Täna oli saates kaks huvitavat momenti, mis eriti minu tähelepanu võitsid. Esiteks see kena proua, kes sigurit kasvatas ja teiseks muidugi see maikuine aed koos prouaga, kes lubas, et ega ta seda aeda enam suuremaks ei tee. :D Selle preale me mehega pahvatasime korraga naerma. Nii tuttav lause oli. Ja selle lause tegelik tähendus meile hästi teada. ;) No ta seal mainis veel, et Korea nulg on külmaõrn. Seda juttu olen viimase poole aasta jooksul palju kuulnud. Varem arvasin just vastupidist ja minu nulukene on juba kaks aastat minu krundil klimaatiliste tingimuste poolest kõige hirmsamas ja 100% kindel, et külmemas kohas kasvanud ja aina ilusamaks muutunud. Talvel on seal tuulekael,nii et kui vähe tuult on, siis pühib sadanud lume kohe ära. Mees arvas selle peale, et meil seal on see niitmata kõrge hein, mis teda seni kaitsenud on. Et vähe kõrgemaks kasvab, siis hakkavadki külmakahjustused tulema. Ei tea siis, istutaks ta kevadel ümber vä? Vähe tuulevaiksemasse kohta?
Nii et siis sigur ja sigurikohvi. Tahaks ka proovida. Ei tea, kus seda müüakse? Meie kandis nagu ei ole neid va ökopoode. Ja siguri kasvatamist tahaks ka proovida. Ja sajakahekümne aastaseks tahaks ka elada nagu mägilased. Et lahe oleks 80 aasta pärast jälle selle ise istutatud (10 aastat tagasi umbes) männi juures poseerida. Ei tea, missugused me oleksime siis?
No 10 aastat tagasi oli see mänd mulle alla põlve, tavaline männiistik nagu nad ikka on. Ai jah, see foto sobib hästi "Fotojahti" mälestuseks minust ja minu sõberpoiss männist mulle ja minu sõberpoiss männile. Koerast rääkimata ;)
Teised fotojahtijad (link)
9 kommentaari:
ajatu ajalik puu :D
Sellised pildid on head endale ja teistele vaadata.
Ma olen ka viimasel ajal üsna tihti vaadanud mõnda noort puud ja mõelnud, et tahaks teda täisealisena ka näha.
Sigur on imeilusate helesiniste õitega lill. Mina nägin teda esimest korda Taanis, Bornholmil, kus ta umbrohuna kattis teepervi. Ja kui siis kodus tagasi olin, märkasin teda ka meil siin-seal. Isegi lausa Tallinna linna piiride sees Peterburi tee servas.
Vene ajal pandi osadele jahvatatud kohvidele sigurit sisse ja mul on sellest küll jubedad mälestused, kibe ja vastik. Aga maitse üle teatavasti ei vaielda.
Meil kasvab ka sigurit tee äärtes. Minu meelest jube armsad õied on.
Ja minu Vanaema jälestas sigurit, maitsesin ka, oli mõru küll. Eks selle kohta öeldi, et kohvi asendaja kehval ajal
Asjalik tekst ja pilt.
Sigurit/sigurikohvi saab osta Keskturult yhest putkast. Seda on nii ekstraktina kui pulbrina. Juhatada niimoodi ei oska, aga muttidelt kysides leiab löpuks ikka. (Ostan yhe oma eriti tervisliku söbranna jaoks, tema eelistab ekstrakti ja see teeb mu seljakoti raskeks :(.
Ise pole veel sellel lainel, et tarvitada. Ju ma olen väheteadlik element.
Ma arvan, et oled sigurit ka looduses kohanud (pane otsingusse Cichorium intybus, vast tuleb tuttav ette), meiekandiski leidus mitmes kohas teekraavi ääres, lehed meenutavad natuke võilillelehti.
Kohvi pole teinud, see mitte just suure juure pesemise-kuivatamise-pruunistamis protseduur + teadmine (olen proovinud), et nagunii juua ei kõlba, pole isegi uudishimu järgi proovida tekkinud, salatit lehtedest ka mitte.
Aga ise tahaks elada, ilma et vanus loeks, seni, kuni olen veel võimeline ise enda eest hooltitsema, juba mõte, et keegi peaks tassima mulle kohvikruusi voodisse ja seda läbi kõrre lürpima, ajab mu seest keema - ennem krõbistan kohviube :DDD
Mind peab vist aialaste tšunftist välja viskama - pole ühtegi aiasaadet vaadanud, ainsad saated mida vaatan on supermodellid, NG dokumentaalid ja multiksd a´la šrek ja jääaeg :) Minu korea nulg küll ei pelga külma, ainuke "vaenlane" talle berna, kes armastab nulu alla(otsa) magama ronida ja väljanägemine sellel puukesel natuke ühekülgna :)
ajaloo kaar pisikeses puus. mul on ka kooliajast meeles puuke mis põlvekõrgune ja mis nüüd juba käbisid kannab :)
Mäalestuspuude istutamine on ilus komme.
Postita kommentaar