Aastaring lillepeenras

Tähelepanu! Valmis olla! Pauk!

2012-02-02T15:33:00.000+02:00

Stardipauk on antud. Tegin näpud mullaseks. Osaliselt. Külvasin natuke basiilikut ja daaliaid. Pole kunagi varem neid lilli külvamise teel hankinud. Paras aeg katsetada.
Esimene selle aasta aianduslik katse läks nurja juba. Need kolm krüsanteemi-pistikut läksid hukka. Kannatuslille pistik on senini ilus aga ma ei usu, et ta juured alla võtaks. Salatkressi külvasin ka aga seekord pisut teistmoodi. Ilma mullata. Teate, mind häiris, need on nii kribud taimenatukesed ja siis uha neid pesta pärast korjamist. Siis keegi kuskil soovitaski, et neid saab kasvatada ka ilma mullata. Proovingi siis ära. Karbikese põhja paksult tualettpaberit, siis seemneid ja vett ka muidugi.

Üks hea uudis siiski on ... ja teine vist ka ...

2012-02-02T08:57:00.000+02:00

No külm on, auto ei taha käima minna, lapsed ei pääse lasteaeda, elektriradikas undab abiruumis, et veetorud ära ei külmaks, puid läheb ahju nagu ... nomaitea ... muudkui läheb, aga üks hea uudis mul ikka on. Teate, mõned nädalad veel ja siis tuleb kevad. Ausõna. Esimest märki ma juba nägin. Lillekasvataja ostis poest kaks pakki seemneid, ütles, et hakkab pihta. See on kindel märk sellest, et ega kevad taeva jää. Või põõsa taha. Ma ei tea täpselt , kus see kevad asub.
Teine hea uudis on ka. Iseasi, et kellele hea. :) Filosoofia õppimised said ühele poole. Järgmiseks on psühholoogia. Täitsa üllatav, et on aga huvitav on. Ja mõtlikuks teeb. Loen igasugu isiksuse häiretest , see on see kui inimene on natuke vaimses mõttes vormist väljas. Nooh, natuke kuni palju. Loen nendest omadustest ja järjestikku tulevad igasugu erinevad inimesed silma ette. Tuttavad minu pikast elust. Poest, haridusasutustest, tänavalt, riigikogust :D hahahaa Ja mõtlen tasapisi, et kus maailmas me küll elame? Ja et elu on raske. Ja et hea on, et ise korras olen :D Ja et miks ... ja et ... äää
Aga hea uudis number kaks ongi see, et mitte üks aaluja mulle silma ette pole tulnud. Elame vist liiga teraapilise sisuga elu, et kuidagi äärmuste radadele minna. Jätke siis meelde, et ei kipu kuskile valimistele, jääge ikka oma mulla sisse kõpitsema. Siis ei anna te põhjust ühele -1,5 tasemel psühholoogile.

Tuleks kevad juba. Temperatuuri- ja psühholoogia-jutud pole üldse nii huvitavad kui see, et mida keegi kuskil jälle kokku ostnud on.

Nimekiri

2012-01-25T10:56:00.004+02:00

lursslill
mingi hästi kõrge rohtlaliilia
taldrik-kuusk
mikrobioota
valgeõieline bergeenia
roosaõieline Kaukaasia hanerohi
valge astilbe --- arendsi astilbe Diamant või Snowdrift
südajalehine krambe (?????????)
siilikübarad, päevakübarad ( kollased, valged jne)
valge kurereha
tähkjas liatris valge
romneya

Ei tea, kuidas need yuccad e. tääkliiliad meil ka talvituvad, on mõtet tahta?

rododendron, valge
kirss
pirn

põnevaid päevaliiliaid: Isabelle Rose, Laurena, Liliy Munster, Lone Star Wagon Wheel, Little Wizard (38 cm h, 7 cm õis, südamik sinisega), Monkey Business, Pale Behemoth, Purple Satellite (huvitav õis aga kahjuks ainult84 cm ) , Rama Lama Ding Dong, Scandinavia !!!!!!!!, Star Poly, Under the Wire (t.lilla aga 130 cm), Anna Rubinina ( kahjuks 81 cm), Blue Illusion, Doctor Strange Love,

Deia käest tuleb kätte saada see lilla floks.
No, osssaa kui palju aiablogijaid on viimasel ajal juurde siginenud! Hakkasin neid blogisid lugema ja ühe päevaga ei jõuagi kõiki! Jajah. Head asja olgu palju.

Talvised aedniku-rõõmud e. fotograafia ja kõrred

2012-01-25T09:43:00.000+02:00

Nii umbes kuu aega tagasi käisin ümbruskonnas fotokaga vehkimas. Vaikelu koos esimese lumega. Selline on siis meie aiatiik talvel. Praeguseks on ta muidugi hulka rohkem lume all.

Möödunud suvel varusin hoolega igihaljaid taimi. Üks tore taim on Muhedikult saadud piiphein. Ootan huviga kevadet, siis näeb, milline ta ka õitsedes on. Need piipheinad, mis meil siin looduslikult kasvavad, on küll väga armsad-huvitavad õitsejad aga nad on sellest piipheinast ligi 4x väiksemad.

Vaikelu ...

Tagasi maal

2012-01-24T14:46:00.000+02:00

Sess sai läbi ja ma lendasin suure kolinaga koju tagasi oma tegelikku soorolli täitma. Nooh, et olla normaalne ema ja abikaasa, mitte õppimisest paistes peaga tudeng. Normaalse ema ja abikaasa kohustuste hulka käib ka koristamine ja koristamise sekka kuulub vanade ajakirjade sortimine. Ja vanadest ajakirjadest võib leida igasugu huvitavat kraami. Enamikku sellest presenteerin hiljem oma käsitööblogis aga miskit jagub siia kah:

Väga korralik aia kavand. Lihtne hooldada. Mulle isiklikult meeldivad rohkem ringjad jooned. Vähe uuemast ajakirjast leidsin sellise asja:

Puu alla on ehitatud terass-lavats. Hästi lahe tundub. Tahaks omale ka sellist. Liiatigi, meil on puu olemas selline, keset õue. Aga kas see puule kahjulik pole? Äkki sitikad ronivad sinna alla? Igasugu puu-kahjurid?

.......................................

Elu linnas, raamatud kaenlas.

2012-01-12T20:19:00.000+02:00

Linn on linn. Ja sotsiaaltöö on sotsiaaltöö. Ja õppimine ... on kah nagu ta on. Aga maakas jääb maakaks ja aednik aednikuks ja niimoodi ei lähe ükski päev mööda, et minusugune puid ja pilvi ei vahiks.

Iseasi, et mida vahtida. Pime on ju. Ainult tuled vilguvad.

Tsiil siin üksvahe ütles, et ma võiksin ka natuke oma kooli-asjandustest rääkida...

2012-01-03T09:21:00.000+02:00

... no alguses ma mõtlesin, et kahju küll aga teemad ei haaku ju. Ei tahaks, ausalt öeldes, aianduslikest teemadest eriti kaugele minna. Sotsiaalhoolekande ajaloos polegi esikohal luuviljaliste kärntõbi, pigem on massiliselt infot inimhingeliste kärntõvedest, no mis ma sellest räägin? Kellegil võib-olla võileibki arvuti juures kaasas, rikun kohvipausi ära. :P
Aga appi tuli filosoofia (millega ma küll hirmsat vaeva näen, no liiga praktilise loomuga inimene vist) ei oska mitte mõelda...

Väike kopi-paste:

Platoni dialoogi "Politeia" algul küsib Sokrates, kes esindab Platoni seisukohti, rikkalt aristokraadilt Kephaloselt: „Mida pead suurimaks õnnistuseks, mis sa oled saanud oma rikkusest?“ Kephalos vastab, et rikkus on õnnistuseks talle peamiselt selletõttu, et võimaldab olla helde, aus ja õiglane....

... edasi läheb veel aga rahumeelse aiapidajana jäägem sellesse ajahetke ja kõik on õnnelikud.

No näete! Ma olen ikka mõelnud, et see on väga hea kui vahest kohe on seda va rahanutsu piisavalt või lihtsalt röövivad kõrgemad jõud mõtlemis/arvutamisvõime ja saab hullumoodi igasugu rohelist omale kokku ostetud, sest see on õnnistus kui oled rikas. Ja hiljem, kui taimed on juurdunud ja juba pistikuid/seemneid on jagada, saad olla helde. Ilmselgelt tehakse seda ausal teel: tunnistad avalikult netis, et sul on ja sinu käest saab.

Ja otse loomulikult on aiapidaja oma rikkuse jagamisel õiglane: saab see, kes kiiremini kohale tuleb. Sest õiglane tuleb olla ka oma taimekeste vastu, ega neid ei saa igavesti kuskile x-peenrale tolknema jätta.

Ok. Hommikused filosoofia- minutid said otsa. Head uut aastat kõigile, kellele veel soovinud pole. Olge sama ilusad targad ja toredad, nagu te ikka olete. Ja palun säilitage ka oma rikkused, näiteks keegi teist võiks mulle aedvaaki ja valgeõielist päevakübarat kevadel heldelt lekitada ... ai-vai, hakkab peale jälle...

Pidusai ehk iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde.

2011-12-30T18:51:00.001+02:00

No ma ei tea, kuidas sellised asjad juhtuvad aga igal juhul nad juhtuvad. No mõtlesin täna, et teeks ühe korraliku aastavahetuse saia. Suure, maitsva ja ilusa nagu kord ette näeb. Senini olin vaid kaneelirulle ja pirukaid teinud, mis seal`s siis ikka nii erilist on. Sai on sai. Tegin hea taigna. Kõrvitsa-lisandiga. Sisse veel õunatükke, rosinaid, kuivatatud aprikoose. Kogu pere limpsas keelt, tundus, et tuleb üks nämma värk. Keerutasin rullid, lõikusin parajaks, sobitasin nad vormi sisse. Ahju!

Aga no juhtub! Juhtub kohe! Ja ma ei saa aru, kuidas see taigen nii hästi kerkis seekord! Ai jumpsadi juu, kogu ahi oli seestpoolt seda saia täis! Ja loomulikult, ega ta niimoodi ei küpse ju! Mõista-mõista, mis see on: pealt kärssan`d, seest puha tainane? See on Lillekasvataja vana-aasta pidusai.
Seda asja ei saanud niimoodi jätta. Keerutasime portsu saiasid veel ja olgu nende nimeks uue-aasta-saiad. Et jäägu see kärssan`d ja tainane vanasse aastasse, uued ja ilusad ikka uude aastassse. :)

Nooh, järgmistel pole ju viga! Suhkur või shokolaadiglasuur peale ja ai-ai kui isuäratavad. Enam ma saiasid vormi sisse ei topi. Arenegu vabalt ... :)

Lillekasvataja pööripäevane tervitus :)

2011-12-23T19:59:00.000+02:00

Egas midagi, lugupeetud aiablogijad, muidu-aiandajad, sugulased ja teisedki. Eestis on need va pidustused jõulud-jaanipäev tsipa nihkes, päris pööripäevadest tibakese möödas. Vat ei tea, miks see nii on. Igal juhul oleme meie juba teel kevadesse, juba hulka lähemal võimalusel jälle seemneid külvata ja käpuli mööda aeda roomata. :D
Soovin kõigile järgmiseks aastaks õnne, särtsu, tervist ja tarkust. Ja isiklikku head silmanägemist või häid prille, et uut ja huvitavat aiakirjandust lugeda. Ja et näpukrampi ei tuleks, et teistel oleks ikka midagi uut ja huvitavat teie blogidest lugeda. Ja hoidke ja armastage oma kalleid (inimesi ja kapsataimi), sest nii saab neid hulka rohkem olema kui enne (nii inimesi kui kapsataimi) ja nautige iga koos oldud hetke. Sooja südant teile kõigile!
Ja tarige ikka igasugu erinevaid kõrsi-varsi koju, mis sest, et vahel tundub liiale mindavat. Teate, mis täna tehtud, see homme hooleta! Üks aasta ostad, teised aastad kasvatad, jagad ja paljundad. Tööd, rõõmu ja suhtlemist rohkem kui rubla eest! (no mis totter väljendus see mul on, see rubla jutt?! See tuleks vanasse aastasse jätta...)
No näete, minu krüsanteemid on täiesti toimivad:

Igerikud küll aga toimivad. Lasen neil veel pisut olla, siis viin sauna-eesruumi. Seal on valge aga paras jahe. Üks aasta mul talvitusid ühed krüsanteemid seal, väga rahul olid. Loodetavasti saan ikka ilusad taimed kätte. Saavad minu aianduslikuks katsetuseks aastal 2012.
Õnneks pole kõik minu toataimed sellised rootsud :D
Kuuking ajab vapralt oma võrset, loodab õitsema minna. Mina loodan ka. Muidu oleks piinlik, et taimi piinan või midagi. Tahaks ju ikka hea olla :P Aga ma ikkagi arvan, et talle meeldib selline vannitus-istutus meetod, mis tal siin on. Mees kommenteeris kah seda minu pikale veninud vanni-aega, et no mis siis, et oligi vihmaperiood, ta ju vihmametsataim.

Ja alpikann on kui pöörane.

Ta on õites juba mitu kuud ja kes viitsib fotot lähedalt uurida, näeb, et teine sats õiepungi on kobaras veel tulemas. Ju talle meeldib see koht.
Nii et jah. Olgu teie elud ka õiterohked nagu minu toalillikesed. Tsauh!

Aalujate KT tõenäoliselt suve II pooles

2011-12-09T09:42:00.000+02:00

Eelmise teema kommentaar kiskus na pikale, teen hoopis eraldi teema. Ilm on nii kole täna, tiba külma ja marupalju tuult, hing vajab lohutust kohe, mõtleks parem ilusast suvest.

No vat jäin mõtlema, et meil on vedanud. Kõik kokkutulekud on möödunud ilma vihmata. Huvitav, kuidas see üldse võimalik on? Igaks juhuks plaanisin paar vihmase ilma tegevust ka, näiteks kabemäng kasvuhoones. :)
Teiseks kangasteljed oleks ka kena kuskile üles panna. Nii et kes pole proovinud oma elus vaipa teha, saab seda siis proovida. Ühisvaipa me tegema ei hakka, sest esiteks, pole meil ju nii palju aega ja teiseks- mis me selle vaibaga pärast teeme? Lõigume tükkideks?
No teiseks võiks teha mingit kunstiasja või vana-aegse meetodiga keraamikat. Peab mõtlema, et mida ja kuidas nimelt. Et ikka aias kuskil seda asja äkki saaks kasutada.
Ahju tegemist, ei tea, kas saaks koos teha. Ma loodan, et äkki saaks teda siis juba koos kasutada. Ühine pizza küpsetamine? No nii kaua kuni ahju pole veel, ei saa seda plaani võtta.
Üks müürsepa-töö on küll mul plaanis veel. Vot seda võiks küll ... vaat nimelt see Hilise prügikastivarjaja on üks super ehitus. Tekkis küsimus, et miks mul sellist asja ei ole? Vundamendi-auk kaevati sügisel valmis küll. :)

Nii et tegemisi nagu oleks. Tõenäoliselt tuleb mõni veel juurde ja mõni vajub unustusse. Äkki on Tsiil selleks ajaks midagi huvitavat õppinud, mida oleks vahva teistega jagada?
Ja ajaks pakuks suve teist poolt. Vist. Sest kevad on küll lahe aeg, eriti see hirmvarakevad ja hirmvarasuvi, eks ikka minu tulbikeste pärast aga see aeg on teatavasti aiapidajale töörohke. Tõenäoliselt kratsib siis igaüks omas aias ega taha kuskile sõita. Nah, välja arvatud ehk kuskile puukooli või aianduspoodi või ...teate ju küll.

Paar tähtsat asja ehk uue aasta lubadustega tuleb varakult alustada, jõuab rohkem ... lubada ... igal juhul!

2011-12-07T14:26:00.002+02:00

Mulle eriti ei meeldi tegelikult igasugu lubaduste üles kirjutamine (mis ma kirjutan, võib-olla ei jõua järgmine suvi üldse aeda, kust mina tean, eks ole!?) ja nimekirjad ka ei meeldi. Ja igasugu imelikud lubadused a la koristan see aasta kogu aeg, saan vähe rikkamaks ja võtan paar kilo alla - no ei ole tegu ei nägu sellistel lubadustel minu jaoks. Tuleb ikka normaalsuse piiridesse jääda.

A paljugi, mis ei meeldi, ikkagi tehakse!
Minu nimekiri järgmiseks aiandusaastaks:
1. See kena terrassikene siin suveukse ees tuleb remontida. Paadisild küttepuudeks ja paeplaadid asemele. Selle asjaga on küll ka mitu "aga", näiteks see, et siin õitseb mitu posu tulpe ja nii tuleb seda terrassi jupi kaupa teha. Aga tegema peab sest kasutasime seda ehitades vanu laudu ja ajaga tekkis paadisillale mitu laia auku.
2. See õueahi. Pizzade ja leivukeste ja kana küpsetamiseks.
Aga enne kui seda tegema saab hakata, tuleb mehega mitu tuleohutus-müürsepatöö-teemaõhtut pidada. No ma ei tea, kas ma pean vastu. :P
3. Valge peenra laiendus tuleb korda teha. Ma sonkisin selle koha sügisel nii segi, et ma pean seal tahes-tahtmata midagi ette võtma. Ei tea, kas valgeõielisi rododendroneid on olemas? Ma ühega hea meelega katsetaks.
4. Võtan paar kilo juurde ... haahaaahaa, jõulude paiku kindlasti! Edasi loodame, ehk ... :)

Rohkem ei julge miskit plaani võtta. Sest minu tavaelu on mul ka plaanis ja seegi võtab rohkesti aega ja energiat. :D

Detsembrikuine aiandus

2011-12-05T10:50:00.000+02:00

Tänane ilm: sooja 1,3 soojakraadi. Sajab lörtsi.

