kolmapäev, 15. märts 2017

Kohutavalt pikk kolepiltide jada.


No vot. Ongi käes iga-aastane kolepiltide aeg ehk märts ja õue peal otse ukse ees on meil selline vaatepilt:


Jube. Õnneks see aeg ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Ehk on siis see aasta ka selline ja tuul ja varakevadine päike aitavad meil sellest porimülkast otse välisukse ees lahti saada.

Aias ringi käies leiab ikka ilusaid kohti ka. Arendsii kivirik:


Ja teisedki pisi-kivirikud said üle vaadatud. Mõlemad on ilusasti kosunud. Teisel püstisel fotol on kivirik end kodumaise kukeharja vahele ära peitnud. Kel prillid, see leiab.




Veel paar sooja päeva ja ma pääsen terrassi rohima.


Nii tahaks juba neid esimesi sooje päevi, mil teetassidega trepile ronida.

Igihaljad taimed rõõmustavad toredate roheliste mätastega.


Ja minu elu esimene haljaspistik, kuldoksaline elupuu, on oma mõõtmed pea kümnekordistanud ja näeb lahe välja. Et ma ei unustaks teda ümber istutada see kevad!!!


 Tagaplaanil on mägiküpress Sungold, ilus taim.


Sellist pilti pole ma aga aias ja peenardes küll sageli näinud. Maa ei võta veel grammikesti vett sisse. Isegi kõrgpeenrad on veeloikude all vaevlemas. Sibullilledele see küll hea ei ole.


Aga nelgid on vahvad. Loodetavasti saab tänavu rohkelt õisi. Oleks ka aeg! Juba kolmas aasta algab, kui ma nendega seal mässan.


Ja tore üllatus - pehmekarvane valgeõieline priimula on täitsa alles ja igati vinks-vonks. Aga temagi istub loigus.


Luuderohi paistab toredasti välja hooaja algul. Tunneb end sammaldunud kivide otsas väga hästi.


See kukehari kolib küll nüüd mujale. Ahnus ajab upakile. Nii suur ei jaksa ilma toestuseta olla. Õnneks ei ole neil suured juured ja koht, kuhu teda tõsta, sai ka juba sügisel välja vaadatud. Selle kukeharja asemel võiksid ikkagi ilusad iirised ju laiutada, kas pole nii? Ja merikann (valgeõieline) - oli mis ta oli, kui ma ta ostsin, nüüd on ta ilus ja kosunud ja paneb mind rõõmust ühelt jalalt teisele keksima.


Jube näeb ikka aed välja, kui kohati kõrred koristamata ja vana jamps, pori ja eiteamis igal pool.

Uue tiigi serv aga näeb lootusrikas välja.


ja kahe tiigi vaheline ala ootab ka liivakühvliga sonkijat.


Aga mida mutid-rotid mu varakevadiste sibulillepeenras on see talv korda saatnud, teeb täitsa nõutuks.


Mullahunnik hunnikus kinni. Äestatud, küntud ja täielik hullumaja. Ja seal on mu eriti peened vigurid nadu sügisill Tivi ja teised uued illikukud. Loodetavasti ei ole kõiki nahka pandud.


Hosti kivirik on ilusasti alles. Teatavasti eelmine kevad sai ta hullusti räsida. Viimased riismed istutasin oma aialaterna taha ja ta on täitsa lahe seal.


Veel üks tore nelgimätas.


Ja üks tore uudis veel. Vaat, otsisin ju oma kivilossi asukaid, mis sellise ehitusega lepiksid. Ei tahtnud seal olla ei kivirikud ega kukeharjad. Aga kui Helle aias nägin kiviklibus pisikest kipslille, mul kohe turgatas - see õrn iludus peab seal vastu küll! Ja pole ta nii õrn midagi. Juured on tal ju korralik mätas. Kui ma ta sain, jagasin kaheks taimeks ja ühe istutasin niisama peenra serva ja teise lossi müüri külge.


Lähemalt kah. Müüriaugus olev kipslilleke on igati kevadestardis.


Liivateed on lahedalt lillaks end võõbanud.



Tundub, et enamik taimi on alles. Muidugi on vara veel tibusid loendada. Aga üks on kindel - rohida saab ikka ja see aeg on varsti käes. Rõõm.

kolmapäev, 1. märts 2017

Kevade tulekuni on veel aega


       aga me siiski valmistume tasapisi. Ja toalillede kastmine lõppeb põrandapesuga. Või tuleb sisebassein avada. 


teisipäev, 28. veebruar 2017

Logorröa Gradus Gravis ja seda seekord pidulikult.


Minu blogi saab täna 10 aastat vanaks. Jagub mõnel ikka juttu, eks ole. 10 aastat järjepannu muliseda, heh.

Ja sisuliselt pole nagu midagi muutunud. Ikka on mul väike laps kaenlas. Ikka on mul aias vägevad plaanid ja rohimata peenrad. Ikka jagub ideid, mida teha või ümber teha. Ja ikka tunnen end taimede maailmas väikese ja rumalana, et nii palju on veel õppida ja avastada.
Aga blogimine annab palju head ja paremat, nii et ehk jätkame samas vaimus.
Kõigile mu blogi lugejaile virtuaalne tükk torti (mis sa virtuaalmaailmas ikka muud saad aga ongi hea, sest varsti algab bikiinede periood ja siis peab ilma vollideta olema) ja kõike ilusat. Pühitsedem ümmargust numbrit.
                                                                           Juhhhei!

