esmaspäev, 26. juuni 2017

Valged õied ja tiigisillategu on puhta pooleli.


Valge on minu aia lemmikvärv. Tegelikult peaks sellise jutu eest vist meie kliimas ja segaste kevadete taustal nurka häbenema minema. Alles siin oli aeg, kui kuidagi lumest ja talvest lahti ei saanud ...
Aga valgeid õisi on täis terve aed. Neid muudkui paljuneb ja sigineb tervesse aeda, mitte ainult tagaaeda, nagu algselt plaanis oli. Ja tagaaeda sigineb jälle teisi värve, nii tooni andmise idee põhimõttel.


Ja üks uus pojeng rõõmustab mind oma õitega. Ka Bartzella on ühe kopsaka punga valmis saanud. Ootan õit, aijeee.


Kahe tiigi vahelise silla ehitusega sain alguse ära tehtud. Nüüd aga segab kord ilm, kord laiskus, kord mingid üritused ja sillategu puha pooleli.
Huvitav on vaadata tiikide arengut. Uues tiigis kipub vetikas vohama aga vana tiik on kui selge veega allikas. Nojah, eks ta on meil tasapisi vist looduslikuks tiigiks muutunud, paksu mudapõhjaga. Seal elavad konnad ja ka vesisisalikud on selle koha omale kurameerimiseks välja valinud. Teevad seal vanemas tiigis tsirkust.



Ega ma selle vetikaga muud tee, kui riisun seda vahel vähemaks.Küll ta ajapikku hakkab ise normaalselt tiigina tööle.



Teerada on päris pikk, ei olegi seda mõõtnud. Ja lai on ta ka meeter kuni kaks, selline lainetava kujuga. Laiemasse kohta istutasin hosta Snowdeni ja natuke kastikut Karl Foersterit. Liivasele teerajale suskasin ühe liivateed ja kukeharja. Hostal peaks seal hea olema, sest selles kohas on maa kogu aeg niiske, suisa märg.



 Nojah aga nüüd jäi töö pooleli ja ei teagi, millal jätkata saab. Igasugu tubased tegevused segavad. Ja mul oleks vaja paari turbapätsi ...


pühapäev, 18. juuni 2017

Aeg jälle pilti lisada.


Väga roheline.
Praegu käib tasapisi kahe tiigi vahelise tee ehitus.

Õieilu


Kas pole vaimustav kompositsioon?
Eelmisel pildil on tegelikult juhuslikult kõrvuti sattunud taimedega nn proovipeenras, kuhu sai neid eelmisel sügisel kiiruga istutatud.
Järgmisel fotol on juba teadlik sättimine olnud.


Hmmmmm. Teatud piirini. Sest nii palju üksteise otsa istutatud taimi pole mul varem olnudki. Valdavalt sügisene hostade istutus kuskile nartsisside või laukude-tulpide otsa. Korea kannikest tuleb ka pisut päästma hakata.
Korallpojeng annab oma imelist etendust. Aga ta on hull külvaja ikkagi.


Harkjas kivirik on imeilus!


Uued põnevad laugud:


Ja üllatuste üllatus: üks kuldking tegutseb keset meie heinamaad.


Keset paksu rohtu.


Ainus puu seal lähedal on eelmisel kevadel rajatud mäe kõrvale jäetud mänd. Ja see mänd on oletatavasti toodud kunagi 10 aastat tagasi kuskilt kohalikust kraavist.


Vaat siis milline lugu :)
Seda mändi sai ju tükk aega mäe rajamise aegu kaalutud, et kas teda jätta või mitte. Lõpuks ikka jäeti - ilus mänd ju - ja mägi on kaares ümber männi. Naersime, et talvel kelgutajad kõik pops ja pops männi juures augus. Aga noh, lumi oli nii haruldane värk möödunud talvel.




esmaspäev, 5. juuni 2017

Köögiminutid ehk kevadel sööme rabarberit.

Pilti siin postituses pole. Kui pilti tahad, käi poes ja aias ära, mässa tunnike või kaks köögis ja tee ise see pilt.

Nii et siis:
              Rabarberi shefiir

Vaja läheb: 4 munavalget (munakollased kasuta muretaignakorvikeste tegemiseks)
                125 g suhkrut
                 100 g paksu rabarberipüreed
                  1 tl zelatiini ja 2 sl vett

1. Esiteks!!!!!! Mõtle välja, et kuhu sa selle shefiiri hiljem paned. Pane valmis magustoidupokaalid või küpseta muretaignakorvikesi. Või küpseta üks suur korvike ehk tee lihtsalt üks muretaigna koogipõhi.

