Pisike sellepärast, et vihm on seal ikka päris palju laastanud ja valgeid õisi pruuni-hallikirjuks teinud. Karikakrad on peaaegu kõik vasta maad, nelgil ja gladioolidel õied lörtsis. Eks neid vihmakahjustusi on ka fotodel näha küll ja küll.
Muideks, seda chelsea choppi katsetaks vist pärl-hõbelehe peal järgmine aasta. Kohati. Kui ma nüüd ei eksi, siis üks aasta ma kogemata tegin seda juba. Esimesel või teisel aastal siin maal elades. Varasuvel lihtsalt niideti kogu plats üle. Tollal ma ei teadnud veel, mis taimi siia maha jäetud oli.
Üldiselt jäin oma valge aiaosaga rahule. Vahepeal, peale tulpe ja ploome, tekkis küll nö. tühi auk, täpsemalt öeldes, ükski valge ei õitsenud. Aga ega sellestki polnud midagi, sest erinevad, valged/hallid/hõbedased/hele- ja tumerohelised puhmad olid ka vägagi vaatamist väärt.
Mingeid uusi taimi sinna ei planeeri, noh, välja arvatud mõned sibullilled. Krookused, sügislilled, linnupiimad(kahte sorti) ja vist peaaegu kõik mu valged tulbid. Järgmisel suvel ehk näeb ka õitsemas valget sõrmkübarat (Digitalis ) , loitvat tulinelki ja margariitasid (Tasso white Bellis perennis ). Ja suvikuid sinna vist enam ei planeeri. Välja arvatud juhul kui võõrasema suudab end ise külvata. Ja kipslille (pojengi kõrvale) ja peiulille (pinna ravimise eesmärgil).
Ma ei saaks öelda, et valge aiaosa kuidagi üksluine või igav oleks. Vastupidi! Selline huvitavalt rahulik ja pidulik. Ja tasakaalustav.
°°°°°°°°°°°°°
Ja kuna eelmise, punakuldset värvi postituse lõpetasin punase ja kuuma supi retseptiga (vabandust, juhatasin sisse), siis lõpetan selle valge postituse kah ühe sobivas toonis ja temperatuuris toidu tegemiseõpetusega:
ostsime Novaluxi poest jäätise tegemise topsikud ja panime sinna sisse astelpajusiirupivett. Üsna kanget. Nii saab täitsa mõnusat mahlajääd. Hädasti oleks nüüd vaja ka kuumasid päikeseküllaseid päevi, et seda mahlajääd õues limpsida.
Üks nädal aega jutti päikest ja sooja? Seda pole ju palju tahetud?
Väga ilus, tore ja igati 
Sain õelt postiga ka selle ööpimeduses pildistatud puu:
Ma ei hakka siin nüüd väga pikalt seletama, et kuidas me seal koos õega saunatasime, ujusime ja lasime end igatepidi mudida ja kohendada. Igal juhul me võtsime sealt mis võtta andis ja ükspäev läheme kindlasti sinna ka tagasi. Personal on seal fantastiliselt armas, sõbralik ja abivalmis. Ja kui saabus lahkumine, tunnistasime mõlemad, et oleme tõeliselt lõõgastunud ja mõnusad inimesed. Vastupidiselt minu abikaasale, kes seekord ei saanud kaasa tulla ja juba mulle järele tulles kukkus urisema ja torisema, et tema ei tea kus parkla on ja kus ta seda teadma peaks ja ... ahh igatahes üks väsinud ja närviline mees. Ka õde vaatas, et no see mees vajab küll hädasti pediküüri ja kuuma vanni, mis ta kisab, eks ole, keset ilusat päeva? Ja ükspäev ma ta sinna viin. Vägisi kui teisiti ei saa.
Need fotod on nüüd merepoolselt küljelt. Väga ilus rahulik kujundus.
Ühte ja sama taime palju-palju, antud juhul siis hostat. Väga kena. Silm puhkab ja vaadata on ehk rohkemgi kui sel juhul kui oleks siin kõik erinevad hostad.
Meil oli küll väga tihe ihuharimise programm kogemata kokku pandud aga natukese ikka sai ümbruskonnas jalutatud.
Seal võlvide all on mitme basseini ja saunaga mõnusalt hämarad ruumid. Talveaias (mis pildil) saab kohvi ja veini juues, puuvilju süües puhata pärast neid saunu ja ujumisi.
Punased sõstrad _ hea saak, nagu ikka. Enamus läheb mahlaks, osa on juba tarretiseks tehtud.
Praegu elangi selle tähe all, et nuputan kabatshokist aina uusi ja uusi roogasid. Tavaline pajaroog koos liha ja maitsetaimedega _ värvilt jäi hirmus roheline aga maitses hästi. Selline tunne oli, et nagu sööks tulnukat.
Järgmiseks proovin vahvleid teha.
No vat.