Ometi sain ka lõpuks ajanatukest blogimise tarvis. Aianduslikud tegemised pole ju lõppenud. Nad on lihtsalt köögiaknale kolinud. Esiteks on mul ka oma orhideega tegemist. Huvitav oleks teada, et kuidas teised neid vannitavad? Minu oma kasvab ripp-potis. Umbes üle nädala kallan poti vett täis, nii umbes pooleks päevaks. Ja siis kallan vee jälle välja. Selle aja peale on kooresodi, ma arvan, läbi vettinud küll. Tundub, et talle meeldib see süsteem, kasvatas uue õievarre
Teiseks. Sügisel sünnipäevaks kingiti mulle kolm suureõielist valget krüsanteemi. Seisid vaasis väga kaua ilusad ja kui õied hakkasid norgu vajuma, ei visanudki ma neid ära vaid lõikasin üksnes õied ära. No tundus, et varred on altpoolt kahtlaselt mühklikud. Ja läkski mu soovike täide. Kõigil kolmel lillevarrel on juured all! Praegu siin nuputangi, et kuidas oleks neid parem ümber istutada. Ja huvitav, et mis sort see on. Eks ta üks soojalemb ole. Aga ikka põnev oleks proovida neid kasvatada.

B

2011-11-27T14:08:00.000+02:00

Käesolevaga on mul rõõm teatada, et minu B jääb mulle alles.
Valla volikogu otsus oli, et minu maavaldusele uut nime pannes arvestati keeleseaduse nõudeid ka juba 12 aastat tagasi.
Väga arusaadav ja mõistlik.

Aga pikemalt kirjutan sellest mõni aeg hiljem. Praegu õpingute aeg, pea täis filosoofilisi, pedagoogilisi, psühholoogilisi ja ajaloost seestatud mõtteid. Neid mõtteid, et kuidas võidelda bürokraatiaga, eriti ei mahu. ;D

Kirjutamiseni! Ja kindlameelsust kõigile, kellele alles potsab nime muutmise kiri postkasti. Ps!: Kui see tuleb tähitult, on teil vastamiseks kaks nädalat, muidu muudetakse nimi automaatselt ja teie arvamust ära kuulamata.

November võib ju sõbralik olla aga ta on siiski november ja uni kipub silma

2011-11-19T12:06:00.001+02:00

Vahel on külma olnud nii, et maa valge, vahest on vihma sadanud nii, et õuepealne on kui porimülgas aga täna oli kui tellimise peale (ma tellisingi, hädasti oli vaja) ilus ilm ja nii sain minagi ometi oma roosid mullatud. Ja plataanid samuti. Ma kahtlustan, et ega nad seda külma väga kardagi, neid lõhub pigem kevadine sulalume raskus. Iga aasta on "pealsed" murtud olnud.
Aga äsjane läbipõetud viirus koos kõrvapõletikuga andis tunda, väsisin ära ja nii kolisin tuppa puhkama. Vahtisin niisama aknast kuidas sügisene päike metsalatva maalis ja mõtlesin, et korraks võiks linnuks hakata. Et lendaks madalalt üle metsalatvade, vaataks niisama maa peale alla. ...ja oleks lind. Ainult paariks tunniks. Ja ilma tuuleta päikese käes. Tegelikult mulle meeldib ikka inimene olla ja puude latvu altpoolt vaadata.

Ajakirjanikud käisid eile külas. Kirjutavad talunimedest lugu. Kui ilmub, jagan teile ka.

Aias ei õitse enam midagi. Aga roosid on ilusad ja uhked. Eriti Linderhof. Tal on isegi pisikesed pungad. Ja haigusekahtlusega lehti oli vaid üksikuid.

Kasvuhoonest nii palju, et kindel ma muidugi pole aga vist sain see aasta kedrikust lahti. Mürgitamisi tegin ainult kaks korda. Kevadel esimese tegin liiga lahja kogusega, see neid ei hirmutanud. Teine mürgitamine toimus varasuvel kui salatisaak koristatud ja muu kraam alles sättis end õitsema. See oli põhjalikum ja see nad hävitaski. Mingi spets-mürk oli. Aiapoest ostetud. Plaanisin ka kolmandat mürgitamist aga see jäi ära. No kus sa mürgitad, ise korjan kurki ja tomatit sealt. Lapsed ka kogu aeg ninapidi juures.

Head talveund aiapidajatele ja aedadele ja muulegi aiarahvale :) Eks me talvel vist ärkame jälle, hakkame saiasid vorpima, korve punuma, kassi nuumama ja seemneid sortima. Aga seniks tudigem, puhakem, kogugem jõudu!
Ja ärge unustage, et voodi peab olema selga toetav ja soe. Näiteks esikukapi otsas küüslauguämbris on päris mugav.

Tibusid loetakse sügisel (fotod minu blogist)

2011-11-12T14:01:00.004+02:00

Varajased lihttõielised: Apricot Beauty
                                       Yokohama
                                        Princess Irene
                                       Christmas Marvel
                                       lillakaspunane, väike õis, valge serv

Varajased täidisõielised: Monsella
                                    Dante
                                      Beach Blossom
                                     Monte Carlo
                                    Cartouche

Triumph: Rem`s Sensation
                Cairo
                 Jan Reus
                Snow Star
                Early Glory

Darwinhübriid: Apeldoorn`s Elite
                          Golden Apeldoorn
                         Russian Princess

ja minu vanad talutulbid

14. eriti kõrge roosa (vana) darwintulp

15. madal erkroosa (vana) hiline liht

16. mingi tume-tumepunane, peaaegu mustjas, väikese õiega (vana) hiline liht

17. lillavaskneroheline (vana) darwin
18. Vaarikapunane, longusvarreline

Fringed: Black Jewel
            Canasta
            Blue Heron
            Swan Wings
            Gold Dust
            Fringed Family
            Davenport Fringed (?)

Hilised lihtõielised: Atlantis (?)

Liiliaõielised: Claudia
                      Aladdin`s Record
                      Purple Dream
                     Yellow Spider
                     Moonshine
                       Yuri Dolgoruki
                      Elegant Lady
                      Punane Svea käest
                         Picotee
                        Sonnet (?)

Viridiflora:   Spring Green
                  Flaming Spring Green
                  Hollywood

Parrot: Fantasy
           Salmon
   Apricot
           Estelle Rijnvelde
          Black
               Blue
            Air
              Rai
           Top
          Cerise
          Bastogne (?)
          Texas Flame
          White
          Super
         Snow
        Flaming
            Orange Favourite
           Monarch
           Rococo
          Green Wave
           Wonderful Life
           Libretto
           Texas Gold

Hilised täidisõielised e. pojengtulbid: Orange Princess
                                                   Angelique   (?)
                                                   Blue Diamond   (sinine südamik
                                                   Lilac Perfection(valge südamik, tolmukad)
                                                   vana taluaia punane, südamikus kollast, õie all üks lisaleht

Kaufmanniana: Show-Winner
                     Fashion

Fosteri tulbid:

Greigii tulbid: Casa Grande
                    Pinocchio

Muud liigid, teisendid ja sordid:

62. Metstulp T. silvestris,

63. Tulipa Tarda,

64. T. Turkestanica,
Polychroma,

65. Tulipa humilis Alba Coerulea oculata

66. Quebec

67. kollane multiflora

68. punane multiflora

69. vana taluaia heleroosa, valge põhjaga
Tinka

Praestans Tubergen Variety , Oivaline tulp
Praestans Shogun
Saxatilis
Peppermint Sticks
Persian Pearl
Little Princess
Tulipa Bakeri Lilac Wonder

Tibude arv vähenes kõvasti. Alles on 88 sorti. Neid ma ei lugenud, kus küsimärk sulgudes taga on. Neid loeme kevadel.
See sügis juurde ei ostnudki. No mida ma ostan, eks ole?! Arvestades möödunud talve kogemust. Rotitoitu saab tunduvalt odavamalt kah. Pealegi, eks ma olen pepsiks ka läinud. Valin, sindrinahk.
PS.: Päris paras posu tuli Muhediku-Papa käest kah. Nende nimede üle mõtleme kevadel.

Tehnika versus inimene

2011-11-08T10:50:00.000+02:00

Istusin siin vahepeal ilma internetita. Vahetasime teenusepakkujat. Kuna ma olen võrdlemisi IT-sõltuvuses inimene, tundus see netivaba õhkkond natuke hirmutav ja kahtlane, noo, et kas saan hakkama või ei saa. Ja et pisutki korvata võõrutusnähtude ilminguid, pidasin päevikut (pastakaga!)

"Netivaba inimese pihtimused"

1. päev. Hommik. Netti pole. Käin pidevalt kontrollimas, et kas ikka tõesti ei ole. On tekkimas motoorne rahutus ja ma võtan ette suuremat sorti koristamise. Õnneks on mu maja päris suur. :P

Pärastlõuna. Netti pole tõepoolest (kontrollitud). Jätkub põrandate küürimine. Pidevalt tekib vajadus midagi netis toimetada, retsepte kontrollida, võõrsõnu tõlkida, muusikat kuulata, kooli kodulehelt inffi hankida. Vajadused saavad küll teisi kanaleid pidi rahuldatud aga hinge jääb siiski kripeldama.

2. päev. 100% kindel, et netti pole. Hommikul esimene mõte - ma saan hakkama, mul on ju õppimist, õmblustöö on pooleli, ma saan hakkama! Ajul pidi olukorraga harjumiseks kuluma 3 päeva. Ma olen poolel teel! Elu aga muutub veelgi huvitavamaks. Kell 10 hommikul algab plaaniline elektrikatkestus, mis peaks kestma kella 14.00-ni. Haaa! Nii et õmblemine jääb ka ära. Ilm on sombune, nii ei tule ka aknaist piisavalt valgust, et ma lugemisega saaks tegeleda. Nagu mingi koopaelanik.

Mis siis alles jääb üldse? Mööbli ümber paigutamine? Laste kasvatamine? Lapsed on nohu tõttu kodus ja mul on nüüd ju riiulitäis moodsaid pedagoogilisi üllitisi! Aga noh, nagu varem öeldud: lugemiseks on liiga pime ja kurgukrõbisevaid lapsi pole ka ilus kiusata.

Mis siis mulle alles jääb üldse???????????! Kontrollime algained üle ja kirjutame võrrandi:

1. puuküttega pliit

2. vanad head kokaraamatud

3. need kaks nohust ja natuke tujutsevat last

NB! HOIA VETT KOKKU! Meil käib vesi elektriga. Pole elektrit, pole ka vett.

= see teeb kokku: st. meil on vaja mingit tegevust, mis väga ei määri aga aga teeb tuju heaks.

KÜPSISTE KÜPSETAMINE!

Elekter saabus oodatust varem, kell 12.30, st, poolteist tundi mitte-elektrilisi kannatusi :) Selle aja jooksul tõin küttepuid, kütsin ahju, lõikusin õues kahte noort õunapuud (möödunud talve kahjustusi ära viska järgmise kevade varna), panin keedunõu õunapuukoorte ja peterselliga keema, olin küpsetanud valmis umbes pooled küpsised, mängisin lastega ja kerisin 1 parajalt suure kera valget villast lõnga.

Neti ja elektrivaba inimene on üllatavalt toimekas ja tulemusterohke!

3.päev. Lapsed jagavad oma batsille lahkelt mullegi, seetõttu märkmed katkevad. Nuuskamine ja jalgupidi kuumaveevannis istumine muutuvad tunduvalt tähtsamaks kui vahet pole missugune kommunikeerumine.

Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et pole sel netita elul häda midagi. Eriti kui seda vaid ajutiselt juhtub. ;)

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Uitmõte.

Mismoodi see elu üldse välja näeks kui aeg ja inimesed jääksid samaks aga tehnoloogia, need va elektrid ja internetid kaoksidki ää? Eks vist tavainimese elu läheks nagu ikka. Teeks päeval oma tööd, õhtul sööks perega õhtusööki ja pärast peaks niisama küünlavalgel videvikku nagu vanastigi tehti. Lapsed mängiksid, eit kooks sokki ja taat räägiks 167.-t korda, et kui kõva mees ta ikka noorest peast oli. Ja läbi astuks mõni jutukam persoon, meedia-inimene, jagaks uudiseid, et mis mujal maailmas ka juhtunud on, viskaks natuke nalja ja siis pere ja külalised laulaksid natuke. Isiklikult minul poleks sellise elukorralduse vastu ehk midagi. Teatud piirini. :D Sest mis meil saab selle vastu olla kui videvikku astuks meie poole pidama näiteks Jan Uuspõld või Aleksei Turovski? Aga hoidku taevas kui õhtul külalisele ust avades avastad sealt kaks jalgpallimeeskonda teatega, et selle kohtumise peavad nad sinu elutoas diivani kõrval. Või ehk tunneb peaminister vajadust teha pressikonverentsi või IRL järjekordset reklaami , et kui toredasti ta rahvaga tahab suhelda (neil enne valimisi ikka käivad hood peal) Ai jah.

Olgu jääv meile elekter,

olgu jääv meile internett,

olgu jääv meile telku,

olgu jääv minu õnn*!

* Kui üks kanal on jampsi täis, peab olema võimalus mujale klikkida!

Novembrikuised mustrid

2011-11-06T15:05:00.002+02:00

Tänane fotosessioon oli ette võetud ühe kindla eesmärgiga: otsida uusi mustreid, mida tekstiilisse pressida, tikkida, kududa, pintseldada, trükkida, ... jne. Sügisene aed pole mustritest just vaene. Ja kui sellest jääbki väheks, võib alati kööki minna ja oma taignakaussi pildistada ;)

PS.: kuna kõik midagi arvavad ja ennustavad, tahan ka sõna sekka öelda ja ära mainida, et tänavune talv tuleb pehmeke. Suuri külmasid ja lumelaviine pole oodata. Lund tuleb mõõdukalt ja alles jõulude paiku kui ehk üldse alles jaanuaris.

Vat nii.

Suur Lillekasvataja on rääkinud

(PS.: mul on täna pisuke malaaria kallal, nomaitea, mis jama see on aga neid uuema aja lasteaia-viiruseid ma ei kannata! Varemalt toodi meile koju haiguseid ikka põhikooli baasil aga nüüd on see pisikute levitaja lõuna-osariikides gümnaasiumis ja nohubatsillide levitamine on noorema generatsiooni ülesandeks. Varem sain nakkuse üliharva aga nüüd põen nii et seda nägu. Kõige otsesemas mõttes.)

Veel üks PS.: see viimane seletus oli selleks, et kui mu ilmaennustus täppi ei lähe, siis ma saan öelda, et ma olin ju haige ja sonisin niisama. Aga kui täppi läheb, siis saan öelda, et oman ülimat läbinägelikkust ja sensitiivsust, et isegi haigena näen tõde.

Vat nii.

Suur Lillekasvataja on nüüd tõepoolest lobisemise lõpetanud ja läheb nüüd kööki omale ravimit tegema.

Sammal, sidrun, spl konjakit, küüslauk, männikasvud ja hoolega segada.

Sügis, ... eee

2011-10-26T14:41:00.000+03:00

Kuidagi uimane ... sügis vist ... ja lugema peab palju (kooliasju), oi oi oi kui palju peab lugema.

Aias on kõik tip-top, korjasin külma saanud tageetesed peenardest minema, õitsevad need, mis õitseda tahavad. Ja ega neid polegi vähe. Saavadki soleerida.

See on see vahva suvik. Talle ei tee praegused öökülmad midagi. Õitseb nagu suvelgi, suur ja uhke.
Ja veel ühe puuseene leidsin, õige eputrilla teine :) puha pitsid

Ja uhke punane-punane

... ja udu...

Sügis on ilus. Kunstiline.
Ma teen natuke kunsti- ja käsitööringi ka see aasta jälle. Hakkame Thelalt saadud kangaid puruks lõikama ;) Tekitasin pisikese kodulehe ka (link), ega seal praegu midagi erilist pole. Käputäis eelmiste aastate pilte, mõned selle aasta tööde fotod (neid ju esialgu vähe alles) ja pisike plaanide nimekiri. Seegi alles koostamisel.

...ARS LONGA

Üleüldine seenetumus (või kuidas seda üldse nimetada?)

2011-10-21T15:31:00.000+03:00

Sügisesel ajal on omad plussid. Lihtsalt see tore PLUSS, et aias tööd teha enam ei saa. Liiga märg igasugu kaevamisteks ;) Ainult oota sobiv hetk, pane kummarid jalga ja jaluta kenasti vilistades mööda oma aeda. Naudi oma kätetööd. Jaluta. Imetle. Kiida ennast ja kiida oma aeda. Ja imesta, et mida omapärast seal ka ilma sinuta sündida võib.
Na vat. Imetlesin täna oma punast krüsanteemi, seda, mille paar aastat tagasi Palamuse laadalt tõin. Eelmine aasta ta õitsema ei jõudnudki minna aga see aasta on ta supervormis, talle ju esimesed öökülmad ei tee midagi

Tagaplaanil meil see imelik õunapuukönt on ikka veel koristamata (ai laisad!) ja see on ilusasti seenetama läinud:

Nagu mingi skulptuur.

Panin täna just ühed värviseened potti jälle. Nendega katsetasin juba mõnda aega tagasi (link), nimetusega soomusmamplid. Seekord siis ootasin, et nad hästi vanad ja koledad juba oleks värvimise ajaks. Eks siis näeb, õnnestub mul neist seekord midagi välja keeta või ei.
Kuuseheki all kasvab mul veel seltskond mingeid punakaspruune seeni. Eks ma katsetan nendega ka arvatavasti.

Kui ma seal niimoodi tuustisin ja oma aia seenevarusid kontrollisin, langes pilk turbahunnikule:

Jube imelik, üleni valget puru täis?! Läksin lähemale ja mis ma näen?! See on see va harik vist mingisugune. Pilt lähemalt ka:

Tõenäoliselt mittesöödav. Tjah. Miks kukeseen sellist farmi mulle ei tekita, küsin ma teie käest?

Üks umbrohi, kes/mis mõistab seda va "pugemise" kunsti

2011-10-16T19:43:00.000+03:00

Kõigepealt foto võhumõõga seemneist tiigis:

Nagu tatar aga suuremad. Proovisin neist ka kaelakeed tekitada aga need seemned olid nii kõvad, et sellest ei tulnud midagi välja. Isegi ööpäev leotamist ei muutnud neid pehmemaks.
Aga muidu on tiik ilus, ai-ai kui ilus.

Ja hoolimata sellest, et sügis juba kriibib lehti ribadeks, mäkerdab neid pruuniks ja solgutab vihmaga, on mõni taim eriti ilus ja kasvuhoos:

Suvel Muhedikult saadud kõrreline luzula. Vat ei teagi, mis tema eestikeelne nimi on.Suvel, teda istutades ma isegi kahtlesin, et on mul teda üldse vaja, et päevaliiliate varju ju jääb? Peenar jälle suuremaks ve? Aga praegu on ta eriliselt laheda olemisega seal peenras, nii et kui mõni taim kolima hakkab, pole see kindlasti mitte see luzula.
Ja igihalid:

Sattusin see aasta igihalidest vaimustusse ja tassisin kõikvõimalikud endale aeda kokku. Praeguseks on mul neid viis erinevat. Kui keegi teab juhatada, et kust neid VEEL saab, ikka ROHKEM, ikka ROHKEM!, siis andke teada, mul on neid hädasti vaja.

Ja siis ma tahtsin küsida, et äkki teab keegi sellise umbrohu nime?

Ta ei tekita ei õisi ega varsi, ongi läbi aasta selline lehekodarik. Täpselt kindel ei ole aga selline lehekodarik püsib kaks aastat ilusasti igihaljana ja rõõmustab silma ka lumeta talvel.
Vot tema ongi selline umbrohi, mis mõistab ideaalselt seda va"pugemise" kunsti. Ei poe ta kuskile torudesse vaid hoopis mulle, aednikule, et vaata kui lahe ma olen, ära rohi mind ära! Vähe sellest, et ta aeg-ajalt kuskil kivimüüritisel kükitades end pea keskmise hosta suuruseks kasvatab, vaadake, milliseks ta end minu valges peenras on meikinud:

Valgetriibuline! Ma tean küll, et selline triibulisus võib mingi aine puudumist tähendada aga äkki! äkki mitte? Äkki see on mingi sort? Või veel lahedam: ongi selline kameeleon-umbrohi. Paneks ta punaste taimede peenrasse, värvib end äkki punaseks?
Mis te arvate, haritlased Tsiil ja Muhedik?

Huvitav leid

2011-10-09T18:21:00.000+03:00

Kui eriti sageli aeda ei pääse, on kõikvõimalikud üllatused naastes garanteeritud. Esiteks muidugi see üllatus, et mul aias nii palju naati jms. umbrohtu kasvab. Ja teine üllatus, et seal kus naat ja võililled väikeseks jäävad ja püsikule pigem alla vannuvad (hanerohi), möllab kasvada piimanõges! Hea lõhnaga nahhaalne kasvutis!
Ja kolmanda üllatuse tegi ... üks tiigitaim. Vaatan mina tiigi poole ja näen, et see on mingit puru täis. Nagu telliskivipuru, sellist roostepruune ühesuuruseid tükikesi. Lähen siis lähemale, peas keerlemas kaks varianti: kas on lapsed mingit prahti jälle tiiki pildunud või on need purud punase maltsa seemned, vees lihtsalt pisut paisunud. Ehk.
Tegemist oligi seemnetega, küll aga võhumõõga omadega. Ta siin kasvatas omale vägevad kuprad, mis olid nüüd lahti löönud ja oma sisu välja puistanud. Korjasin nüüd osa kupraid ära. Loodetavasti saab neist mõne looduspärase ehtekese tekitada. Pildid lisan järgmises postituses

Lillekasvataja õpib ehk "Pange pada tulele!"

2011-10-07T17:23:00.000+03:00

Täna oli igati sobib päev õppimiseks. Turgutasin end hommikul kohviga inimeseks ja tassisin kogu oma lektüüri suurde tuppa laua peale.

Kass tuli ise, tema ei kuulu tegelikult ei kohustusliku ega soovitusliku kirjanduse hulka. Ma olin varem end juba ilusasti ettevalmistanud, raamatukogud koju tühjaks tassinud, õppeplaani valmis kritseldanud ja poest üht-teist tarvilikku soetanud.

Ohh, kooliaeg, ohh kooliaeg!

Õppisin, õppisin ja sain selgeks mõned asjad:

1. mul pole kodus normaalset liimi

2. ma olen ostnud kunstitööde jaoks täiesti vale mapi

3. enne kui ma hakkan referaati kirjutama, võiksin ma mõned raamatud läbi lugeda

... siis me väsisime ära ....

Päike paistis ka nii lagipähe täna. Võtsin siis tunnikeseks akadeemilise ja hakkasin toalilli kastma. Ja oi-oi-oi, mis ma leidsin!!!!!

Naised, miks teil pill ei hüüa?!

Mina tahan putru süüa!

Minu riis õitseb!

Ma tõin ju riisitaimed ühes vesipalmidega mõnda aega tagasi tuppa sooja. Ja näete - õitsebki!

Köögikatale!

2011-10-06T09:15:00.000+03:00

Päike paistab, ilm on soe,
Kata jookseb ümber poe,
torti osta tahab ta
sest Kata täna sünnat peab!
PALJU ÕNNE, KALLIS KATA!

Talu nimi

2011-10-05T14:26:00.001+03:00

Sain vastuse! Kopeerin teilegi. Ühe lause värvisin punaseks.

Olete pöördunud Siseministeeriumi poole palvega säilitada Teile kuuluva maaüksuse nimi Borka. Selgitan antud teemaga seonduvat.
Kohanimeseadus (RT I 2003, 73, 485) sätestab, et Eesti kohanimed on eestikeelsed (§ 9). Kohanimede keelsuses on lubatud aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud erandid, millised teeb kindlaks tuginedes kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korrale (RT i 2003, 73, 485) üldjuhul kohanimemääraja, kelleks käesoleval juhul on kohalik omavalitsus.
Antud juhul on tegemist Järvamaal Roosna-Alliku vallas Kaaruka külas oleva kohaga. Tuginedes 1930. aastate katastrikaardile paikneb tänane Borka maaüksus endise Vaadu A-132 (ajal: Roosna-Alliku mõisa maa, omanik Hermann Rooba) kinnistu ühes osas, hõlmates ka taluhoonet. Muu osa Vaadust on nimetatud Künkaks. Praegune Vaadu paikneb aga maal, mis ajalooliselt on olnud Sepamäe A-88 (lisaks veel maid muudelt kinnistutelt). Seega vana seisu taastamine ei tule kõne alla.
Borka on iseenesest võõrsõna struktuuriga (algab b-ga) nimi ning sellisel juhul on vaja nime säilitamiseks selle aja- ja kultuuriloolist põhjendust. Kui omanikuna soovite senist nime säilitada, siis peaksite vastava kultuurilis-ajaloolise põhjenduse andma kohalikule omavalitsusele. Kui kohalik omavalitsus kohanimemäärajana on omaniku toodud põhjendusega nõus, siis on võimalus nime säilitamiseks ja edasiseks kasutamiseks olemas. Võimalus, mida Teile on pakutud, oleks ka nime mugandamine, st eesti omanimede struktuuriga kohandamine: Porka.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Väino Tõemets
osakonnajuhataja,
kohanimenõukogu esimees

Koeraga kahekesi ehk olgu jääv meile päike.

2011-10-05T09:22:00.002+03:00

Suur Poiss läks Tartumaale kooli, väiksed jõmmid lasteaeda, mees sebib tööl käia. Aeda oleme jäänud koeraga kahekesi. Pluss kass muidugi. Ja teine kass ka vahetevahel. Ja hiired. Mutid. Rotid tõenäoliselt kuigi pole neid just näinud. Linnukesed ja herilased. Nii et seltskonda on. Vahest isegi liiga palju, sest herilased tegid pesa minu kiviaiapeenrasse suurte kivide vahele ja muudkui sõeluvad seal. Ja koer elas minu septembrikuus õppesessioonil viibimist nii üle, et ei jää minust enam sammugi maha. Nii käimegi nagu paarisrakend igal pool koos. Ainult sauna ta minuga koos ei trügi. Õnneks. :) See veel puuduks, hahaa.
Praegu ootangi siin, et muru vähe kuivaks, tõotab ilus päev tulla. Viimasel ajal on kole vihmane olnud, mulle niimoodi ei meeldi aias toimetada. Ikka päikese ja mõnusas olemises. Ehk pääsen täna aeda oma aia-hooaega lõpetama. Ikka need püsikupeenrad ja tulbisibulad. Ja rooside muldamine ja kasvuhoones viimase tomatitaime likvideerimine. Et tõmbaks kah kriipsu alla

Paar tundi hiljem ehk natuke pilti kah:

Selle aasta lühikokkuvõttena võiks öelda, et vähe sai tehtud aga mis tehtud sai, sai hästi tehtud. :D (sai ikka lause tehtud!) Pikem kokkuvõte tuleb hiljem, noh, et mis sordid ja mis oli hea ja mis paha. Aga aasta tegu minu aias oli kindlasti kiviaiapeenra ilusaks tegemine, see on fakt.

Filigraanne ...

2011-09-30T14:23:00.001+03:00

Sügise kallal ikka jorisetakse, et see pole hea ja too pole kena. No et porine ja pime ja ... eks ma ise jorisen ka loomulikult. Aga te vaadake kui imelisi vaatepilte ta pakub, see sügis. No näiteks minu aiatiigi põhi:

Justkui allikas päris ehtsas looduses või siis kõikse nooblima kvaliteediga moodne telekas. :)
Ja mõni taim on äraõitsenult eriti omapärane ja huvitav:

Tegelikult oli mul tahtmine kangesti lobiseda ka sellest, et mis ma Tallinnas kuulsin ja nägin, just aianduse koha pealt aga kuna fotosid pole ja aega ka napib, siis jäägu see järgmiseks korraks. Nii palju ikka mainin ära, et nägin ühes aias kahte ülisuurt jalaka leinavormi, üks neist oli kui värava varikatus. Ääretult huvitav nägi välja. Ei tea, vanad nad olla võisid? No et kui sellise jalaka alt täismees püsti läbi käia saaks?
Ja äraütlemata palju nägi aedades hortensiaid, iseäranis roheliste õitega. Ilusad õitsevad hortensiad teevad mind tsipa kadedaks. Mul on aias see tavaline, no mitte ei taha õitseda. Ei tea, mis tal viga on.
Aga see-eest tunnevad sõnajalad mu aias end päris hästi. Ja pärast paariaastast kolimist leidsin ka oma kivi-imarale hea koha: kiviaia-peenras loomulikult.

Ja seal kasvab ka mingi mulle tundmatu loodusest korjatud pisike roomav sõnajalg. Mis ta nimi on, vat seda ma ei teagi. :(

Seal kivide vahel on nad nii lahedad!

Väga peeneid mustreid võib kohata.

Vaimustav!

2011-09-27T20:35:00.001+03:00

Jäin ka ju sel kevadel reklaamide võrku mässida ja kolm uut roosi osta. Tegelikult kaks neist, roniroosid, olidki plaanitud. Kolmanda, Black Magic`u, ostmine oli küll hetke tuju ja reklaami sugestioon. Ilusad tumepunased õied, nohh! Teadagi ...
Aga ega ma ei kiru neid oste. Black Magic jäi see aasta küll nirukeseks aga ehk pole hullu. Linderhof (roosa lihtõieline) oli kaks aastat paras õudus kuubis (rotisaba kolme lehega) aga see aasta kasvatas nii uhke põõsa, et ohohohhooo!
Teine uustulnuk, Indigoletta, kasvatas ilmatuma pikki varsi ja vägevaid lehti aga õitsema ei suvatsenud hakata. Kolmas (nimi kadunud muidugi) aga tegi mulle sügiseks kingituse:

Delikaatne õrn roosa varjundiga õieke, mis täna lõunaks vaasis oma õie täiesti lahti lõi.

PS.: Nimi: Climbing Snow

Vormid

2011-09-26T15:46:00.000+03:00

Kui mujal peenardes annavad peamiselt etendust erkkollased tageetesed, siis valges peenras erivormilised lehed.

Kraapisin seal täna tunnikese, eks mul on mõned kompsud valgeidki tulpe maha panna. Vat siis vaatasingi, et vaat kui kenad segadused mul seal on. :) Seal ju värvikirevaid sügiseputisi pole, mis tähelepanu huvitavatelt vormidelt/lehtedelt ära tõmbaksid.

Sügis? Neh. Omamoodi. Pöördeline ja ilus.

2011-09-25T21:15:00.000+03:00

Sügis. Hullumaja, mis taimed teevad kui aednik aias rohimise asemel linnas koolipingis istub ja loodab targaks saada. Nii see on jah. Sellepärast polegi viimasel ajal siia midagi kirjutanud. Aega pole. Järgmise õppesessioonini on nüüd küll poolteist kuud aega, nii et ehk leian aega natuke ka aia jaoks. Hädasti oleks ju vaja!!!
Maasikad on paraja võsa tekitanud. Taimepoegi saab sealt ämbriga. Jääb üle ka kui kellegil peaks soovi olema.
Et meil järgmine aasta kartuli-maasika kasvatus hukka ei läheks tõi üks naabrimees koorma sõnnikut. Kogu pere oli kohe seal, vaat et jalgupidi sõnnikus imetlemas.
Egas mitte sõnnikut, kohale vedaja oli imeline:

Need esimestel piltidel kärusse topitud tageetesed kolivad mujale peenraisse, tehes ruumi tulbisibulaile. Läksid teised ülemõistuse laiaks see aasta.
Õnneks on mul see aasta maha panemist ootavaid sibulaid vähem kui mullu.
Lõpetatud sai ometi ka selle suve projekti teine osa, turbapeenar:

Sinikapõõsas sai sekka istutatud ja ka kaks jõhvikamätast. Vana palk sai sinna sätitud kui sild-astumise/istumise alus. Turbasse ju jalga toetada ei saa, pehme.

Järgmise suve tegevusplaan on ka valmis, see ahi siis, leiva ja kakukeste küpsetamise tarvis, link. Jõudsime nimelt mehega kokkuleppele lõppude lõpuks, et KUHU see ahi täpselt tulema peaks. Vist. Vähemalt ma loodan, et jõudsime ... :)

PS.: Minu maja nime probleem ei ole veel lahendust leidnud. Nimelt ei ole mulle ikka veel vastatud. Kaua see siis teeb, kolm nädalat? Mine võta kinni, et miks neil vastamiseks nii kaua aega kulub.

Minu kallis ja tähtis B

2011-09-06T09:47:00.001+03:00

Minu maja nimi.
Ma ei ela linnas. Elan maal. Minu maja aadress ei ole tänav ja number vaid tal on nimi. Ja nimeks on tal Borka talu.
Ennevanasti oli ta nimeks Vaadu talu aga sel ajal kui ma maale kolisin ja selle maja ostsin, see oli siis 14 aastat tagasi, pärandus Vaadu nimi koos maadega tema õigusjärgsele pärijale siinsamas lähedal ja nii jäi minu maja sootuks ilma nimeta. Nii avanes mulle võimalus oma kodule nimi anda. Esialgu tundus see väga keeruline. Et mis nimi see küll olla võiks? Selge oli, et nime panen vanade kommete kohaselt. Taludele ei pandud nimesid vanalgi ajal mitte huupi ega valitsuse näpuga vehkimise peale vaid millegi-kellegi järgi, mis seda talu iseloomustaks. Aga ei kasvanud mul suuri puid, mille järgi võiks nimetada, ei voola siin jõgesid, pole järvesid. Samuti ei tahtnud ma panna majale nime oma tegevusalade järgi, lihtsalt ei tulnud pähe ühtki paraja pikkusega suupärast nime.
Väga levinud oli vanal ajal ka peremehe järgi talu nimetamine. Ja see idee hakkas mulle meeldima. Ja kuna mul tollal rohkem mehi majas polnud kui mu poeg Borka, nii saigi maja omale Borka nimeks. Kinnitati maja nimeks nii 12- 13 aastat tagasi ja on praeguseks kirjas igal pool kaartidel, tunnustatud ja omaks võetud külarahva ja kohaliku omavalitsuse poolt ning loomulikult minu perekonna poolt uhkusega hoitud ja armastatud.
See olin ju mina ise, kes alles mõned aastad tagasi hakkas talunimede rohkemat kasutamist siin meie kandis propageerima, algatades küla lapiteki tegemist. esimene link kui lapitekk oli valmis ja pidu, teine link kooskäimistest ja kolmas link selle loo algusest.