2. Lisa zelatiinile vesi kohvikruusis või plekkkruusis ja aseta see kruus kuumaveevanni ja las see zelatiin sulab.

3. Koori ja tükelda rabarberid, lisa sinna 2 spl suhkrut ja purusta masinaga püreeks. Pane see potikesega tulele. Las läheb keema.

 4.Vahusta munavalged paksuks vahuks.

5. Edasi vahustades lisa tasahaaval kogu suhkur ja vähehaaval keev rabarberipüree, seejärel zelatiin ja vahustatakse kõik ühtlaseks.

6. Kõik on väga kleepuv. Väga kleepuv. Fotokas piltide jaoks jääb välja võtmata. Abilisi tuleb pesta.

7. Kreem pritsitakse või lihtsalt kallatakse koogipõhjale või pokaalidesse. Tardub väga kiirelt.

8. Abilisi tuleb uuesti pesta.

9. Köök tuleb pesta.

10. Kook tõsta jahedasse.

11. Hullult maitsev asi. Häh, pilt ununes tegemata.

12. Abilisi tuleb jälle pesta.

PS,: kui tahad shefiiripallikesi, suurenda zelatiinikogust. Need lased taheneda paberil ja siis paned kaks tükki kokku üheks.

Taga-taga ehk kuuseokkamultshist ehk ...


... tagaaia tagasihoidlik korrastus


Kuusehekk sai talvel korrastatud (mis oli hea) aga suured okstehunnikud olid senini siin ja teisel pool kuuskede ridu.
See rikkus meeleolu. See polnud õige. Sest milleks nad seal on?
Saigi kogu pere eile välja aetud ja tegime väikesed okstevedamistalgud. Osa läks jaanilõkkesse, osa lihtsalt kompostihunniku otsa virna sest kõik korraga tulehunnikuks sättida tundus natuke liiast olema. Liiga suur hunnik muidu.
Aga peamine on see, et kuuskede alune on puhas ja plats tühi. Ma küll üritan sealt veel varisenud kuuseokkaid kokku koguda - muudesse peenardesse multshiks. Ei ole 100% kindel aga mulle tundub, et see on hea kraam ja mõjub hästi. Eriti tore tundub see, et kui maa on tuhkkuiv, siis otse okkamultshi all püsib ta väga mõnus niiske. Selline paras. Ja juba vanem okas pudeneb turbasarnaseks aineks. Tundub mõnus.


Nüüd on siis kuuseheki sisemus hulka suurem ja ka hulka valgem. See on muidugi ajutine, sest 2 ja pooles küljes on teisel pool kuusehekki tegutsemas valge sirel. Eks see nii jääbki. Sirel on ju ilus. Aga seespoolt saab natuke laiema kaarega niita edaspidi. Kuni kuuskedeni. Täpsustagem - kuni kuuskede juurteni, mis kohati maa seest välja mügaraid ja muhke moodustavad.
Ja no nii ilma taimedeta koht, eks ole?
Sinna klativad hästi sinililled ja piibelehed. Samuti kolin sinna oma epimeediumid (üks juba elab seal ja hästi) ja mõned helmikpöörised. Tänu Tiile ja Futule on mul ju neid massiliselt nüüd.
Kaks esimest on paigas kah juba. Eks näeb, sobib see koht neile või ei.


Natuke kaugemalt kah. Need hunnikud on kokkuriisutud kompostikoostisaine ja muidu kuuskede sodi-podi, see viimane.


Aga ilus ikka, kui kord majas (st aias muidugi) on.


Äkitse sobib liblikjas kannike ka sinna? Ta on nii ilus.



esmaspäev, 29. mai 2017

Kahjurid odrapõllul?

Käisin hommikul tiiru põllule kah. Vihma pole olnud aga tundub, et külvatut see üldiselt ei sega, tasakesi tulevad kõik.
Aga täna hommikul peenrale lähenedes kostis äkki VURRRRRDI  ja peenralt tõusis lendu kaks nurmkana. Meil siin väga tavalised tegelased.
Meie peenras aga vist kahjuri eest. Suvinisu Voore puha ära sõtkutud ja lamandunud. Ja kui nad nüüd tõesti siblivad seal seemneid ... :D ohh huumor küll, mis sellest pisikesest peenrast siis järgi jääb.

Copy-paste   bio.edu lehelt

Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.
Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.
Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.
Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.
Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.
Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.