Ajaloo huvides ...

 

... lisan siia kah mõned fotod, et mis sula tõttu meie mail toimub. Võiks öelda, et lausa järvistu:

Vaevalt sai rõõmustada, et ilmad vähe soojemad, et pääseb lapsega välja toast, kui saime kolm päeva jutti vihmasadusid ja lumesulamisi. 

Imelik talv. Aga noh, ... millal need eestimaised talved enne normaalsed on olnud?

Täna oli omamoodi ajalooline päev. Viskasin oma dokumendisahtlisisu minema. Kõige täiega. Minu Fieks olemisest on piisavalt aega möödas, võisin oma raamatupidamise hävitada. Hoidis mul siin ruumi kinni. Elu ju edasi läinud, vaja on sahtlit, kus joonistusplokke ja pabereid hoida. Kaks päeva sortimist ja sain oma 11-aastase ettevõtlusperioodi ahju saata. Imelik tunne on veidi. Alles ma ju mässasin nende tuludeklarite ja postitamistega ... oli nagu eile. Aeg lendab, jajaa. Aga millegi lõpp on alati millegi algus. 

Ps.: aiandushooaeg pole endiselt alanud. Aega on. Kellel kiire on, tehku omale tassike rahustavat teed ja kuulaku mahedaid teraapilisi meloodiaid.

Ilmajuttu

Jaanuar. Ilmad - väga külm (torud jääs) kuni plusskraadid. Paks ja pehme lumi. Autojuhtidele kehvad liiklusolud. Kodusistujaile vaibakudumine ja küpsetamised. Muidu oleks ju tore talve nautida, minna suusatama, kasvõi fotojahile aga pisikese pere pesamunaga õue ju ei saa, kui külma rohkem kui -10. Istumegi toas, õpime ronima teisele korrusele ja tagasi alla, diivani pealt maha ronimist harjutame, mängime kitarri ja klaverit. Oma meetodiga.

Aiandushooaeg pole veel alanud.

Blogimise harjutus (mis võtab aega ...) aga tehtud sai, sest mul oli aega ... rõhk sõnal aega

Uus aasta algas esmalt korraliku külmalainega ja jätkub ülipaksu lume ja külmakraadidega -9 kuni -17 umbes. Pilte lisan hiljem, neid praegu lihtsalt pole. Mis teha, kui patareide ostmine võtab kuu aega aega.
Imelik lause tuli ... aega aega ....aga tegelikult grammatiliselt õige.
Kui ammu pole bloginud, on jutusoon roostes ja pildid on aegunud. Tükk aega võttis aega (jälle see "aega") , et blogi servas olevad uue aasta plaanidki paika panna. Esimese hooga ei tulnud peale sipelgate midagi meelde. Sest mida sa ikka nii väga plaanid, kui elu on näidanud, et ei lasta mind aeda toimetama. Ehk see suvi on siis rohkem vabam, et mul on aega võtta seda aega, et veeta aega ka pisut aias.
Ümberkorraldused aias ja peenardes? - ohh ei, kindlasti mitte.
Maja kallal nokitsemine? - loodetavasti ehk küll.
Teha mingit tsirkust aias, nagu need mängumajad, mängulossid jms? - meeleldi, peaasi, et suvi jälle liiga lühikeseks ei jää.

Nüüd võtab hulka aega, mitu kuud, enne kui jälle kevadeks kisub ja majauksest välja saab. Aiaplaanide tegemiseks on see ilmatu aeg. Liiatigi, kui tarbeaed on minimalistlikuks pügatud ja iluaed on suht paigas.
Aga hea küll, kannatame selle aja ära ja võtame parimat, mis sellel ajal pakkuda on. Koome ja heegeldame, joonistame ja mängime. Tuletame meelde, kuidas selle kitarremänguga on.
Ja mis kõige tähtsam.....
Ja mis kõige hullem ....
Ja millest vist kuidagi üle ega ümbert saa, võtku see aega, palju võtab ...
see on see krmuse ahi, see musta plekkkuuega ahi, mis meil jõulude ja uue aasta vahel lagunema hakkas, et susi teda sööks. Aga eks ta on eakas atribuut siin majas. Ronisin peadpidi ahju, üritasin pilti teha

Seal on näha need ärakukkunud kivide kohad ja eks neid tuleb sealt veel. Ohtlikuks see seda ahju ei muutnud, küll aga pole ta enam nii sooja hoidev. Nii et kui me talveunes ei ole, siis tõmbame me ruudulisse vihikusse kriipsusid ja kraapsusid, arvutame ja plaanime ja loodame, et suvel ajame alumise korruse päris sassi ja koledaks, loobime kive ja savi tuppa, ise kolime kuuse alla - lootuses uuele ahjule.