No vat. Elad siin ilmas oma elu nii hästi või halvasti selles masu-mölluses eestimaal. Töökohti on vähe, palgad on väiksed, lasteaiakohajärjekorras istusin aasta otsa aga ikka olen olnud rahul ja rõõmsameelne, sest eestimaa on ilus ja minu kodu on ilus ja minu pere on ilus ja ...
... aga nüüd sain kirja vallavalitsusest maaameti nõudmisel, et muutku mina oma talu nimi ära. Ei kõlbavat. Et see B seal nime alguses ei sobivat. Muutku P-ks või pange üldse uus nimi.
Et nemad olla suvel uue seaduse vastu võtnud ja tänu sellele on nad võtnud õiguse minu kodu nime muuta. Seadus, link.
Kopeerin lõigu mulle saadetud kirjast:

1. Võõrtähti mida eesti omasõnades ei kasutata (nagu näiteks: c, š, z, ž, q, w, x, y) võivad sisaldada üksnes võõrkeelsed nimed ja kuna kohanimede puhul kehtib eestikeelsuse nõue, siis eestikeelsed nimed võõrtähti sisaldada ei tohi. Seega tuleb ümber nimetada taolised nimed nagu: Hygiene, Kuhlbachi, Mayeri, Warangu. Kui tegu on pühendusnimedega siis tuleb nimeks määrata isiku täisnimi koos kõigi ees- ja perekonna nimedega.

Võõrtähti võib kasutada ainult füüsilise isiku nime kasutamisel pühendusnimena ja sel juhul peab nimi olema koos eesnimega (Georg Lurichi park).

2. Ei ole soovitav kasutada võõrsõnalisi eesnimesid (Barbara, Diana, Dorise).

3. Võõrsõnade või võõrkeelsete nimede kasutamiseks maaüksuse nimes peab olema ajalooline või kultuurilooline põhjendus.

.................................................................................

Teate, see on puhas solvang! Mul võttis pisara silma, ausõna! 12 aastat on see maja oma nime kandnud, pole kellegil midagi ta vastu olnud. Miks rakendatakse seadusi tagasiulatuvalt? Nii pikalt ka veel?
Noored pered kolivad Eestist minema, öeldes, et kodu on küll armas ja kahju on lahkuda aga elada siin ei saa. Et tööd pole ja seadused ei kaitse inimesi. Ikka omaette imestasin, et kuidas siis nii hullusti pettuda saab. Aga näe, nüüd olen ise olukorras kus hakkaksin hea meelega kohvreid pakkima. Ma ei tea, kas ma ikka tahan elada riigis, kus ühe poja nime järgi võiksin vabalt oma maja nimetada ja keegi ei küsiks, et mis nimi see selline on aga teise poja nimi on seadusega keelatud. Seadused esitavad mulle nõudmise, et oma esimese poja järgi talule nime panna tohin ainult siis kui mu laps surnud on pühendusnimena.
Aitäh, Eesti Vabariik! Panid oma seadustega ühe kolme lapse ema nutma! Aitäh!

Pinnid, õunad ja rabarbrilehed

2011-08-28T18:44:00.000+03:00

Üks tänase päeva ülesannetest oli korjata natuke marju. Lapsed tulid appi ka aga Väikepoiss leidis, et sõstrad on liiga väikesed noppida. Ebamugav. Tema valis vähe suuremad. Pirnid nimelt. Pinnid, nagu ta ütleb. Pinnipuu on meil küll veel nooruke kuid see aasta hullu moodi täis ja ega neil miskit viga polegi! Kivisrakke pole üldse, maitse paras magus. Enne kui toed alla saime, jõudis üks oks kahjuks katki minna.

Teiseks ülesandeks oli koledate õunte ära koristamine. See sai kah tehtud. Ühtlasi tegin foto antoonovka koledatest õuntest. Nõrganärvilised, ärge vaadake!!!!!!!!

See on mingi haigus, mingi mädanik või seen. Kole-kole-kole. Ja selliseid koledaid õunapuntraid on terve puu täis. Ei tea, kas piisab vaid ära korjamisest või peaks millegagi pritsima ka?

Õunte korjamisele pidin oma abilised ikka käsutama aga kolmanda töö juurde, see oli see lehekivide paika panemisele, tuldi rõõmsalt ja aktiivselt, üliaktiivselt kaasa. Tassiti kõik oma töövahendid kohale ja puha. Ehitamine aias on puhas rõõm, mängude kuningas. Kambakesi saimegi oma rabarbrilehed paika. Ikka selle aasta lemmikkohta: kasvuhoone ette.

Ühe tegin kausikujulise ka aga selle kujuga ise eriti rahul pole. Aga eks ta ole kogemuseks ikka.

Praeguseks on see pentsik leht siiski endale ideaalse koha leidnud. Tütre mängu-rannapeenras, Roosa Printsessi ujumisbasseinina.

PS.: Tomatikemüüse sai ka tehtud ja natuke sai peenraid rohitud. Nii et korras päev! Asjalik. Sai teostatud päeva pea-ülesanne: laisklemisest tuli võitu saada. :P

Köögivili on tagurpidi ilivigöök.

2011-08-28T10:17:00.001+03:00

Esimene viinamarjapidu on peetud. Saime korraliku kausitäie nämmat kraami ja hilisemaks maiustamiseks jäi kobaraid veelgi. Need pole küll valmis veel, hapud. Tuleb aega anda veel.
Kasvuhoone on üldse see aasta tubli olnud. Kurki on liigagi palju. Mul on vist aasta norm juba purkides. Ja neid tuleb veelgi. Tomatid on ilusad ja neid muudkui tuleb ja tuleb. Samuti on esimesed purgid tomatikemüüset sahvrisse taritud. Maisist on rahval isu täis. Viimased maisipead hautan mõnes pajaroas toiduks. Mais on kasvuhoones kasulik taim. Mitte ainult, et lastele kommivaba magusat vaid see taim on ka omamoodi indikaator. Kui kurjamid-kahjurid oma hävitustööd alustavad, teevad nad seda maisi kallal. Seal on teda palju lihtsam tuvastada kui kurgilehtedelt näiteks. Kedrikust on jutt siis praegu. Samuti on maisi julgem pritsida sest söödav osa on lehtede sees peidus. Pole karta, et just pritsitud taimedelt minnakse vilju noppima nagu seda kurgiga võiks juhtuda.
Marju on see aasta rohkem kui mullu. Moosi ma teha ei viitsi. Marjad hoiustan sügavkülmas ja aurutan mahlaks. Ka õunu on lootust saada. Ainult antoonovka üllatab mind. Halvas mõttes. Jube palju on puu otsas mädaõunu. :( Eks õunad lähevad ka mahlaks. Koos astelpajumarjadega. Needki on küpsed ja saak ilus.
Köögivili on see aasta kidur. Ei saanud kartulit ega porgandit ega sibulat. Ube ikka saab sest külvasin ju hilja. Aga kasvavad kenasti, lootus saagile püsib.
Kõrvitsat, suvikõrvitsat ja patissone saab ka.
Kõige ilusama saagi aga andis mulle see aasta küüslauk. :)

Mul on nimelt sedasorti kinnisidee, et küüslauk hävitab viiruseid, nii on kogu mu aed seda kraami täis. Kurgi soolamiste aegu tõmbasin posu üles, no on ikka kobakad!
Ja lõpetuseks üks pisike aiatöönipp augustikuuks. Praegu on paras aeg koristada äraõitsenud suvikuid ja kärpida püsikuid. Kobestada ja kohendada, et peenrad ikka ilusad oleksid, mitte mingid sasipuntrad. Ajutiselt võib nii lillepeenardesse jääda kaootilised mustad mullalaigud. Ega nad seal kaua ole, augustis on kombeks taimedel laiutada. Aga seniks võib häiriva laigu katta mõne koduloomaga. Ilus karvane värviline loom on silmale ikka ilus vaadata. :)

*****************************************************

Okeeei. Suvine laiskus kiusab aga täna on ilus ilm ja selle võiks toimekalt mööda saata:
1. kausitäis tomateid kemüüseks keeta ja purgistada
2. lõigata, rohida, kärpida kiviaia peenart
3. õunapuude alused koledatest õuntest tühjaks teha
4. natuke marju korjata
5.kivilehed paika panna, pildistada ja blogis tehtuga eputada :)

Ja vot mis me siis teeme oma turbaga. Ja tsemendiga. Ja liivaga. Ja saepuru ja puukoorepuru ja ... jne

2011-08-23T12:38:00.001+03:00

Kui köögikatad pääsevad augustis vahest köögist välja ka, võib avastada, et august on päris kunstipärane kuu. Värviline. Vormiline. Salapärane. Ja muinasjutuline. Siia on näiteks keegi kuldnupp-põõsa istutanud:

Seda põõsast peaks proovima kuidagi tekstiilis jäädvustada. Muidugi mõnel vihmasel päeval. Need ilma vihmata päevad kulutaks parem aiatöödele. Kurb küll aga august on lõpusirgel ja suvi hakkab läbi saama. :( Lühikeseks jäi. :( Veel tahaks. Ehk on september ja oktoober ka veel piisavalt soojad ja suvised. Saaks veel teha seda kõike mida suviti ikka.

Siin on nüüd turbapeenra lõpetamine poole peal. Kooremultsh sai otsa. Aga tõotab päris viisakas asi tulla.

Vahva kui sügise saabudes mustikapõõsad punaseks värvuvad, saab ilus olema!
Mustikataimed, nii kultuursed kui metsalised, on paigas ja ruumi jäi veel ühele sinikapõõsale ka.
Mees lubas selle rabast tuua. Mees üldse lubab kole palju. Poetasin täna hommikusöögilauas, et prooviks ka ühe (MA KORDAN: ÜHE!) rabarbrilehe "kivi" teha ja tulemus oli see, et mees tegi kärutäie segu ja meie kuurialune on neid "ühtesid" täis.

:D Tuleb kohe see va Thela tiigilugu meelde. Naised ka ei õpi mitte. Ma oleksin pidanud vist sirelilehest rääkima, oleks soovitud tulemus olnud. :D
Aga iseenesest väga kena muidugi. Ehk ongi hea, et meeste arusaamad millegi meisterdamisest kerge suurushullustuse/masstoodangu/no kui ma teen, siis ma ikka teen - tulemuseni viib. Nii saab kuskile sellise rajakese kohe teha. Ühe linnukausi vormisin ka ja pärast proovis mees veel lehtpuu-saepuru seguga katsetada.

Aga vist sai kehva see segu. Kurtis, et ei hakka kokku. Tea, mitu päeva peab nüüd ootama, ehh? No et kuivad on ja neid vaadata saaks, et kas õnnestus või mitte? Hästi põnev.

Ma sain oma turba!

2011-08-22T16:29:00.000+03:00

Ma sain kaks auto järelkäru täit turvast. Nii et tööpõld on lai. Tuleb vana turbaosa rohida ja see on üks niru töö, koledasti täis kasvanud teine. Siis ladistan sinna kõvasti vett ja istutan mustikad. Seejärel ajalehed ja kooremultsh. Ei lase ma sel turbapeenral enam rohtuda. Rohimine on õudne, tuleb vist kirves ja saag appi võtta.

Mererand, põldmari, väikesed abilised ja salvei.

2011-08-21T15:57:00.001+03:00

Minu turbapeenra pikendamiseks on auk valmis. Ainult turvast on veel vaja. Kui hästi läheb, saame lähipäevil turba ka. Eile näiteks läks hästi, käisime mererannas, tarisin sealt paar peotäit ilusaid kivikesi(punaseid ja roosasi!) ja mõned põldmarjataimed koju. Neile tekitasime kitsukese peenra turbaaugu servale.

Suured kivid, väiksed kivid, liiv ja tublid abilised. Poiss aitas kive paika panna ja tüdruk kastis.

Kastis ja täiendas omalt poolt:

Minu põldmarju polnudki enam lõpuks näha. :)
Aiamängud on nakkusliku iseloomuga.
Peenar on tehtud nö. Muhediku meetodiga. Kate-kivid-killustik. Kattes augud ja aukude kohtades põldmarjataimed. No see vahe ehk, et seal kus taimed, kaevasin ka katte alt ja segasin sealse pinnase liivaseks. Ülejäänud serv jääb taimestamata. Lihtsalt kate ja kivid. Ja suviti sobitan sinna lillepotid "suvitajatega". Praegugi "laagerdub" seal paar potti, mis ootavad peatset tuppa kolimist. Ühes on hirmuhke salvei.

Neid sai kevadel külvatud kui suvikut aga praegu vaatan, et varred puha puitunud. Et ei tea siis, elavad talve õues üle? Enamiku neist jätangi niisama, selle ühe tarin potiga tuppa. Kuigi, pean tunnistama, ta on küll teetaim aga lõhn tal küll isuäratav pole. Ehk kuivatatuna ja tee sees on leebem see lõhn. Arvestades, mis omadusi salveil lubatakse olevat, ma tahaks teda ju siiski kasutada. Ja kasutada kohe mõnuga! :P

Salvei. Kopitud seemnemaailma lehelt:
Mitmeaastane taim kõrgusega kuni 50 cm. Pikad, otstest tömbid lehed. Aromaatsed õied (lillad, roosad, valged) moodustavad kohevad õisikupead. Õitseb juunis-juulis. Taim on nõudlik pinnase suhtes ja külmakindel. Tema kuivatatud lehti kasutatakse ravimina bronhiidi, gastriidi, mao ja neeruhaiguste puhul. Värskeid lehti kasutatakse kulinaarias toidulisanditena, konservide, vorstide, juustu ja veini valmistamisel. Ühes grammis on 120 seemet. Seemneid pakis 0,2 g.
Raviks kasutatakse kuivatatud salvei lehti. Salvei eeterlik õli omab tugevat desinfitseerivat ja seenhaigustevastast toimet. Tänu eeterlike õlide olemasolule tõstab lehtedest valmistatud leotis e. ekstrakt seedekulgla elundite aktiivsust; omab märkimisväärset spasmi (krambi) vastast toimet. Salvei tervistavad omadused olid tuntud juba iidsetel aegadel. Traditsiooniline on salveitinktuuri kasutamine ägeda angiini korral. Loputamise ja kuristamise leotist valmistatakse nagu teed ja sageli lisatakse ½ tl. boorhapet klaasi tee kohta või 70% piiritust (1:1). Kasutatakse teena (1sl. purustatud lehti üle valada 2 kl. keeva veega ja jätta 20-30 min. tõmbama. ½ kl. 3-4 korda päevas söögi ajal.) Sageli kasutatakse salvei lehti koos teiste ravimtaimedega. Näiteks: salveid ja kummelit 20 g, tammekoort 60 g. Peenestatud tammekoor valatakse üle keeva veega, lastakse seista 1 tund, keedetakse suletud potis 10-15 min., lisatakse salvei ja kummel, võetakse tulelt, jahutatakse. Saadud leotises niisutatakse marlit, väänatakse kergelt välja ja asetatakse haige koha peale. Protseduuri kestvus 15 min., 2-3 korda päevas. Seda leotist säilitatakse külmikus 2-3 päeva. Salveid ei soovitata rinnaga toitvatele emadele. Vanne tehakse ekseemide ja psoriaasi korral. Vanni jaoks võetakse 50-100 g salvei lehti ämbritäie vee kohta. Salvei leotist kasutatakse mao- ja kõhuvaevuste korral leevendava vahendina, aga ka tuberkoloosi raviks. Kootava ja desinfitseeriva toime tõttu kasutatakse kõhulahtisuse erinevate vormide korral. Salvei säilitab oma ravivõime aasta jooksul. Salvei lehti peetakse heaks vahendiks koide vastu.

Üks imeline imeline ...

2011-08-17T18:07:00.000+03:00

... saulinnupiim.
Üks uus suvine sibullill, ostetud see kevad mingist suurkauplusest. Teate küll, ühes kastis leib, teises laste saapad ja kolmandas lillesibulad jne. Noh, et koduperenaine saaks raha raisata ja korraga kõik vajaliku ja samuti mittevajaliku ikka ilusasti kätte.
Poleks oodanudki, et ta nii kõrge ja võimas on, ausalt öelda. Vahime otsetigi tõtt, nii et 1.60 on ta ära. Õis on ilus, silmapaistev.

Lgp. aiablogijad, ma panin meid seitungisse.

2011-08-11T19:05:00.000+03:00

Viimasel ajal on puhkamise, suve ja üleüldise rahulolu nautimisega nii kiire, et ise blogida ei jõuagi. Kui aus olla, siis ei tule mingit olulist mõtetki pähe, mida jagada. Kui ehk see, et päevaliiliad Just Watch ja Strutterś Ball (pildil) näitasid oma õisi. JW on nii väike ja armas, õnn, et ma ta niimoodi huupi ostsin. Hoopis omapärane ja erinev teistest. SB on ka eriline. Väga ilus punane rohekaskollaka südamikuga. Suure õiega.

Kuna august on aiapidajale pigem kokandusliku alatooniga kuu, siis minu lemmik pole ta mitte. Tore on muidugi talvel omaenese hapukurke närida ja moosipirukaid mätsutada aga kogu augusti auravas köögis kulbiga vehkida on õudne. Et ma seal pestud/pesemata purkide, jms vahel ise ka päris ära ei aurustuks, saadeti minu juurde kaks saadikut välisilmast. Meedia-inimesed. Et nemad tahaks lugu teha. Kohalikku seitungisse. Inimesest, kes olla tulnud Tallinnast maakolkasse maad kaevama ja purke aurutama. Algul olin nagu vastu sest mida mu´st ikka niiväga rääkida on, olen ma ju juba neli ja pool aastat täiesti tasuta enda tegemiste kohta inffi pildunud siin, või mis? Et mida siis nagu veel? Aga üks hommik aias kohvi juua ja aiateemadel lobiseda, noo kes aiablogijaist sellest ära ütleks?

