Eile oli päris hea ilm ja sai plaan maha tehtud, et peaks õige õunapuude lõikamistega algust tegema.
Täna enam nii hea ilm ei olnud. Sadas lörtsi, nii et õues toimetamine oli siiski pisut ebamugav. Lumi oli kummikutes ja kindad said kohe märjaks. Sellegipoolest sai üht-teist ikka tehtud ka.
Selle töö juures kaks kõige tähtsamat asja on hea ilm ja õiged tööriistad. Nimelt said uued käärid ostetud ja nendega okste lõikamine on kui laste mäng! Meil siin on kuus vana õunapuud. Neist ühele sai täielik tagasilõikamine tehtud kaks aastat tagasi. Õnnestunult. Tänavaasta sai siis ainult korrigeeritud, lõigata oli vaid peened oksad. Ûlejäänuteni veel ei jõudnudki. Palju oli vaidlemist, et millist oksa jätta, millist mitte.
Ei tea miks, aga vanade puude korrastamine teeb kole närviliseks. Kogu aeg on mingi imelik närv sees, et ei tea kas ikka tuleb õieti välja. No et puu hukka ei saaks. Minevikust on mul mõlemad kogemused. Samuti kaks aastat tagasi sai veel ühte puud üsna julgelt noorendatud ja see puu ei suvatsenud omale uusi oksi/lehti kasvatama hakata. Väga suur kahju sellest pole sest need õunad polnud midagi erilist. Väiksed, jahused ja maitsetud. Aga aednikuna pettumus ikka. Tahaks ju ikka kõigega alati õieti hakkama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar