Kuidas jääda iseendaks?

Tahtsin sel teemal kirjutada juba varem, nii uue aasta algul. Nagu uue aasta lubaduste teemana, et olen ikka tubli, võimlen ilusti ja hoian selja soojas. A tutkit! Kes`se viitsib seda enne kui juba häda käes.
Nimelt siis seljahädad. Alguse sai see jama mul juba mitu-mitu aastat tagasi. Külmetasin end. Ja kui oma selja eest hoolt ei kanna, kipuvad seljavalud ikka tagasi tulema.
Kui mees kuulis, et selg teeb jälle liiga, ütles nii: mida sa sebid seal aias siis? Ma olen ammu öelnud, et pool aeda võiks ära asfalteerida ja ülejäänu jääks muru alla mis nullini maha pügatud.
A ma tahaks ikka sebida seal aias ja seetõttu pean silmas pidama järgmiseid asju:
1. töötades hoidma selja sirge. Ei tohi olla kükakil vaid hoopis toetudes põlvedele- nii on selg sirge. Põlvede alla panen tüki kokkukeeratud pappi.
2. Käru lükkan ees, mitte ei lohista tagapool.
3. Raskuste tõstmist väldin. Kui ikka vaja midagi tassida, jagan selle kraami võrdselt kahte kotti või ämbrisse, nii ei vaju selgroog asjade tassimisel viltu.
4. Hoian selja soojas!!!
5. Maa kaevamise jätan mehele sest see on täiesti keelatud tegevus. Loomulikult pean ka ise ikka kaevama aeg-ajalt. Aga seda peab ettevaatlikult tegema ja jälgima, et selga ei koormaks.
6. Kui ikkagi kõikidest ettevaatusabinõudeist pole tolku olnud ja selg on jälle valus ja kange, tuleb teha sooja kompressi ja masseerimist. Ja loomulikult tuleb puhata hoides selga asendis nii, et valu tunda ei oleks.
7. Võimlemine! Sirutus-, venitus- ja lõdvestusharjutused. Võimlemine peab olema mõnus. Kui esialgu on kehv enesetunne, ei ole vaja harjutustega üle pingutada. Tasapisi selg harjub, valu taandub ja võimlemine läheb iga korraga aina sujuvamalt.
1. Laman selili, nö. tõmban varbaid enda poole. Umbes 5-10 sekundit, siis puhkan (ei mingit pöia sirutust!) ja uuesti. Nii mitu korda.

2. Laman selili, jalad põlvedest kõverdatud, käed sirgelt kõrval. Ja tõstan oma nö. sabakonti taeva poole. Kah mitu korda.

3. Laman samas asendis, viin põlved koos-asendis küljele, siis tagasi ja siis teisele poole.









4. Käpakil-asend. Selg kõveraks ja selg nõgusaks. Aeglaselt ja venitamisi.

5. Jälle käpuli. Toon ühe põlve kõhu vastu, hoian puhk aega. Sama teise jalaga.

6. Olen põlvedel ja sirutan end sellises asendis nii pikaks kui vähegi saan. Hoian end selles asendis nii pikalt kui saan ja viitsin. Kui kõik muud harjutused tehtud, teen seda harjutust veel korra või paar. Selg tuleb hoida sirgena, mitte nõgusana.

7. Lesin kõhuli, käed lõua all. Lõdvestun, puhkan pisut. Seejärel liigutan sirgeid jalgu üles-alla.

8. Jälle selili. Tõmban kordamööda jalgu vastu kõhtu ja rinda.

9. Hoian mõlemaid jalgu vastu kõhtu.

Iga harjutuse vahel puhkan pisut.

Muide, see viimane harjutus sobis mulle ka väga hästi tugeva valuga. Külili voodis pikali asendis hoidsin põlvede ümbert kinni ja nö. tõmbasin/venitasin kõigest jõust oma selgroogu.

Need koledad valud olid mul umbes 2 aastat tagasi. Olin tookord väga hädas. Mees küll pakkus, et paneme mu kuskile ukse peale rippuma, et justkui venitusele. Ja natuke ma lasin tal ennast sel kombel venitada ka. Aga rohkem ei lase ma taolist asja endaga kunagi teha, sest see oli nagu mingi Hispaania inkvistisioon. Isegi sünnitamine on lihtsam ja valutum tegevus kui taoline venitamine.
10. Seliliasend. Jalgrattasõit. Kõigepealt ühe jalaga, siis teisega. Edaspidi ja tagurpidi.

11. Kasulik on teha ka kaelale võimlemisharjutusi: õlaringid, pea pööramine 4 eri suunas, õlgade surumine üles ja alla

Kirjutasin kogu selle jutu siia üles kuna mul kipuvad need harjutused mikskipärast meelest ära minema. Tihti on juhtunud, et sätin end ilusti valmis: matid on maas, lapsed samuti mattidel seliti maas nagu minagi, valmis võimlema. Ja siis lesime nagu kamp totusid selili ja mitte ühtki harjutust ei tule meelde.

Raamatukogust saab häid selleteemalisi raamatuid laenutada. Parim on "Seljavalust priiks" Joan Suttcliffe (vist kirjutati see nimi nii, täpselt ei mäleta) Kuna aga ma pole ainuke inimene siin maamuna peal, kes oma selja on ära lõhkunud, pole see raamat just eriti sageli saadaval.

Igal juhul: ma võimlen ja tunnen end päris tervena. Ja see on hea sest head ilmad jätkuvad ja aias on iga päevaga aina rohkem ja rohkem teha.

Aiatöörahva pühad

Uskumatu kui soojad ilmad!
31.-l käisime sõidus kuid alates 1. aprillist oleme kogu aeg päevad läbi õues. Millised mõnusad ilmad! Hea aeg paljasjuursete taimede ümberistutamiseks. Seda ma hoolega praegu teengi. Kaevasin suureks kasvanud pargiroosi alt poegi välja panin peenrasse. Olen kuulnud, et sedasorti taimed eelistavad hästi vara ümberistutust. Et siis nad ei saa nagu arugi, et kus nad täpselt on ja kasvavad ilusasti edasi.
Peab tunnistama, et see on ikka ääretult mõnus kui saab 2-aastase energiapommi õue liivakasti terveks päevaks saata. Ja meeski on teise korrusega lõpetanud ja mõnuleb väljas sooja käes. Vooderdab maja jälle. Huvitav, mis värvi meie maja siis tuleb?


Toas aga on üks ilus asi juhtunud: minu palmimamma-jõulukaktus on õide läinud! Ju see ümberistutus mõjus siis hästi.
Ajatasin veel ka mõned nartsissid, olid meile silmailuks möödunud külmal ja khm lumerohkel märtsitalvel.

Kes ajas lume maha?

Tunnistan ausalt: see olin mina. Mina olen kõiges süüdi! Kogu see lumehunnik ja miinuskraadid: kõik mina-mina-mina.
Minu elu käib nn. Murphy seaduste järgi. Alati on käinud. See tähendab, et alati kui mul on koristamata, tulevad külalised. Kui maja on viimse nukataguseni läikima löödud, ei tule kedagi. Üksnes poriste jalgadega koer tuleb tuppa ja mees oma saepuruga.
Võileib kukub alati võipoolega vastu maad ja kui ma lokid pähe keeran, hakkab järgmine päev sadama.
Sel talvel on kolmel korral tulnud miinuskraadid ja lumi. Ja seda just kohe pärast seda kui ma avastan, et mul on mulda vaja. Külvamiseks-pikeerimiseks, postiga tulnud juurikate hoiustamiseks jahedas ruumis jne.
Nojah.

Ja mina, kellel on ilus mullahunnik õue peal, ostan oma mulla poest.
Kaktuste ja toapalmide muld plataanidele, ülejäänud lepivad turbaseguse mullaga.
Ühe koti kanakaka komposti võtsin kah. Soovitati begooniale nö. istumise alla pista. Nii neil mõnusam.
