Eks nad siis tulid. Fotograaf ja Ajakirjaniku-neiu. Oli kena hommikupoolik nagu plaanis oligi. Koos kohvi ja aiaga. Ja jutt ilmus ka (link) Ja ega jutul üldiselt ju miskit viga olnud. :) Pärast seda kui olin vihjanud, et mu abielu on lahutuse äärepeal, solvanud kartulikasvatajaid ja väitnud, et põdrakanep ei ela eestimaist talve üle, ajasin ka törts päris asjalikku juttu aiablogimisest üldse. Ja ühtlasi mainisin ka ära, et järgmise aasta aiablogijate kokkutulek toimub minu juures. Tegelikult oli ju vahepeal meil plaan Köögikata rannajoont väisama minna? Et mis me siis teeme? Igal juhul palun Deial juba üks väike sinise floksi taimeke minu jaoks eraldada kui võimalik, see on nii ilus! Hädasti oleks vaja. :)
Ja jutu lõpetuseks üks pisike pilt veel ühest uuest külalisest aias, seekord ebameeldivast:

Mingid männi-närijad. Õnneks leidsin ainult ühe pesakonna ja loodetavasti sain nad kõik hävitatud.
PS.: Minu abieluga on kõik korras, me ei lahuta ja tiik jääb ka alles. :D

Lõi klaariks

2011-07-29T10:42:00.000+03:00

Eile tuli ometi korralik kauaoodatud vihm ja lõi olemise klaariks. Selgemad noodid kohe. Nii aias kui ka inimese sees. Inimene - see olen mina. Tuli kohe meelde, et mul on ju väike mure, mille koha pealt tahaks targematelt nõu küsida. Näe, minu ilus idahübriid Siberia on ära näritud:

Olen tema pealt kaks liiliakukke kätte saanud. Kas nemad tõesti teevad nii hullu hävitustööd? Minu meelest istus kahjustaja juba sibulas sees. Kaks alumist õit olid moondunud, nagu kõverad troopilise linnu nokad. Tuleb vist sügisel välja kaevata ja korralikult pritsida? Ülejäänud liiliatel polnud midagi viga. Väga ilusad olid.

Aga toredaid aia-uudiseid on ka. Nimelt istutasin kevadel oma punaselehise ilu-õunapuu ümber. Ja meie üllatuseks on vanas kohas vanadest juurejuppidest KOLM uut puukest tekkinud! Juurevõsude abil paljunev õunapuu? Pole sihukesest asjast varem kuulnud. Kevadel istutan nad ümber, seni las olla. Las kosuvad. Nii vahva. Ma siin kunagi just unistasin, et mul võiks neid kohe palju olla.

Ja kui kellegil on himu saada väikest astelpaju istikut, emataime, Augustinkat, siis see on mul ka natuke paljunenud. Isastaimed eriti juurevõsusid ei anna aga vahest seda ikka juhtub, siis saab järjekorda panna.

Õieilu

2011-07-24T21:31:00.000+03:00

Järgmisel fotol on päevaliilia Piano man, minu üks selle aasta uueke.

Ja ka Thelalt saadud Aten on ju uueke:

Oi, ma väntsutasin teda ümberistutamistega kõvasti. Aga ta ei teinud väljagi. Pigem vist on rahul selle pideva kastmise ja mulla kobestamisega.
Õitsema hakkas ka minu vana lemmik! Tegelikult ju ka uueke:

Pelargooniumid ja mungalilled:

Ja roos Linderhof nõjatudes laisalt maja seinale:

Palju õisi, nii uusi kui juba vanu tuttavaid ja aed lõhnab nagu pöörane. No nii hea!
Ma alles nüüd vist tunnen, keset seda suurt õitsemist, et olen taastunud sellest paksust talvest, mis meil oli. Maainimesele oli ta ikka liig mis liig. Istud nagu rott oma urus, paksu lumevaiba sees ja viskad kulli-kirja, et kas saad järgmine päev välja või ehk ei saagi.
Suvi on ikka ilus aeg!

Kurja putuka kurjad teod ja mis maksab õnn

2011-07-22T14:33:00.001+03:00

Alles see oli kui istutasin uude vastloodud peenrasse taimi. Leidsin ka kaks ilusat rukolat kivide kõrvale, lootsin uhket põõsakest. Ai tutkit, mingi pisike must kirbu moodi hüppav putukas näris paari päeva jooksul mu rukolad ja savipotis kasvava paktsoi-kapsa puhta sodiks.

Tundub, et talle maitseb kõik söödav, ka mungalill on näritud:

Kapsa viskasin minema, muid plaanin millegagi pritsida. Iseasi, et millega? Mürgiga nagu ei tahaks. Seda putukat paistab massiliselt olema, roomavad tiigi kaldail ja üldse igal pool. Soolavett vist, muud ei tule pähe. Ja mis putukas ta üldse on?!
Õnneks kõiki taimi ta ei näri. Tundub, et ainult neid, mida isegi sööks. Salateid igasuguseid. Askleepias näitab mulle oma ilusaid õisi:

Ja tiigis on riisitaimed omapärase värvilaigu tekitanud:

Sellised ilusad punakad lehed. Õnn, et nad ikka kasvavad ja on oma kasvukoha omaks võtnud. Kui nii edasi läheb, pean välja mõtlema, et kuidas neid toas edasi kasvatada. Ei raatsi ju jätta, eks ole?
...............................................................................................
Õnn. Mõni käib õnne seitsme maa ja mere tagant otsimas ja arvab, et ega teda raha eest saagi. A natuke saab ikka. Nii umbes 0,67 tonni õnne maksab 5.22. Tõime nimelt lastele liivakasti uue liiva. See võttis väikepoisi puhta tummaks. Pärast istus pool tundi vaikselt liivakastis liivahunniku otsas, surmtõsine nägu peas, patsutas liiva, aeg-ajalt vaatas minu poole, noogutas rahulolevalt ja kinnitas: nüüd auto sõidab.
................................................................................................
PS.: millal oleks hea aeg liiliasibulaid välja kaevata?

Põllutöölise raske elu

2011-07-19T19:03:00.001+03:00

Oi issversussver, täna võtsin oma hukkaläinud köögiviljamajanduse käsile. Kevadel polnud ju kellegil aega, nii jäidki kartulid seemneks ostmata ja maha panemata. Viimasel minutil külvasin tühjana seisma jäänud maale igasugu ube. Nooh mis lihtsalt kapist kätte sain. Nirud nad on aga õitsevad siiski. Enamus. Hoolimata sellest hirmsast maltsametsast,mille neile ümber lasime kasvada. Täna siis harrastasimegi neljakesi põllutöölise rasket elu ja võitlesime maltsaga. Ai jeerum.

Maltsasaak on hea. :) Päris hukka ma seda maad ei lase minna. Toon naabri käest sõnnikut ja rajan sinna paar peenart maasikatele. Ei saa endised tallinlased kartuli ja porgandi kasvatamisega hakkama. Mina olin selles veendunud juba ammu, mees sai selle selgeks siis see aasta. :P
Kogu selle maltsakraamiga tekitasin koletu suure kompostihunniku ürdipeenra-maile. Trepp ja rada sinna jäävad aga ma muudan kogu seda kupatust natuke kergemini hooldatavamaks. See mururaja idee oli ju väga armas aga niita seda rada oli absoluutselt võimatu! Nii et praegu näeb mu ürdipeenar välja selline:

ja kuna tiigipeenar on valmis, võtan nüüd selle käsile. See on ju õudne! Otse maja ees selline imelik imelik imelik maeiteamisasi!
Rapsisime selles lämbes põllutolmus kella neljani, siis kobisime sauna. Kauem poleks kuidagi jaksanud. Põllutöölise elu on kohutav! Õnneks saime enam-vähem valmis. Malts on kadunud. On loodud free place lootusele maasikate suhtes!

Tiigipeenra pikendus. 2.osa. Viimistlemine

2011-07-18T19:35:00.000+03:00

Tiigipeenra pikendus pole ikka veel valmis! Puudu on hunnik turvast, sellepärast. Aga muu, mis turbapeenrasse ei puutu on 99% valmis.
Käivad viimsed viimistlemised, kastmised ja hoolega valitakse väiksemaile kivikestele peenra servades kohti. :)

Proovisin nüüd kõiki pilte teha nii, et pooleliolevat eriti näha poleks. Jätab väga korratu ja ajuvaba mulje. Mul seda ajuvabadust niigi aias küllaga :), mis teda ikka spetsiaalselt juurde veel ...
Tegelikult ega see peenraosa, mis juurde sai tehtud, ju väga suur polegi. Mõni asjalikum tädi oleks selle vast nädalaga ära teinud, ma kahtlustan. A mis teha. Olen juba kord selline protsessi austaja. Seda paekivirada liivaga täites tundsin, et sellised aiakujundustööd sobivad eriti neile, kel` lapsena liivakastis mängimise limiit miskipärast täis ei saanud. Omamoodi tore oli. Pärast kirjutasime lastega seal märja liiva sees ja ehitasime mingit X jaapani aeda. :)
Aga see oli ajutine. Pärast tegime oma keskmist eesti lilleaeda edasi. Oma paekivitreppi ja paekivikildudest võltsluiteid, kus otsas kasvamas helehall ville.

Trepi tiigi poolsel küljel ei veninudki peenraosa palju pikemaks. No meetrikese ehk. Ühtepidi. Teistpidi tiba rohkem. Taimedest asustasin sinna peaaegu kõik need Muhedikult saadud iirised. Samuti askleepiase, loodetavasti neile kõigile meeldib seal. Askleepias oli hilise ärkamisega. Oleksime ta kevadel peaaegu kaevetöid alustades välja kaevanud ja umbrohu-hunnikusse saatnud. Napp pääsemine. Ja eks ümberkolimisi oli palju teistelgi taimedel. Aga õnneks ei kurda ükski taim ja muutuvad üha ilusamaks.

Minu suvikud on seal peenras nii lopsakad, et kivimüüritisi polegi peaaegu näha.

Selles peenras ei saa ju traditsiooniliselt peenart kujundada, et kõrgemad taha ja väiksemad ette. Siis ei jääks ju kiviaeda näha.

Sai valmis eriti uhke jalutusrada minu eriti jubeda kasvuhoone manu. :)
Ja vaade üle tiigi:

Ja nii palju kui see tundub vajalik olema, tekitan ka taimedele nimesilte. BA stiil, eks ole? Puuplaatidele ühe variandina ja teisena pisikestele plastikust tükkidele. Iseäranis tuleb ju ära märkida tulpide asukohad, olgugi, et tulbid saavad sinna peenrasse alles sügisel.
Aga kohad peavad broneeritud olema. Muidu olen sügisel hädas.

Sel fotol on mul eriti õnnestunud trepinurk. Vist juba nende kivide pärast. Krobelised ja samblaga. Kivide otsas on kiviktaimla-rahvas: hanerohi, igihali, keskel metsarahvas: sõnajalg, hosta ja esimeses reas toalilled-suvitajad, ehk palm, agaav ja üks kaktuse moodi asi.

Selline siis näebki välja minu selle suve suur töö. Ja õnneks on ka rahvast mulle külla sattunud, nii olen ka ikka huvitavaid arvamusi ja tagasisidet ka saanud. Positiivset ikka üldiselt. :)Ja igati toredat.

Ise ka natuke imestan. Et väike aga päris ilus on mul see sellesuvine projekt. Sain ikka hakkama oma uduse nägemuse maiseks tegemisega.

Tiigipeenra pikendus. 1.osa. Suvikud jms.

2011-07-15T11:08:00.000+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama suvikutest. Kuna uue peenra kaevamist alustades tekkis mul kahtlus, et võin äkki liialt hasarti minna ja kevadel endale jälle seljatäie uusi püsikuid osta, noooh, et uus istutusala nagu ootab või mis. Panin omale keelu peale. Et ei osta midagi. Laadale ei lähe, netipoode ei tuhla. Pole mul midagi vaja. Pealegi oli juba varakevadel näha, et tiigi kaldale istutatud taimed on liiga tihedalt ja vajavad hädasti kolimisteenust vähe laiemale. Ja otsustasin, et kui tekibki tühje auke, siis olen ju mõningaid suvikute seemneid kogunud, kasutan neid. Eks aeg näitab, et milliseid püsikuid mu peenar tegelikult vajab. Ja kui palju üldse.
Juba varakevadel kasvatasin ette peiulille, pidi ju hea seennakkuste vastu võitleja taim olema. Selleaastase valikuga olen eriti rahul. Sort Valencia.

Kasvatab ilusa puhmiku ja õied on puhtad säravkollased.
Mungalill lillekasti ja siia-sinna suuremate kivide ehteks (no pärast tulpe ja pojenge jääb selliseid nukraid "auke") valisin Peach Melba:

Ise on end külvanud moon. Rohisin teda kõvasti, harvendasin. Nii ta ei sega iseennast ja teeb ilusamaid suuremaid õisi:

Ja oli vaid vaja pisut oodata ja selgus, et ka täiesti helekollane lupiin on mul olemas:

Lupiin on püsik muidugi. Aga praegu ta õitseb keset punaste moonitupsude peenart ja näeb eriti rõõmsameelne välja. :)
Isekülvi teel on peenrasse tekkinud ka rukkililled:

Nende taga on pundar kipslille, saadud kunagi kuskilt segu-suvikute-pakist. Ta on nii armas lihtsalt ja tema seemet on lihtne koguda. Ja seal puntras on kuskil lillhernes, mis veel ei õitse aga lootust juba on: ;) Samuti on kunagi kuskilt segupakist tulnud see suvik:

Pilt on kehvake, tegelikult on ta väga armsake. Ja muretult võimsa kasvuga. Lihtne ümber istutada, seisab ka vaasis kaua. Korjan vast jälle seemet.
Nali naljaks aga mul elutseb seal peenras tavaliselt pigem umbrohu ja niidutaimena tegutsev põisrohi:

Nali seisneb selles, et olin ühte kasti külvanud peiulilli, astreid jms. Sinna oli ka see põisrohi, eks koos mullaga, sättinud. Ma vaatasin, et nii ilus pisike taim, justkui mingi nelgiline ja istutasin ta kenasti peenrasse. Aga põisrohule meeldis selline kuninglik kohtlemine. Tegi nii ilusa puhmiku! Vat enne pildistamist jõudis tütar pool puhmikut juba ära korjata. Oi ta tõmbas pilku! Tõmbab praegugi.
Ja lõpetuseks hiina nelgid. Külvasin nad tegelikult eelmisel suvel tulbipeenarde tarvis aga siis olid nad nirukesed. Istutasin nad see aasta kõik uude peenrasse ja oi nad on rahul. Tekitasid nii ilusaid puhmikuid, et oi-oi.

Kollane tokkroos

2011-07-12T10:49:00.000+03:00

See aasta mul õitsvaid tokkroose on vähe. Oma laiskus puha. Hiljuti hakkasid õitsema musta värvi tokkroosid ja eile avastasin ka kollased õied:

Ma pole niiiiiii ilusat õit oma elus veel näinud! Delikaatsed õrnad nagu baleriiniseelikud. Ja nii ilus helekollane värv!

PS.: Sain eile oma tiigipeenra peaaegu valmis! Ainult viimased kümme kõnniteekivi oli vaja paika panna, natuke riisuda, kohendada kaldapeenraid ja kaks taime ümber istutada. Aga vihm tuli kaela ja viimane lõpp jäi uut kuivaperioodi ootama. Mees vaatas ja kiitis heaks. Küsisin, et kas on botaanikaaed, ta ütles, et jah, on küll botaanikaaed. Mul seal keset kogu ehitust ju suvitab jälle agaav ja tekitab seal päris huvitava meeleolu. Ei ole enam tüüpiline eesti maa-aed, on mingi, mingi ... vat ma ei tea mis stiil see peaks olema. Botaanikaaia stiil.

Edusammud ja põnevusest aias.

2011-07-11T09:24:00.001+03:00

Aeg läheb aga asja saab ja väikese toa remont on juba nii kaugel, et saab laetalasid õlitama hakata.

Ilus lagi, mu meelest.
Suur ehitamine nakatab lapsigi, korjavad ülejääke ja klopsivad hoolega maju ja aedu. Nostalgia. Kui mina olin veel laps, oli see mul üks lemmikmänge. :)

Suur ehitustöö. Ja selle ehitustöö tähe all me põhiliselt elamegi. Vist igavesti. Köök ootab ju ka sedasama iluravi ja uut lage.
Aiatööd ootavad ka oma järge. Mina selline kangelane pole, et nende suurte kuumadega suudaks rohida näiteks. Mina ikka ootan, et malts oleks suur-suur, siis lähen kirvega kallale ja talvised küttepuud ka omast käest. See oli nali, muidugi, see küttepuude osa. Aga muu mitte. See kirve osa.
Õitsema on hakanud selle aasta uustulnuk, rohtlaliilia:

On ikka ilus õis!

Sordinime ei tea nii äketse öelda, see mul kuskil paberites kirjas, ei viitsi otsida. Ja vist polegi mõtet, sest mäletamisi ostsin rohtlaliilia, mis kasvab kõrgust 1,20 aga see isend on vast kolmveerand meetrit, mitte rohkem. Et olen vist jälle petta saanud. Juhtub. Tänavaasta sain ka lõpuks teada, et see hirmsuurte helekollaste õitega päevaliilia, mille ostsin kunagi aastaid tagasi sibullilled.com-ist, on tavaline ruuge päevaliilia ja Juhani puukoolist ostetud kolm söögi-arooniat on hoopis ilu-arooniad. Mõnikord on müügimeestel teistmoodi arusaam sellest põnevusest aias, et milline see uus taim siis on?!
Tradeskantsia õitseb hooga. No temale see kolimine tuli vist ainult kasuks.