PS. varsti peab basiilikut külvama. Mul on küll praegu ka paar taime potis aga tänu külmadele on aknalauad kuidagi jahedad ja basiilikutele ei paista see meeldivat.

Uuel aastal uued teemad.

Mis ta nüüd nii väga uus teema on aga tundub, et meie maja tahab uuel aastal uusi ahju-pliiti-kaminat saada. On ikka tahtmised, eks ole?
Nii, et kui teil mingeid ideid, soovitusi või muidu tarka juttu ahjude teemal, siis andke tulla.

Vaatluspraktika ja kassisaaga ehk vana aasta läheb minema.

Rahulik aasta oli. Vääga-vääga rahulik. (Sihilikud kirjavead - näitavad meeleolu.) Misasja me siis aasta otsa tegime? Põhiliselt istusime paigal, vaatlesime ümbrust, jälgisime aeda ja maja sisemust. Vaatluspraktika. Tarka midagi ei teinud. Suurt ka mitte midagi. Küll aga sai tehtud valmis üks esialgu väike inimene ja mõningaid järeldusi aia arengu suhtes. Plaan oli küll, et kui koju jään, et oi, küll ma siis koristan ja mööbeldan ja teen kõike seda, mida tööl käiv inimene muudkui viskab homse varna, et ei jõua. Aga need asjad on ikka tegemata. Tekib kahtlus, et äkki neid asju siis polegi üldse vaja teha? Miks vaevata end tühi-tähiga?
Aga, nagu öeldud, sai tehtud üks inimene ja see inimene tuli meil hästi välja:

... ja valmis sai ometigi see suur villane tekk, mida ma siin juba pikka aega kudusin:

ja aias sai sipelgatega sõditud ja see sõda jätkub. Meie maa peal on juba kaks uut pesaalget olemas. Aga neid pisikesi on lihtne likvideerida. Ja ainus taimedesse puutuv järeldus vaatluspraktika tulemusena on, et maja servas olev vabakujulisest sirelihekist saab tasapisi korralikult trimmitud loogeline madal hekk. Uued sirelid mõned meetrid eemal krundi piiril on juba eristatavad muust murust, neist saab siis uus vabakujuline. Foto tehtud sügisel.

Vana vabakujuline sirelihekk on veel poolest saadik alles ja poolest saadik juba madalaks vormitud. Madala trimmitud heki sisse jääb uhkelt soleerima meie tubli robiinia. Tegi sel aastal ühe pojukese ka, see jääb naabritele nagu juba enne oli kokku lepitud.
Palju sai pildistatud. Loodus- ja aiavaateid, loomi ja lapsi aga fotod jäävad kõik kodusesse arhiivi. Ei ole mul praegu aega neid kusagile blogida ega isegi mitte aru saada, et mida ja milleks ma pildistan. Eks järgmisel aastal sirvib neid.
Mis puutub loomadesse, tutvusime see aasta rebastega ja sain ühe foto kah ühest punakuuest, kui ta meie maja kõrvale kibuvitsapõõsasse elama asus.

See oli üks nälga jäänud pojuke. Aga metsloom ikka. Toitsime tal kõhu täis ja mees viis ta vähe kaugemale metsa. Paar päeva hiljem said ka naabrid niimoodi ühe repsu metsa toimetada. Ai, neid tegelasi on palju meie kandis.

Ja nüüd kassilugu:
Tema on meie umbes 8-kilone ja 8-aastane Kreisi ja ta on mulle tubli modell olnud viimasel ajal.

Järgmine foto on eriti tore. Kreisi armastab meil külmiku otsas magada. Seal on hea, koer ei sega ja on alati kohe teada, kui perenaine külmkapi ukse lahti teeb.

Magab, sööb, magab, sööb. Öösiti käib kuskil ära.
Selline kass.
Aitab kassist!

Ilusat aastavahetust kõigile minu blogi lugejatele! Ja uut aastat veel paremat, ilusamat ja tegusamat! Et tormid teid ei murraks ja alati leiduks aega mängida pilli, laulda või lugusid jutustada! Saluut!

Akvarellitehnika

Tuli ka lõpuks vähe lund. Vähe aga piisavalt, et pori kinni katta. Täna, õue jalutama minnes, meenus mul kunagine kunstiõpetaja õpetus - et ärge segage värve, pilt muutub poriseks. Täna hommikul tundus, et ka loodus on lõppude lõpuks õpetust saanud ja andis imetlemiseks oma parimad tööd: