mängust osa võtta. Kohtunikena õhupüssist laskmise posti juures.
Mina käisin küll lastega vahepeal ära, tõin kohvi ja küpsiseid. Ilm oli ikka vahepeal päris kole. Tuuline ja sadas.
Selle aja sees ehitasid Mees ja teine kohtunik E. laskmiste jaoks postamendid ja paigutasid lasketiirumärgid.
Siis algas proovilaskmine. Püssid tuli ju nö. sisse lasta!
Päris hästi tuli välja. Mulgi läks esimesed 3-4 lasku nihu aga siis sain järjest 4 pihta. Ai ma olin rahul endaga. Terve igavik ju sellest möödas kui sai viimati õhupüssi käes hoitud.
Nojahh ja siis hakkasid juba seltskonnad tulema!
Mees tegi instrueerimist, õpetas kuidas pauku teha. Ja tüdruk käis uutel gruppidel künka peal vastas. Hoolimata nirust ilmast oli kõigil tuju väga positiivne. Suure mölluga joosti posti juurde. Hästi vahva!
Üks seltskond koosnes põhiliselt väikestest lastest. Isegi nii pisike oli kaasas nagu meiegi tirts. Oli isal seljakotiga kaasas. Hea nipp lapse tassimiseks! Aga need kaks pisikest rõõmustasid kui üksteist nägid ja leidsid ilma igasuguse jututa kohe ühise keele.
Näiteks trampisid niimoodi, käed seljal, muudkui ringi ja ringi. Tore oli. Kahjuks ei saanud head pilti kus ninaotsad ka näha oleks. Nad ei jäänud kuidagi seisma ja poseerima.
Mõni seltskond oli nii heas meeleolus, et unustas võiduhimu sootuks. Aga eks see vihmane ilm kiusas ka. Kui Poiss koju sai, olid sokid läbi vettinud nagu oleks palja soki väel joostud.
Ka Pesamuna oli asjaline kohtunik. Kuigi enamuse ajast ta eelistas siiski autos põõnutada ja tühja mahlapakiga mängida.
Väga tore matkamäng oli. Järgmine aasta jälle!
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Ja nüüd lõunasöögist.
Aeg-ajalt ei viitsi ma süüa teha. Selle tarvis on targad inimesed leiutanud purgisupid ja külmutatud pelmeenid.
On ka teine variant: mees teeb ise süüa!
Seekord siis oligi mehe kord ja vaat siis mida ma sööma pidin:
Need karbid on siis keedetud spets-segus, mis nendega koos müüakse + mees lisas puljongikuubiku, sibulat ja küüslauku. Kõrvale siis valge vein ja saia.
Sihukest asja ma sõin esimest korda elus. Välja arvatud see, et kunagi olen maitsnud neid tigusid ka tomatisoustis marineerituna. Polnud paha.
Ka mehe tehtud kemüüsel polnud miskit viga. Kuigi ikka hoogu sai võetud, enne kui esimese teo julgesin suhu pista.
Magustoiduks oli valgehallitusjuust. Minule Valbon (magusam) ja mehele Le Rustique (hapukam) ja koshmaarse haisuga! (Äkki see peletaks ka mutte????)
Ma kommenteerisin seda söömist nii, et kas pole mul mitte lihtne meest toita? Teiste mehed tahavad pajapraadi. Minu mehele korja kraavist kühvliga molluskeid ja magustoiduks halvaks läinud hapupiima. Mees noogutas selle jutu peale rõõmsalt pead.
Nojahh, eks see tahab harjutamist. Minul igastahes.
Las parem mees ise teeb neid ... asju
Praeguseks on palmid siis juba nii suured. Üks neist elab kasvumajas ja praegusega rahul oma eluga. Teine juba nelja lehega. Ülejäänud kolm, mis ka hiljem külvasin, on kahelehelised. Ilusasti kasvanud kõik
Natuke läks küll ebaõiglaselt, Kikuliis saatis mulle hulka kopsakama paki kui mina talle. Eks see üks pimesi saatmine oli. Aga ehk päkapikud lahendavad selle probleemi. Viivad ehk Kikuliisule miskit toredat sussi sisse, varsti ju seegi aeg käes.
Tema nimi on Roosa Vuffel. Pole ta punane, pole ta valge. On selline ebamäärane roosa