Istutasin ta tiigi lähedale. Ma ei tea üldse tegelikult, et mis taim see tradeskantsia on aga kaldataimeks minu meelest sobib hästi. No välimus selline

Traktor

2011-07-10T19:07:00.000+03:00

Ilmateade

2011-07-09T11:32:00.003+03:00

32+ varjus, päikese käes hullumaja

Peale lõunat tuli koos suure paugutamisega ka kauaoodatud vihm. :)

Aga üks jama on siiski, ...

2011-07-08T09:58:00.000+03:00

... mul läks eile meelest ära sellest kirjutada.
Rõõmustasin alles hiljuti, et ahh, kui tore, minu väike Emma Leppermann kannab oma esimesi ploome! No et oli ka aeg juba. Aga eile avastasin, et ...

... puu puhta kollane, kuivanud just ülemine ots, väikesed ploomidki kirtsus kuivanud. Alumised oksad on ilusad elujõulised ja rohelised, puul ega juurtel paista midagi viga olevat. No esimese hooga kahtlustasin, et mingi hiir on äkki juurte alla pesa teinud. Ülejäänud ploomid on kõrval ilusad rohelised, veatud.
No mis jama see on?
Ja kui juba küsimusteks läks, kas keegi teab, et mis taim see on?

Selline armas kena toataimeke.

Tänase päeva õitsejad, roosad ja punased.

2011-07-07T20:22:00.000+03:00

Aias on õitsemise otsa lahti teinud moonid, need roosad ja punased. Ka roosid ja liiliad kõik punased või roosad. :)

Õie avas esimene anemoon, need mugulad, mis talveks välja kaevatakse:

Ja Westerland õitseb uhkelt. Ka uued roosid on igati tip-top, ainult Black Magic on natuke niruke. Lolli aruga olin talle ühed suvikud kõrvale külvanud sellised, mis üle meetri kõrgust ja laiust viskavad. Eks need röövisid tal`t kogu päikese. Kui ma lõpuks taipasin selle põõsa sealt minema lohistada, sai temagi hoo sisse. Vaevalt, et ta nüüd õit niipea näitama hakkab aga ehk ... ükspäev ikka.

PS. : triksin praegu pilte väiksemaks teha ja laiali saata. Ikka neid va kokkutuleku omi. Varsti hakate kirjakesi saama!

Suunad

2011-07-07T09:25:00.000+03:00

Selle jutu alguse illustreerin jõe, paadi ja lastega. Sest õigest kohast, millest jutt tuleb, pilti teha veel ei saa. Olen üritanud aga fotokas ei näe minu pooleliolevat tiigipeenart nii nagu mina. Mina näen seal juba päris huvitavaid vorme, sirutuvaid taimi, tema aga fikseerib mullahunnikuid, lömmis lillepotte ja kõverat labidavart.
Maapinna ümber muutmine on põnev. Kui esimest trepiastet tegin, tuli küll selline naljakas tunne peale, et selliseid asju teevad küll need, kel lapsena liivakastis mängimise limiit vist täis ei saanud.
Peenraühendus on iseenesest juba lõpusirgel. Veel vaja korda teha alumine trepiaste ja siis on turbaaugu jaoks turvast vaja. Siis ongi kõik. Minu selle suve suur töö ongi otsas. Ongi hea, sest marjad juba valmivad ja nende korjamine on tuhat korda suurem töö kui kivide nügimine või labidaga madistamine.

Tegin eile õhtul tiiru ümber peenra ja vaatasin oma kätetööd nagu õlimaali, kaugelt, lähedalt, pea viltu, kissis silmadega ja igal suunal. Mõni suund on vägagi 5+ a mõnest ei saa veel aru, et mis seal nüüd on. Kohati oli selline tunne, et kui Muhediku aias saab aednik õppida ideaalse kollektsioonaia tegemist, multshimise nippe ja Thela aias roosiaia salapära ja muinasjutulisust ja Hilise aias lõunavenemaist lopsakust, siis minu aias saaks õppida, et kuidas aeda üldse mitte pidada. Ja huvitava kollektsioonina oleks mul pakkuda maltsade kollektsioon.

Köögiviljandus on mul see aasta "aia taha" läinud. No välja arvatud see va kasvuhoone sisemus. Sealt saab kurki ja tomatit ja mais on ise see tugi, millel kasvuhoone kile püsib, mitte need viimasest talvest kõverdunud tugikaared. Avamaal aga tegi kuumalaine oma töö ja sealt pole suurt midagi võtta. Nirud kribulad. Noooh, ehk septembriks miskit ikka tuleb.

Täna hommikul ...

2011-07-01T09:31:00.000+03:00

... lisan kõigepealt paar fotot veel äsjasest lõunaosariikides käimisest. Muhediku aias oli mul kindel plaan, et jätan fotoka kotti, sest seal oleks pildistada liiga paljut ja praeguste ilmadega nagu ei viitsiks sitsida arvuti taga, et fotosid töödelda. Klõpsisin Pangodi järve ääres oma pere kallal.

Hiljem tuli paar klõpsu ikka teha, sest esimene asi, mis mulle Muhedike aias pihku pisteti, oli pisike kaktus. Pidada olema roppu moodi õitsev. Loodetavasti. Smithwick:

...

Nii paljukest ma viitsisingi blogida, hoolimata sellest, et oleks ju küll, millest jutustada. Suur suvi on väljas, sellepärast. Ja aiatööd ootavad, minu pisikesed maastiku kujundamised. Väga huvipakkuv tegevus. Ilm on ju ka selline, et 11-st hommikul kuni 5-i õhtal ju ei saa midagi teha. Liiga päike, liiga-liiga päike on kogu see olemine siis.
Aga täna varahommikul kargasin fotokaga oma aias ringi, et jäädvustada oma selle aasta uhkeid valgeid "tõrvikuid".
Nagu ma siin eelmine aasta juba mainisin, külvas valge sõrmkübar mul kogu aia täis. Tassisin neid küll naabreile-tuttavaile ka aga siin on ikka sületäite kaupa uhkeid valgeid varsi:

See posu on tiigi kaldal. Valgesse aiaossa jäi neid tunduvalt vähem. Aga see-eest on seal teisigi uhkeldajaid:

No kas pole???? Eks ole!!!!
Leidsin Kikuliisu blogi kaudu just hiljuti veel ühe aiablogija. Tal seal puha Jaapani aia katsetus ja samuti valge peenra üritus. Väga sümpaatne blogija järjekorselt. :) Valge peenra loomise kogemust oli huvitav lugeda, mul samad kogemused ju! Esimene aasta on tõesti nii, et kuhjates erinevaid valgeid taimi kokku, jätab kogu peenar tõesti rahutu ja võrdlemisi tobeda ilme. Nagu mingi mahajäetud koht või midagi taolist. Praeguseks aga on (mis ta siis teeb, kolmas aasta mul juba sellega ve?) taimed suureks kasvanud, oma võimu ja väge näitamas, ilusaid puhmaid moodustamas. Nii et juba tõmbab pilku ja näeb ikka mõttega tehtud peenra moodi.
Mitte küll 100 % aga siiski. On veel arenguruumi. :P

Homme on 2.juuli. Ok.

Nimekiri mulle ja aitähh Muhedikele!

2011-06-29T21:41:00.003+03:00

O.x `Smithwick
Siberi iirised: Ego, Super Ego, Cambridge, Dreeming Yellow

tradeskantsia lilla
kolm hostat ???

kitseenelas
kollane Ville
kõrrelised-varrelised ja tarn

Täpsustan homme, et misasja. Täna hirmus väsinud. Ja pilti panen homme.
Hea reis oli. Igas mõttes. Ainult päike kiusas vahepeal aga selle pisiasja sai päikeseprillidega kontrolli alla. Ja kui me järve äärde jõudsime ja autos enam rooli keerata ei soovinud, kolis päike kohe loomulikult pilve taha. Aga kui päike käitus minuga täna nagu paha õrritaja, olid seevastu Muhedikud ise nagu ühed rõõmsad päikesed. Me nimelt käisime seal kah.
Suur-suur aitähh veelkord Muhedike perele toreda ekskursiooni ja lahke vastuvõtu eest!

Nimekiri (pisike)

2011-06-28T18:44:00.000+03:00

Soetasin täna omale floksi Creme de Menthe`i, akakapse arctic Fox, ühe tuhkurenela (sest kus on üks, sinna tuleb ka teine) ja väikese igihali Ilumination

"Butter and Sugar" ja tiigipeenar

2011-06-27T10:23:00.000+03:00

Suures tiigivaimustuses hankisin eelmine aasta kolm siberi iirist. Üks neist, "Butter and Sugar" leppis siinse elu ja oluga ja tervitab mind kahe õiega:

Teised kaks aga vinduvad. Naabrinaise käest saadud sinine võttis ikka lõpuks hoo sisse aga see teine valge iiris "White Swirl" on õige niru. Tea siis, et mis neile ei meeldi. Kaevasin ta välja, juurikas oli ilus, istutasin teise kohta. Ehk ....
Tiigipeenra ehitus kulgeb aeglaselt aga kindlameelselt. Esimene trepiaste sai valmis:

Palgid on toestuseks, keskel kivide ja liivaga tehtud kõndimise rada. Servades istutuspaltsid taimedele. Ega rohkem pilte poolikust peenrast enam ei tee. Head pilti on raske saada kui poole peenra asemel on mingid mulla ja mättahunnikud jms. Teen oma kunstiteose ;P valmis ja eks siis pildistab igast ilmakaarest. Nagunii kolivad ju taimedki seal veel jupp aega edasi-tagasi. Ainuke, mis kindlalt paigale jääb on see trepinurk:

Seal tekkisid kivide vahele sellised toredad tühimikud. Toppisin sinna ühe sõnajala ja tumedalehelise helmikpöörise. Nende alla peenrajupikesele istutasin hosta Ginko Craig`i, tema on hostade seast üks mu lemmik. Ei tea ise ka miks aga no ta on selline vahva.

Nii ja nüüd ma lähen pliiatsi ja paberiga õue, sest terve ports taimi omab sordinime siin aias vaid pisikesel plastikust tükikesel enda kõrval. Elu on näidanud, et see pisike plastikutükk pole eriti purunemiskindel. Täpsustan, ta võib lausa sodiks, no tuhandeks killuks puruneda.

Täna on vihmapüha

2011-06-25T11:46:00.001+03:00

Öösel oli tugev vihm, kallas kui pangest. Olin enam kui kindel, et kogu mu aed on hommikul ristseliti maas. Meeldiv üllatus: ei olnud midagi. Isegi enamik pojenge õõtsutas ikka uhkelt oma suuri õisi, mis sest, et läbimärjalt nätskeid.
Tiik oli triiki vett täis ja öine vihm oli ainult kasuks tulnud. Nägin isegi meie kalakese lupsu löömist. Muidu on ta meil kogu aeg peidus.
Vihmapühade tõttu ( no pidevalt tuleb mingit seenevihma täna) olen täna aia koha pealt teoreetik ja lisan blogisse natuke fotosid.
Esiteks imeline pojeng Paula Fey:

Ta on ikka võrratu. Praeguseks on ta muidugi õitsenud juba aga tema roosilik olemus oli ja on ka praegu super!
Ja tiigi ümbrus:

Väike veepeegel koos ubalehtedega. Ja natuke segane pilt teiselt poolt. Täna hommikul toppisin oma vesipalmi kah sinna varsakabja kõrvale.
Sobis hästi.

Tiigikalda kõige kõrgemas tipus troonivad mul kuivalembesed taimed:

Jaanilaupäev ja Jaanipäev (kiire ülevaade)

2011-06-24T16:32:00.001+03:00

Ilm ikka andis ruumi, et juleti tuli põlema pista ja kui teki sees varjus sai olla, polnud ka külm ega midagi. Oli päris lahe Jaan igatemoodi.
Täna aga tegime pisikese rännaku lähedal asuvatesse rabadesse. Kõigepealt Simisalu koos Jägala jõega:

Kus mina loomulikult kohe kättpidi mutta ronisin, sest mul oli ilmtingimata üht taimejupikest vaja.

Natuke maad eemal avastasin vesikarikate, võhumõõkade ja ubalehtede paradiisi.

Fantastiline vaatepilt! Hästi uhke! Arusaadavalt ma sinna sisse ei roninud, see polnud seal mitte inimese rada. :)
Sõitsime edasi ja viskasime pilgu peale ka Kiigumõisa allikaile.

Vihmapühad ei aja rohimishimus aiapidajat aiast ära.

2011-06-22T09:41:00.001+03:00

Võiks arvata, et ajavad, aga näe, ei aja mitte!
Sain eile tubli tüki tööd tehtud, kaevasin tiigi-jätkupeenart ja istutasin oma potti kängu jäänud salvei-taimekesed maha.

Selline tore ;) peenraosa, praeguse seisuga küll kahjuks ilma õitsejateta + õled esimeses reas istuvate maasikate tarbeks. Aga igal juhul troonib vana kiviaed uhkelt ja alles tiba aega tagasi õitsesid seal tulbid Blue Heron ja hanerohi.
Rohisin ja rohisin.
Najahh aga siis tuli vihm kaela ja ma kolisin, kahjutunne südames, tuppa tagasi. Mitte eriti kauaks. See kahjutunne ei lasknud. Kolisin kasvuhoonesse. Selliste jahedate ilmadega on seal sees ju hiiglama mõnus. Ma olen ikka õlgu kehitanud kui kuskilt ajakirjast olen lugenud, et pange toolid ja lauad omale kasvukasse. Et mingi lebola või midagi. No jee ma panen, olen ma mõelnud. Kus ma siis oma kurki kasvatan? Ja need temperatuurid on ju ka igasuguseks lebamiseks vastunäidustatud, mis seal kasvukas tekkida võivad.
Aga see aasta on tsipa teistmoodu. Kiirete aegade tekkides jäi mul kasvuhoones tööd pooleli, nii ongi mul avanenud võimalus viinapuu all logeleda. Kasvuka eesotsas on parajalt lai tühi plats. No varem olid seal reas kõik potikesed ja kastid taimelastega. Praegu aga tühi nagu tantsusaal. Tarisin sinna aiatooli.

Viinamari on kobaraid hullupööra täis. Vist see eelmise aasta kuum suvi mõjus toniseerivalt.

Istusin seal niisama ja logelesin ja mõtlesin, et seal võiks veel olla veel üks tool inimesega ja lauake koos kabega, vot siis oleks kasvuhoone elu täiuslik. Mahuks vist küll, ma arvan. Ja uksest saab õue kiigata tiigi poole.

Tegelikult on talv meie kasvukat hullemini lõhkunud kui eemaltki näha on. Aga selle suve seisab ta ikka püsti. Ma loodan.
Kasvuhoone tagumine ots on paksult maisi täis. Kust mina pidin teadma, et kõik seemned idanevad? Ma isegi harvendasin neid natuke.

Peale maisi ja viinamarja kasvavad seal muidugi ka kurgid-tomatid, salat ja till ja pistikud. Midagi eriti uut ma see aasta ei katseta. Üritan sellegagi hakkama saada, mis traditsiooniline.

Ja vaatan, et selle üritamise ajal kasvukas pähe ei tule. :)
Ah jaa. Pistikuist ka paar sõna. Nimelt suskasin eelmine aasta pisikese ligustrioksa kasvukasse sellisesse kohta, kus ta kogu aeg kastetud sai. Läkski kasvama. Panin siis tänavu veel. Ehk lähevad nemadki.
Minu väike ja imelik paradiis. ;)

Käised üles käärime ...

2011-06-21T09:57:00.001+03:00

ja offi peale määrime!
Kiired ajad on nüüd möödas ja on alanud aeg aia jaoks. Ohhhohhhohooo, milline posu maltsa on igal pooll!
Aga sellest ajast, mil aeda kohe kuidagi ei jõua, on ikka natuke kasu ka. Ma mõtlesin välja, et mida oma hukka läinud ürdipeenraga teha. Mis muud kui pojengipeenra! Seal viljakas pinnas ja väga demonstratiivne asukoht. Augustis on sobiv aeg pojenge ümber istutada. Selleks ajaks peaksin ehk platsi valmis saama.
Teine suurem ehitustöö aias ootab ka. See on see tiigipeenra ühendamine järgmise peenraga. Kasvuhoonepeenraga. Aga seda ma omaette teha ei saagi. Lastele hakkas see treppide ehitamine nii meeldima, et seda teeme ikka kõik koos. Ja meil sujus ka see ühistegevus.
Ok. Nii et ma lähen rohima. Minge teie ka.

minu pojengide nimekiri asub siin: link + veel üks, mille nime ei tea, see kevad Mauruselt sain. Ta ei õitse kah. Põeb ümberistutust, õied jäid väikseks ja lõikasin need ära.
Aga seeeest nägin Red Red Rose'i õie ära. No on aga ilus värv!!!

Üks tähtis uudis lupiinide kohta :)

2011-06-17T14:37:00.000+03:00

... no ei ole aega ei blogida, ega aias maltsa rohida. Aga nii palju ikka on aega, et märgata uute taimede ilutsemist aias. Eks siis blogib korralikumalt kui kiired ajad mööda saavad.
Fotol siis uus Mauruselt saadud lupiin. Seeme oli korjatud kollaselt lupiinilt, tulemus siis selline üliarmas roosa-kollane.

