No vot. Ongi käes iga-aastane kolepiltide aeg ehk märts ja õue peal otse ukse ees on meil selline vaatepilt:
Jube. Õnneks see aeg ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Ehk on siis see aasta ka selline ja tuul ja varakevadine päike aitavad meil sellest porimülkast otse välisukse ees lahti saada.
Aias ringi käies leiab ikka ilusaid kohti ka. Arendsii kivirik:
Ja teisedki pisi-kivirikud said üle vaadatud. Mõlemad on ilusasti kosunud. Teisel püstisel fotol on kivirik end kodumaise kukeharja vahele ära peitnud. Kel prillid, see leiab.
Veel paar sooja päeva ja ma pääsen terrassi rohima.
Nii tahaks juba neid esimesi sooje päevi, mil teetassidega trepile ronida.
Igihaljad taimed rõõmustavad toredate roheliste mätastega.
Ja minu elu esimene haljaspistik, kuldoksaline elupuu, on oma mõõtmed pea kümnekordistanud ja näeb lahe välja. Et ma ei unustaks teda ümber istutada see kevad!!!
Tagaplaanil on mägiküpress Sungold, ilus taim.
Sellist pilti pole ma aga aias ja peenardes küll sageli näinud. Maa ei võta veel grammikesti vett sisse. Isegi kõrgpeenrad on veeloikude all vaevlemas. Sibullilledele see küll hea ei ole.
Aga nelgid on vahvad. Loodetavasti saab tänavu rohkelt õisi. Oleks ka aeg! Juba kolmas aasta algab, kui ma nendega seal mässan.
Ja tore üllatus - pehmekarvane valgeõieline priimula on täitsa alles ja igati vinks-vonks. Aga temagi istub loigus.
Luuderohi paistab toredasti välja hooaja algul. Tunneb end sammaldunud kivide otsas väga hästi.
See kukehari kolib küll nüüd mujale. Ahnus ajab upakile. Nii suur ei jaksa ilma toestuseta olla. Õnneks ei ole neil suured juured ja koht, kuhu teda tõsta, sai ka juba sügisel välja vaadatud. Selle kukeharja asemel võiksid ikkagi ilusad iirised ju laiutada, kas pole nii? Ja merikann (valgeõieline) - oli mis ta oli, kui ma ta ostsin, nüüd on ta ilus ja kosunud ja paneb mind rõõmust ühelt jalalt teisele keksima.
Jube näeb ikka aed välja, kui kohati kõrred koristamata ja vana jamps, pori ja eiteamis igal pool.
Uue tiigi serv aga näeb lootusrikas välja.
ja kahe tiigi vaheline ala ootab ka liivakühvliga sonkijat.
Aga mida mutid-rotid mu varakevadiste sibulillepeenras on see talv korda saatnud, teeb täitsa nõutuks.
Mullahunnik hunnikus kinni. Äestatud, küntud ja täielik hullumaja. Ja seal on mu eriti peened vigurid nadu sügisill Tivi ja teised uued illikukud. Loodetavasti ei ole kõiki nahka pandud.
Hosti kivirik on ilusasti alles. Teatavasti eelmine kevad sai ta hullusti räsida. Viimased riismed istutasin oma aialaterna taha ja ta on täitsa lahe seal.
Veel üks tore nelgimätas.
Ja üks tore uudis veel. Vaat, otsisin ju oma kivilossi asukaid, mis sellise ehitusega lepiksid. Ei tahtnud seal olla ei kivirikud ega kukeharjad. Aga kui Helle aias nägin kiviklibus pisikest kipslille, mul kohe turgatas - see õrn iludus peab seal vastu küll! Ja pole ta nii õrn midagi. Juured on tal ju korralik mätas. Kui ma ta sain, jagasin kaheks taimeks ja ühe istutasin niisama peenra serva ja teise lossi müüri külge.
Lähemalt kah. Müüriaugus olev kipslilleke on igati kevadestardis.
Liivateed on lahedalt lillaks end võõbanud.
Tundub, et enamik taimi on alles. Muidugi on vara veel tibusid loendada. Aga üks on kindel - rohida saab ikka ja see aeg on varsti käes. Rõõm.