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Minu lemmikumatest kõige lemmikumad.

Talv tuleb kuidagi mööda saada. Kududa, heegeldada ja taimedest unistada. Aalujate FB-grupis käidi välja armas jututeema - mis on sinu kõige lemmikumad taimed. Need kõige-kõige.  Minu puhul oleks see nii pikk jutt, et kriban oma vastuse hoopis siia.
 1. Esiteks meeldivad mulle kogu maailma sõnajalad Aga neist kõigist on kõige lemmikum kivi-imar.Võib-olla sellepärast, et ta on omanäoline. Võib-olla sellepärast, et ta on esimene sõnajalg, mida ma lapsena üldse tähele panin. Aga mulle ta meeldib ja üritan teda vapralt kodustada juba mitmendat aastat. No ta natuke protsessib minuga.
2. Üks suur lemmik on harilik kassikäpp. Natuke jälle lapsepõlve nostalgia pärast ja natuke - no vaadake teda! Ta on ju hunnitu!


3. No siis mulle meeldivad need ülased, nimi meelest läinud. Õnneks meeldin mina neile ka.


 4. Pojengid. Vot siin ei oskagi ühtegi sorti vai liiki eraldi välja tuua. Nad kõik on väga erilised.



 4. Hostad kuuluvad kah ühte punti - kõik nadon toredad. Aga olete kunagi mööda aeda roomanud ja üritanud nende õisi pildistada? Kõige ilusamad õied onvist Wide Brimil.


 5. Tulbid. No seal puudub kindel lemmik. Iga kord, kui nad järjepannu õitsema hakkavad, arvan ma, et no nüüd-nüüd on see lemmik. Aga hakkab järgmine õitsema, on tema kord lemmik olla.


6. Igasugu suvikud. Nendega saab mängida.


7. Tokkroosid. Jälle lapsepõlve nostalgia.


Loomulikult meeldib mulle terve müriaad igasugu taimi veel aga no kesse jaksab neid üles lugeda? Ainult HÕBEPAJUD tahaks veel ära mainida.
Ja siberi iiristest võiks mainida Ballerina Dance. Sest kui muidu on kõik siberi iirised imelised kui tuules hõljuvad troopilised liblikad, siis seda Ballerina Dancet vaadates kukub suu lopsti lahti. Nii imeline.
Jajahh.

neljapäev, 19. jaanuar 2017

Nagu ma mainisingi, ...

... et mees hakkas kuusehekki harvendama.
Järgnev foto on võetud täiesti harjumatust küljest. Siin oli läbitungimatu kuuskede sein enne:


Natuke lähemalt:


Alt laasitud kuusetüved näevad vähe kummalised välja.
Aga ikkagi kuidagi puhtam ja parem. Eks nemadki tahavad rohkem valgust saada.



Loodetavasti me ei riku oma sambla- ja varjuaeda ära. Kevadist päikest nad nüüd ikka saavad väheke. Hiljem peaksid sirelid seal kuuskede vahel kasvu viskama hakkama.

Mulle meeldivad hullult arendsii kivirikud. Nii toredad mättad. Tekitavad jaanuarikuus hea päikese lootuse tunde.



kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Talv hakkab tasapisi ära tüütama

Hakkab jah.
Ma saan aru küll, et selline aeg on kah ülimalt vajalik, sest nii on väga hea toas istuda, tööd teha, õppida. Eks sa katsu kevadel, kui linnud akna taga siutsuvad ja soe tuul paitab lillekesi, keskenduda!
Täna tuiasime mehega aias ringi, kontrollkäik ühesõnaga. Vaatasime, tegime pisikesi plaane. Noh, et õunapuudest mõni tahab kujundamist väheke, kasvuhoone tahab sel kevadel uut kilet ja see suur roos tuleb sealt külje alt eemale istutada, lõhub kilet ja ei lase uksi avada. Talvepuude ostmise aeg läheneb. Eelmisi õnneks jagub. Kui hullemaid külmasid enam ei tule, saab 2017 aasta olema ilusate roosipõõsaste aasta, sest enamik roose on oksad kõik säilutanud. Mõni agaram punetab pungi juba.
Meie vastse mäe külgedel kasvasid vägevad inimesekõrgused maltsad. Noh, eks nad kasvasid tegelikult igal pool aga laugematel nõlvadel niitis mees nad suvel maha. Järsematel külgedel jäid ja ega see ilus vaadata ei olnud. Aga pole halba heata. Kui need külmad ilmad olid, kihas see koht leevikestest - maltsa seemned, näe, kõlbasivad nokkida.
Külvasin salatit ja basiilikut.
Mees võttis meie ülekasvanud kuusehekist mõned hukka läinud isendid välja. Noh, lähestikku istutatud kuused ju ronivad üksteise otsas, mõni jääb jännim ja kuivab ära. Ka on nii mõnigi kuusk kuidagi pahasti kollaseokkaline. Peab tuhka viskama.

Kevadet tahaks. Tahaks trepi peal päikest võtta.