Omapärane kogemus ehk tumm kui kala

2011-06-06T09:43:00.001+03:00

Nädalavahetusel panin turbo peale, et ikka natukenegi aiatöödega järje peale saaks. Ilm oli ilus, töö sujus. Päike soojendas ja tuult oli vaid veidi. Igati ilus suvine ilm. Sain lõppude lõpuks oma kõrvitsad pottidest peenrasse ja kasvuhoone rohitud. Võin endale tunnustavalt õlale patsutada. Suvetuulel hakkas vist aga kade meel ja tekkis tahtmine isegi midagi korda ajada. Ja nii nagu mina kolisin taimed pottidest peenrasse, nii kolis tema minu hääle minu seest kuskile puu otsa. Mida pole seda pole. Häält nimelt. No sosistada saan aga sedagi suure vaevaga, kole valus on. :( Olen tumm. Täiesti tumm. Oi vaeva. See pole üldse meeldiv.
Arstile täna veel ei pääse. Ravin siis vaarikalehtede ja paiselehtedega LINK Seal põhjus ka ilusasti kirjas: ei tasu nii palju lärmata. :(
A mulle meeldib aeg-ajalt muliseda ja ma juba sündisin sihuke, kõvahäälne. :)

Praegu õitsevad tiarellid. Ai-ai kui ilusad!

Lisamärkus:
Keetsin siis valmis selle vaarikalehe ja paiselehe tõmmise. Väga huvitav. Kas paiseleht sisaldab tärklist? Tõmmis jäi kuidagi kissellilaadne. Kisselilaadne toode :)
Aga vist isegi aitas natuke ja lapsed jõid palju parema meelega kui männivõrsete teed.
Rahvameditsiinis tean veel toorest muna kasutatavat aga mina sedsa küll katsetama ei hakka.
Tumm on paha olla. Hakkan viipekeelt õppima. Ainult naabri koer oli nii kena ja sai aru, et mida ma talle plaksutan. Ülejäänud (lapsed, mees, oma koer) vahivad juhmi näoga, et ahh, mida sa ütlesid?! Veel hullem, suhtuvad nii, et kui ei ütle midagi, järelikult kõik on ok. Vaikimine on nõusolek, eks ole?!

Meid on omaks võetud

2011-06-04T16:10:00.000+03:00

Nii kiired ajad on praegu. Ei ole aega aias toimetada, veel vähem aega on blogida. Aed puha hukas, tööd kõik tegemata. Herned külvamata, muru põlvini. Õnneks õitsevad praegu sirelid, nii et peatähelepanu on neil.
Tulbid on lõpetanud. See aasta käis see kuidagi kähku. Kõige uhkem uustulnuk oli see aasta Cartouche:

Eks oli teisigi aga praegu pole aega blogida, teen lühidalt. Noo annan lihtsalt märku, et ikka tegutseme. Ja aed on sama koha peal kus ennegi. Koos sääskedega. Neid sama palju kui mullu ... :P
Võtsid meid omaks, kurinahad. Aga õnneks on teisigi, kelle meelest me sobime. Nimelt on meie Kakul sarved peas:

Võttis omaks kasvukoha! :) Vahva!

Tiik on laevatatav.

2011-06-04T15:51:00.000+03:00

Projekt: keldriaseme peitmine ja riisipuder.

2011-05-16T09:35:00.000+03:00

Nii et siis jah. Kevadel jõudsime järeldusele, et praegu on targem vana keldriase lihtsalt ära kaotada, matta muru alla sest ehitama ei hakka seal praegu küll keegi. No aega pole. Raha ka mitte. Nagu mingid MASU programmid mul siin, teate. :D Et ehitama ei hakka ja pudruriisi kasvatan ka ise. Aga sellest hiljem. Praegu vaatame ühe silmaga seda koledat kohta. Selline ta kevadel veel oli siis:

Päris kole oli ikka. Kevadine pori pluss vana ehituspraht. Fuihhhhh!
Aga siis tiksus aeg veidi edasi ja selle käigus sai osa prahist kokku korjatud ja pori ;) läks ise ära ja muru tuli tasapisi asemele.

Kogu töö läks suht aeglaselt sest tuli ju kangastelgedel olev sall ka ära lõpetada, muudest sebimistest rääkimata. Ükspäev lõingi käega, et ega ma üksi ei jõua seal midagi. Panin mehe kaevama ja lapsed seemneid külvama.

Ja toas sain oma salli ka valmis. Väga hea sest kes see ikka viitsib soojade ilmadega villastes lõngades sahmerdada. Ikka õue kisub rohkem. Ja eks seda keldri"peenart" vaatab suve poole veel. Praegu on nüüd siis vihmaperiood, loodetavasti läheb kogu see kupatus hästi kasvama. :) Ja ehituspraht tuleb ära kah ära vedada. On ikka tööde nimekiri pikk! Oi-oi.

Need aplad rotid olid minu vastu ikka natuke kenad ka. Oma sibulate järamise jätsid katki just enne Russian Princess`i . Hea seegi. Ma pole ammu nii imposantset õit näinud. Nagu õun. Esiplaanil Monte Carlo.

Ja siin Spider koos liiliaõielise nimetuga Svea aiast.

Ilu toidab. Ja kui ilust ikkagi kõhtu täis ei saa, siis riisipudru lootus sügisel on täiesti olemas. Idandamine on õnnestunud ja mul on mõned taimed täiesti olemas:

Aga nende idandamine niimoodi umbropsu ilma tegelike teadmisteta on tegelikult üsna tüütu. Esimeses madalas topsis on põhja peal tsipake muda-mulda ja peal nii cm jagu vett. Seal nad siis idanevad. Ja päris ilusasti idanevad. Kui juba näha oli, et seemnest hakkab tasapisi taim saama, kolisin ta kodujuustu purki, kus siis palju mulda ja jälle 1 cm jagu vett peal. Probleem seisneb selles, et esimeses topsikus kipub vesi halvaks minema. Oleks pidanud kaaliumpermanganaati lisama mõned terad??? No ma ei lisanud ja hulka seemneid läks raisku. A no okay, ega ma ei plaaninudki tervet riisipõldu ...:D

A midagi on ikka alles ka, no neid tulpe, ma mõtlen.

2011-05-15T13:43:00.001+03:00

Libretto Parrot ja järgmisena:

Nartsiss Obdam, mis mul eelmine aasta väga niru oli kuna olin sibulad liiga sügavale suutnud istutada. See aasta on küll ainult paar õit kuid see eest veatud suured õied.
Ja uus sort minu aias:

Lemon Beauty

Ma olen kivide ohver. 2. osa

2011-05-14T10:16:00.000+03:00

Ma olin natuke ennatlik kui talvekahjusid kokku lugesin. Tegelikku kahju saan alles praegu kokku arvutada. Ma pole oma hiiri-rotte talvel mitte ainult palderjani ja ploomipuukoortega toitnud. Magustoiduks on ka kolm ja pool tulbisorti nahka pandud. Ohutsoon asus kivimüüritiste kõrval. Kivide all korraldati pidusid. Oijah. Mingil määral oli see isegi kergendus, et just rotid ... Esimese hooga, kui tulbid ikka ei tulnud ega tulnud maapõuest, kahtlustasin haigusi, kõiksugu koledaid mädanikke ja hallitusi. Kui aga läksin seal kaevama, leidsin posu narmasjuuri ja sibulakannad, närimisjälgedega! Uuest sordist olen küll ilma aga vähemalt pole mu peenardes hallitusi, see on peamine!

Tänase päeva ülesanne: õpi pildistama!

2011-05-10T13:49:00.001+03:00

Aelesin tund aega fotokaga peenra servas, et jäädvustada uustulnukat tulbipeenras, imelise õievärviga imelist aga kui olin fotod arvutisse ümber kolinud, leidsin, et mitte ükski polnud kasutuskõlblik. Udused. Deem.
Mis seal ikka. Lähen teisele katsele.
Uued on minu aias ka :

Oivaline tulp. Praestans Tub. variety. Eelmisel sügisel sain Svea käest. Hea kui maailmas on veel teisigi tulbifänne. Sorte ja liike on nii palju, et ise ei oskaks pooligi tahta.

Muidu praegu müttan ikka oma tiigi kõrval. Ja kasvuhoones. Ja köögiviljapeenrais. Ja ... ühesõnaga, ma ei jõua mitte midagi ega mitte kuskile. Eile saabusid postiga kolm uut roosi. Kuivad nagu vanad krõnksud. Aga pärast ööpäevast ligunemist titevannis nägid juba täitsa istikute moodi välja. Täna tuleks nad siis maha istutada. Ja Black Magic saigi omale uues peenras imposantse platsi. Pühapäeval tõin Mauruse käest jupikese kobarskopooliat. Sellele leidsin kena koha roosi selja taga kivimüüritise ees. Nii ei ole probleemi sellega, et skopoolia tahab suve teises pooles "kaduda". Siis on roosi kord särada.
Minu aed ei ole roheline. Pigem kollakas-roosakas-roheline koos punaste varesejalgadega:

No näed! Pilt on jälle kehvake, päris elus on need värvid kuidagi teistmoodi. Nooo umbes sellised:

See viimane on juba hea foto, eks ole?!
Toredaid kooslusi on mel veel: Apricot Beauty ja hanerohi:

Ja põldkannike ja kivid:

Tegelikult ...

2011-05-07T14:15:00.000+03:00

... on nende varaste tulpidega nii, et enamikku olen ma siin blogis juba päris hoolega presenteerinud ja korduspilte ma eriti panna ei taha.Ainsa erandi teeks Showwinnerile, sest ta on selline nagu ta on:

Hunnitu! :)

See on siis Showwinner sooja ilmaga päikese käes. Poseerib tiigi kõrval selles kõrges peenras.

Teine kenakene on Persian Pearl.

Ta oli mul ka kunagi olemas aga kadus arvatavasti minu asjatundmatuse tõttu. Noooh, kaevasin valel ajal vales kohas. Algajale aednikule omane viga.
A muidu on olemine super ja hea on vaadata kuidas aed elule ärkab. Täna tegime tiigi korda. Sobrasin seal sees ja kraapisin lehesodi välja. Ühtlasi tekkis mõte, et kui inimesel on peale aia veel ka lapsed, peaks ta tegema kaks tiiki. Üks spetsiaalselt lastele, õppetiik. Seal nad võivad siis oma katseid teha, et mis siis juhtub kui tiiki vana guasshvärvipurk visata jms. Ja teises tiigis saavad konnad-kalad ja vesiroosid rahus toimetada. Sest minu üllatuseks on meie tiiginatukeses kala ringi ujumas. Ma olin küll kindel, et ta jääb hapnikupuudusesse. Täpsemalt öeldes, ma ei uskunud, et ta eelmise aasta suvegi üle elab.
Vesiroos ajab esimest võrset, kirbutatar on rohkelt paljunenud, luigelilled ajavad võsusid. Tiigiga on kõik tip-top.
Ja sparglinatukestel proovisime ka paar vart ära. Väga nämmad! Nagu noored herned. Delikatess!

Looduse värvid ...

2011-05-05T20:19:00.000+03:00

... on talletatud ja "raamatusse" kirja pandud. Ja nüüd ma siin mõtlen ja kaalun, et kes see õnnelik on, kes selle "raamatu" omale kaela ümber tohib kerida.
Ilusaid tulbipilte panen blogisse homme, sest praegu istub mul selja taga kuri pubekas ja tahab mind arvutist ära ajada. Ohhhhh. Tsiau.

Roosa ;) ja tomati hingeelu

2011-05-05T09:23:00.000+03:00

Panen omad roosad ka ritta. :) Tegelikult on mul veel üks hiiglasuur roosa pelargoonimeri lastetoa aknal aga see foto ebaõnnestus. Udune oli. Eks ma proovin uuesti. Õitsevad nagu pöörased.

Tomatitel on suur hing ja kaasatundlik süda. Teadsite seda? Mina ei teadnud aga eile sain teada.
Eile oli na kahtlane külm tuul. Mul on kasvuhoone juures kaks vana vaipa, et viskan nad külma ilma puhul kasvuhoonele peale, no sinna, kus kahtlustan, et tuul võib sisse puhuda. Kutsusin meest appi eile vaipu viskama, sest kasvuhoone on kõrge, mina aga kui julk lühike (klassika!:)). Mees vaatas termomeetrit, ütles, et seitse kraadi, no soe ju? Mina vastu, et kas sina oled tomat? Kas sina tead, mida üks tomat tunneb?! Ta on õrn lõunamaine taim, tahab ta jee mingit külma tuult öösiti nina pihta saada.
Mees ütles, et jaaaa, et tema on kuulnud mingist katsest kus tomateid kasvatati ruumis, kus asus ka krevettide akvaarium. Kasvatati koos ja mõõdeti, nomaitea, biovoolusid ve. Siis aga hakati krevette kiusama samas ruumis, ehk inimkeeli, söödi lihtsalt ära. Keedeti nagu neid ikka keedetakse, kommentaarid on liigsed. Ja tomatite biovoolud olla muutunud. Tomatid olla kurvaks muutunud. Kurb jutt. :(
Väidetakse, et taimed ja loomad suudavad suhelda omavahel.

Kasvuhoone asub tööle

2011-04-30T11:32:00.000+03:00

Tegelikult oli küll plaan veel oodata nende istutamistega aga kuna viinamari oli otsustanud võrseid ajama hakata, mis minagi siis enam ootan?! Kui nüüd mingi öökülm peaks tulema, peaks nii ehk naa kogu kasvuhoonet mingi nipiga kütma. Pooled kurgid on istutatud, tomatitest ka kaks Tolstoi F1-e, külvasin täna ka maisi, pakitäie astreid ja mõned punased pak choi-d. Arbuus mul tänavu ei idanenud, meloni unustasin. Udupea.
Vaevasin oma pead ka sellega (nagu igal kevadel ), et mispidi ja mismoodi neid peenraid tekitada. Kuna kasvuhoone on kaares, nii on natuke ebamugavad need kõige külgmised alad. Seal on ju lagi madalamal, ebamugav on toimetada. Eelmine aasta katsin ühelt küljelt üldse pool meetrit peenravaiba abil kinni. Mingil määral isegi hea lahendus, suunasin sinna arbuusi roomama.
Esimesel aastal oli kolm pikipidi peenart, eelmine aasta kaks ja tänavu tuleb neli peenart. Eks näeb siis, mismoodi see kõige parem on. Dzungliks läheb ta varem või hiljem ikkagi.

See asjandus kasvab ja kohaneb.

2011-04-28T14:35:00.000+03:00

See asjandus ehk aed. Ja minu teadmised aiast.

Ja ma olen rahul.

Igal kevadel.

Mõned aastad tagasi oli kuskil aianurgas esimene meeter x meeter peenrakäkerdis koos naatide ja nõgestega (sest ma ei teadnud, et umbrohujuurikad tuleb välja korjata :D), kus õitses kevadel minu esimene tulp koos tilli ja puntrasse külvatud porganditega. A ma olin ikka rahul, sest see käkerdis oli ise tehtud, minu aednikuvõimete ülim tipp tollal.
Järgmisel aastal oli peenar vähe paremas kohas aga tulbid olin istutanud kevadvete loiku ja porgandeil pesitses porgandikärbes. A ma olin ikka rahul sest herned kasvasid kui müür. Ja ma olin avastanud saladuse, et umbrohujuured tuleb ikka välja korjata. Kohe kasud sees! Selle saladuseni, et kuidas ilusaid suuri sibulaid saada, oli veel paar aastat aega. :)
Kõigepealt ma proovisin seemnest. Ei tulnud. Siis ma proovisin talisibulaist. Ikka ei tulnud. A vot kolmas aasta kuulsin imelist sõna: tippsibul! Ja siis veel, et: mitmeaastane! Proovisin. Ja ai, ma olin rahul jälle.
Nii see on. Mõne asjaga läheb aastaid aega, mõni jälle saab nii ruttu omaks. No näiteks tõin tiigikaldale eelmine aasta naabri käest brunnera. No see taim võttis sekundiga hoo sisse ja hakkas vohama. Ja ka praegu on näha, et see koht on ideaalne kasvukoht.

Tulpidest on näha, et vaid kaks sorti on kuidagi nigelad. Ühtede kohta kahtlustan talviseid sööjaid, teiste kohta loodan, et ehk lihtsalt vara veel. A muidu on tulpide puntrad ilusad ja veatud.
.

Ja mina olen rahul jälle: :)
Juba paar aastat aga pole ma mitte rahul olnud selle varase pojengisordiga, see Rubra Plena, see vanem sort. Madalad varred, lamanduv, selle pärast. Toestamise tarvis madalavõitu aga ilma ka ei saa, kukub pikali. Siis ma aga vaatasin teda puhk aega kriitilise pilguga ja leidsin, et kui äkki teda kuidagi teistmoodi ... no teate, et las lamab nagu ripp-begoonia. Ta ju ei murdu, hoopis teeb ilusaid kaares varsi. Et kui istutada ta kuskile kõrgemale ... ühe sõnaga, ma istutasin ta oma kiviaia-peenra otsa troonima. Mitte ühe taime vaid enamiku, mis mul on.

Saab siis näha, et kas oli hea mõte.