Ja siin on minu tubane kasvulava. Taimed seal sees on veel üsna pisukesed, värskelt pikeeritud. Hea on, et selline võimalus on, aknalauad on juba okupeeritud. Teine rõdukast rändab ka õuest teise korruse rõdupiirde külge, saab veel kohta kuhu omi taimi potitada. See on igati õnnestunud taime potitamise koht. Esiteks on seal valge ka ilma lisalampideta ja ka kass ei roni sinna tempusid tegema. Ta nagu ei kipugi niiväga pottidesse asjale, kuivõrd hammustab niisama taimi (maitseb?) ja kaabib käpaga potist mulda välja (kobestab?) Igal juhul oleme me kassiga väga erinevate töömeetoditega aednikud ja ühte aeda ei mahu me mitte.

Kärsitus

Selle aasta talv teeb kole kärsituks. No tuleks juba kevad, saaks näpud poriseks, saaks riisuma, saaks õue jne. Proovisin vahepeal painti programmiga meie maja värvida ja nuputasin natuke terrassi ja maja ümbruse üle. Ega siin praktiliselt veel miskit teha saa, seetõttu mõttedki poolikud alles. Ei taha suurt terrassi, tahaks pisikest ja pergolat vist. Sellele ronima elulõnga või lausa mõne roniroosi. See rõduukse esine on meil see koht aias, kuhu tuleb igakevadine esimene päike kuumutama ja on üldse üks soe tuulte eest kaitstud nurk.
Mina tahaksin laudterrassi, ümber siis kaootilises korras kivid ja lillemättad. Mees tahab paekividest terrassi. Kah sobiks. Nii palju ilusaid ideid aia ja maja ümbrusega aga muud pole kui peab ootama...
ootama...
ootama...

Armeenia sügislill "Tivi"

Mis meil siis õitseb õues? Oo-la-laa!

Kevad on tulekul

Eile sattus päris imeliselt kevadine päev olema ja eks on tänagi imekena ilm: päike paistab, soe on ja putukad juba sumisevad.

Eile sai koos mõlemi põnniga koos õues käidud. No tuletõrjujad oma kiire riietumisega on minu kõrval poisikesed! Nemad panevad kiiruse peale vaid ühe inimese riidesse, mina aga kolm! Pluss veel beebile vanker ja tirtsule jalgratas. Kogu kraam tuleb korraga kaenlasse krabada ja õue karata. Selle operatsiooni ajal ei tohi keegi ei külmetuda ega ka paksus riides toas oodates higistama hakata. Tehtud sai see keeruline op! Nagu naksti!














Mida me seal õues siis nägime:
kui meie suure toa ust õue poolt avada, avaneb imeline vaatepilt meie vanikkuljusest. Ta on kasvamisega nii hoo sisse võtnud, et ... ohohhoo! Me jätsime isegi jõuluküünlad tema pärast sinna tolknema.














Grillipaja alus on aga selle talvega katki läinud. Seda tegi see pidev jäätumine-sulamine. Kahju küll. Eks seda tuleb nüüd varsti natukene kõpitseda sest varsti algab ju grilli hooaeg. Aeg-ajalt ma küll räägin mehele, et kui tore oleks kui meie õue peal oleks selline itaalia ehk vene tüüpi leiva ehk pitsa ahi. Aga ega enne seda ei saa kui maja juba üsna valmis. Järelikult 100 aasta pärast. Tulge siis külla, armas rahvas, tulge pitsale!














Harilik liguster ei loobunudki oma 2007 aasta lehtedest. Oli talv otsa selline.














Astelpajupõõsad näevad väga ilusad välja. Nüüd peab meelde tuletama, et kuidas nende hoolduslõikus käis. Ausalt öelda, mitte midagi ei mäleta.














Keerdoksaline sarapuu.
Ilus täis elujõudu valmis juba hoogsalt lehte minema.

Jehhuuu!
Elagu kevad ja päikselised päevad!