Ilusad ilmad praegu. Hea on. Pool tundi kraabid peenart ja siis kolm tundi logelen ja loen liblikaid. Selle kivipeenra esimesse serva istutan maasikad. Lastele rõõmuks.
Suur osa tomateist ja kurkidest elutseb juba mõnda aega kasvuhoones. Pottides küll esialgu. Täna istutasin paar kurki sinna.
Väävlit ma kasvuhoones põletama ei hakanudki, kuigi oli plaan. Nimelt oli talvine lumi meiegi kasuhoonet pisut lömmi vajutanud ja uste vahel on liig suured vahed tekkinud. Ma ei saa kuidagi kasvukat hermeetiliselt sulgeda nagu väävli puhul soovitatakse. Pritsisin niisama nagu eelmine aastagi fastaciga. Mees lubas kasvuka toestuseks keskele mingid toestused tekitada. Seal saab siis vertikaalhaljastust proovida.

Ma olen kivide ohver :)

2011-04-26T10:36:00.000+03:00

Ja ometi on saabunud aeg, kus saan jätkata seda, mis eelmisel aastal pooleli jäi. Ühendan tiigi ümbruspeenart järgmise peenraga. Tegin ülevaatliku foto. Praegu ju lehtpuud-põõsad ei sega vaadet. Vahepeal sai siin paar päeva jutti logeletud. No mitte midagi ei teinud. Vahtisime niisama. Ja selle vahtimise käigus avastasime, et meie pisikeses tiigiaugus elab kaks ilusat konna. Peenikesed ja triibulised. Ühel on rohelised jalad ja teisel punased ... :)

See keldriaugu juures tuunimine on ju igav, väga üksluine töö, muudkui riisu ja kaeva, riisu ja kaeva. Ei mingit loomingut. Aga see tiigi pikendus on lahe, loomingut täis. Saan seal oma kivitreppe ehitada ja tarin sinna oma üksikult murus kasvavad pojengid. Enamik neist, eriti madalamad sordid, jäävad tõesti murus hätta.
Kividega on väga inspireeriv aias tegeleda aga ma loll, hindasin oma võimeid üle ja eilse tööpäeva lõpetuseks virutasin oma väikese sõrme kahe kivi vahele kinni. Ai kui paha oli. Nõme sõrm! Niikuinii tal mingit otsest funktsiooni ei ole(kasu rahvamajandusele :D ), niisama tolgendab küljes. Luu jäi terveks aga sai ilusa paugu, valutas hommikuni. Nii et täna on puhkepäev. Mulla sees sonkida niimoodi küll ei saa.
Puhkus on muuks hea. Näiteks käia fotokaga mööda aeda ringi, väike sõrm peenelt püsti. Minul kevadlillede puudust ei ole ...

Silladel on oma plats ja silma rõõmustab ka tüdrukule eelmine aasta ostetud roosa priimula.

Ja neid valgeid pushkiiniaid on ka juba terve aed täis.

Kohe alustavad ka nartsissid, tulbid ja hüatsindid. Ja püvililled ja ...

Aed on nagu liimine

2011-04-20T08:42:00.000+03:00

Korra lähed sinna ja enam ära ei saa tulla. Hoolimata tuulest mässasime peaaegu terve päeva lastega koos aias eile. Pool kasvuhoonet sai läbi kaevatud. Muld on seal hea, vii või näitusele. Ja kasvuhoones sees tuult ju ei tunne, nagu toas oled.
Ja riisumist ja okste, vanade lehtede-varte korjamist on palju.
Ja "uus" projekt on ka käsil. Vat ma mainisin, et see õunapuu-pink on kolme sodihunniku vahel. Antud momendil tõesti kole koht. Isegi pilti ei näita, nii kole on. Aga pildid on tehtud ja üles sätin ehk umbes kuu aja pärast kui koht ise korras juba. Siis on hea vaadata koledast ilusaks saamise protsessi.
Ja tiik on elus. Toimiv. Aga hirmsasti lehesodi täis. Ja enamik taimi seal on ka juba märku andnud, et nad on elus ja kikitavad oma rohelisi kõrvu: varsakabi, soovõhk, ubaleht, võhumõõk.
Ainult vist mu uhke palderjani on rotid talvel nahka pannud. Pidasid pidu vist. Pikk talv pani pummeldama. :) Ainult suur auk on selle koha peal, kus enne palderjan oli.

Aga mõni on kui loodud!

2011-04-18T17:28:00.000+03:00

Sulav raske lumi tekitas palju kahju ja katkiseid puid. Kraapis ploome, katkus astelpajusid, närutas mände. Aga tuli välja, et üks mu aia asukaist teadis salanippi, mismoodi raske lumevammuse all hakkama saada ja mitte katki minna! Eriline nipp. Igaüks sellega hakkama ei saa.
Jutt siis keerdoksalisest sarapuust. Tema oli viimane, mis lume alt välja sulas. Olin 100% kindel, et ta on puru mis puru. Et õrn välismaine põõsake, mis temast tahta.
Kuid tuli välja, et tema krussis okstel on võime end sobivasti kokku voltida ja murdunud oksi pole tal mitte ühtegi!

Puuke oli end Z tähe kujuliselt lume all kokku voltinud, nii et kui ma talle appi läksin viimseid lumeriismeid eemale lükkama, lükkas end seal välja nagu lehvik või liigendnuga.
Vot on nipid mõnel! Poleks osanud aimatagi. See foto on tehtud paar tundi pärast tema imelist :) pääsemist. Taim on igati tip-top, nagu poleks seda lume all kössitamist kunagi polnudki.

Eile ...

2011-04-18T10:12:00.000+03:00

... oli pärast lõunat nii hea ilm, et läksin riisuma ja tegin seda mitu tundi järjest. Pole ammu niimoodi kevadel mässanud. Andis ikka riisuda! Aga vähemalt õuepealse sai korda, ilus kohe. See eest oln täna hommikul täitsa haige inimese moodi. Väsinud ja pea uimane, kondid valutavad. Üledoos kevadet ja füüsilist tööd.
Täna ma välja ei lähe. Naudin eemalt. Teki seest.

Looduse märgid ja värvid. Igasugused.

2011-04-15T21:50:00.000+03:00

Mõtlesin, et kuna sellist kummalist vaatepilti pole mina varem näinud, peaks need muru-mulla-muda joonised siiski üles tähendama. Tulnukad?

Salajane sõnum,? Eestimaine variant viljaringidest? Mudajoonised murul ...

Kõige hullem on see mudajooniste pilt otse keset õue kus meil see grillikatel asub. Seal on maa nagu üles küntud. Mullamust mudane. Ega muud pole miskit, eks ootab kuni taheneb, siis riisub selle mudakihi laiali ja ootab, et loodus teeks oma tööd ja kasvataks sinna uue muru.
Nii et peab jälle kasutama seda taktikat, et vaatad mujale. Õnneks on kuhu vaadata. Krookused on see aasta täies ilus:

Tabasin kimalase hommikueinet võtmas. Nii lahe sell!
Võtsin siis ise ka looduselt mis võtta andis, no seda va kevadist prahti, puuhabe-tutsakaid, õunapuukoort, vabarnavarsi, värvisin ja kudusin.
Tulem siin:

Täna mängisime poodi

2011-04-14T11:11:00.000+03:00

Kolmeaastane kutsus, et tule minu poodi!
Mina läksin. Seal värvilised klotsid ritta laotud, need on koogid.
Valin siis välja ühe kollase, et palun mulle sidrunikooki.
Poiss vastu, et seda ei saa, see on näritud.
Ma ütlesin, et tohoh, näritud?!
Jaa, ütles poiss, kass näris.
Ei nohh! Kui kass näris, siis seda ma muidugi ei taha! Anna mulle see teine siis. Anna maasikakooki,
Poiss jälle, et seda ka ei saa.
No miks?
See on liiga kallis!

Tulingi tühjalt tulema ... :D

Kevad 2011, ringvaade

2011-04-12T10:15:00.002+03:00

Aeg teha pisike ülevaade selle aasta kevadistest oludest. Ideaalne aeg selleks. Eile saime juba mõnusasti aiapingil jalga kõigutada ja natukene päikest võtta. ;P
Tegelikult ka! Meie ammune plaan, teha vanast õunapuust aiapink, sai teoks!

Varem oli ta selline: link. See on see vana õunapuu minu hukkaläinud ürdipeenra kõrval.
Neljaharuline.

Esialgu on seal nüüd paganama lage, sest see puu oli seal ainus varju andja aga tooli taga kasvab mul kenasti too korea seedermänd, loodetavasti saab temast kunagi uus vari. Muideks, eelmisel sügisel ostetud mustast männist sai hoopis hiirepere ületalve toit. Ainult otsatutt oli järgi jäetud.

See võtab muidugi aega,nooh, see seedermänni varjuandjaks kasvamine, võimalik, et siis tuleb juba uus pink välja nuputada. :)
Praegune maastik ja ümbrus on muidugi päris "tore" pildistamiseks. Liiga palju kuskil trambid, siis on maa nagu sea songermaa. Aga sellegipoolest on kevad mõnus, ülimõnus. Kauaoodatud kallikene!

Ja minu redised on kasvuhoones stardivalmis! Hästi vahva!
Ja mägimännid, mis lume alt välja ilmudes on madalamad kui muru, ajavad end ilusasti jälle püsti:

Ja lumikellukesi on hulka palju:

Ja ka krookustel ja silladel on värvilised ninad väljas. Ja roosid on selle talve ilusasti üle elanud. Ja kuldnokk lendab, sota-pota nokas, meie linnumajade vahel. Valib, et kumba võtta. Jeeeeeeiiih, kevad!
Omapärane kevad tegelikult. Sellist polegi siinmail veel näinud.

Kohati paks lumi maas ja kõrval täiesti sopavaba maa, mine vai riisuma. Need, muidu nii igakevadised loigud ja veed on see aasta täiesti olematud. Meil muidu oli siin ikka päris mitu kohta, kuhu tuli kevaditi purdeid ehitada. See aasta ei suurt midagi! Hea kevad on.
Taimed on 99% kõik talve ilusasti üle elanud. Ja eriti uhked on mu kaks hiidlauku tiigi äärses peenras. Tiik ise on vaid aimatav lume all. Üks serv on väljas, seal näitab oma rohelist pisike ubaleht. Vahva! Ehk läheb õitsema kah see aasta!

Kevad on tore aga teeb soodaks ... :)

2011-04-06T19:08:00.000+03:00

Kevadel saab lõnga värvida. Miks mitte. Igasugust pahna vedeleb igal pool, muidu kasutut kraami. Paned aga koos lõngadega potti ja tuleb igasuguseid värve. Ma isiklikult ajan kollast praegu taga. See ülemine nahavärvi toon on saadud naabri vahtra otsas kasvavast puuhabemest, keskmine valge on naturaalne, lihtsalt võrdluseks fotole seatud ja kolmas on õunapuukoored ja tsipake curry-pulbrit.
Ja tegeleme linnuvaatlusega. Alumisel pildil püüdis mees fotole kohaliku nurmkana. Meie kandis on neid päris palju. Hiljem kui hein juba kõrgem, siis ikka ehmatavad meid: tõusevad parinal otse kõrvalt hainu seest lendu.

Praegu patseerivad kahekesi vanal kompostihunnikul. Tea, mida nad sealt leida loodavad.
Nii et jah, kevad on tore aga teeb soodaks. Ma ükspäev käisin linnas, väisasin ka aianduse poodi, et osta kott hüvamat mulda pikeerimiseks. Viskasin loomulikult pilgu ka seemneletile. Võtsin mingi viguri-siguri ja brokolipaki. Ikka kevadiseks varaseks salatiks, mis muud. Näppu puutus ka pakk riisiseemnetega aga omast arust panin selle riiulile ilusti tagasi, et ahh, ei hakka mina jandama.

Aga siin ta on! Kevadiselt sooda peaga ostsin pakikese ikkagi ära. Alles kodus avastasin. Nii et see väide, et mõni seeme-juurikas või muu ronivat ise kaasa, on täiesti õige. Tõestatud.
Selle suve esimene aia-katsetus on alanud. See suvi kasvatame riisi. :D Tulge sügisel pudrule!

Igakevadine kohustuslik lumekellukese-poripilt. :)

2011-04-04T14:59:00.001+03:00

Esimene lilleke meie aias polnuidki lumikelluke. Hoopis metsikud võõrasemad, pärit vist küll eelmisest suvest. Hästi säilunud, lilleprouad. Nende kõrval on vaeseke mini-kääbus-mägimänd lame nagu latakas vastu maad. Eks sulav lumi pressis. Aga nooh, pole hullu, küll toibume.
Ka kaktus on latakana vastu maad aga tundub, et temaga on ikka kõik korras.

Kõik aiarahvas vaatab unise näoga mulle vastu sealt lumeteki serva alt ja pobiseb: ära lärma, las ma veel viis minutit tudin. Jube uni on veel. Ei tule silmad lahti.
Ainult lumikelluke, väetatud made in metskits väetise poolt. :), on igati ärkvel ja mõnusa olemisega.

Viimane pilguheit paksule lumemassile.

Tagaplaanil paistab see mänd, mida mul on plaanis pügada, eks algus on juba tehtud ka. Ja teises nurgas on meite väike kadakas, eeskujuks kõikidele ülejäänuile. Ainus puuke, millele pole sulav raske lumemass mõju avaldanud. Seisab sirgelt.
Ise eriti ka õue ei kipu. Seal pole midagi teha kah. Lumi on märg, peal ei kanna. Lapsed on pool tunnikest õues ja kui tuppa tulevad, väänan neist ämbri vett välja.
Ma teen hoopis pitsi. Eestimaiselt villast ja tagasihoidlikku pitsikangast. Päris tore tuleb välja

Tulbinäitus Türil.

2011-04-02T19:46:00.000+03:00

Kommenteerin ja samas kahjatsen natuke, et kõiki ei pildistanud. Aga nad lubasid mingi pilt-nimekirja koos sordikirjeldustega igale näitusekülastajale saata. See oleks neist tõesti väga armas.

Salmon Parrot. Alles avaneva õiega papagoitulp.Mulle meeldivad papagoid eriti selles õitsemise staadiumis kui õis on oma täisküpsuses ja õielehed on uhkelt lokkis ja kõik värvid, mida tal pakkuda on, uhkelt näha.

Rococo on mul aias täiesti olemas ja ka siin blogis vist rohkem kui ühel fotol. Mulle meeldib tema täidlane värv, küps olek. Õues peenral ei mõju nende südamepunane värv teps mitte agressiivselt, pigem majesteetlikult nagu punane sametrüü kuninga õlgadel.

Dynasty. Oooo milline roosa pilveäär, baleriini tüllseelik ja mannavaht! Õrn, armas, õrn.

Ninja. Pildistatud õievärvi pärast. Mul vist seda värvitooni polegi :( See on parandatav!

Escape.Väga armsad ja salapäraselt lehtede varju hoidvad. Täiuslik bukett täiuslikke punaseid tulpe! Üldiselt eelistan ma pika tugeva varrega tulpe kuid end lehtedesse keeranud häbelikud tulbi-iludused pole põrmugi vähem köitvamad. Vist minu lemmikud selles kollektsioonis.

Aaaah! Täiuslik värv, imeline kuju! Milline õis! Double Price on vist mu lemmikuimaist lemmikuim selles kollektsioonis!

Erna Lindgreen. Roosa ... :)

Ad Rem`s Beauty. Püüdis pilku ilusate toon-toonis värvidega. Nagu küps virsik! Vist minu lemmikud selles kollektsioonis. ... :P

Kingston, narmasõieline karvapea. :) Mul muidu narmasõielisi eriti polegi. No natuke on muidugi aga mitte palju. Mulle meeldis Kingstoni õievärv, ilus priske roosa. Selline sobiks hästi mu hanerohu vahele soleerima.

Candy Prince püüdis pilke oma õrnarmsa värvitooni ja krookusesarnase õiekujuga. Vist minu lemmik selles kollektsioonis. Tulpe oli tegelikult hulka rohkem, mina pildistasin neid, mis mulle ühel või teisel moel enam meeldisid. Või siis teisel põhjusel. Nagu näiteks järgmisel fotol olev Weber´s Parrot peenras kasvades mulle sellist rohekaskollast ilmet ju eriti ei näitagi. See poolnuppus olek kestab avamaal liiga lühiajaliselt selleks.

Charmeur. Klassikaline iludus.

Ja minu väikese printsessi lemmik: Foxtrot. Aga nende juures ahhetasid paljud naisisikud, mina kaasa arvatud.
:)

Tulbist kui tulbist, mitte kui müügiartiklist.

2011-04-02T14:50:00.001+03:00

Kui meie kolmekesi Türile jõudsime, oli tulbinäitus juba alanud. Algul oli küll plaan, et lähen üksi aga lapsed tõotasid mulle pühalikult, et püsivad loengute ajal vagusasti kuss, nii võtsingi nad kaasa. Seal oli välja reklaamitud mitu töötuba, lootsin neist mulle lapsehoidmisel abilisi. Ja mul ei tulnudki pettuda.
Panime jopid garderoobi ja esimesena imetlesime lasteaialaste lillepilte. Väga ilus näitus oli, muideks! Mis sest, et pisikeste laste tööd, hingega tehtud, suurepärased pildid!

Kohe sealsamas sai ka ise värvilise liiva abil ilusaid kaarte teha. Proovisime ka kohe seda tehnikat. Lihtne aga ilus!

Järgmises töötoas sai tulbimaale imetletud ja ise pisut vilditud ja joonistatud. Lapsed olid südamega asja juures. Kumbki sai tulbimärgi rinda ja mitu ilusat pilti joonistatud. Seal oli küll vitraazi töötuba ka aga sellest hoidusime pisut kaugemale. Lihtsalt aja säästmiseks. Ja niigi oli tegemist küllaga!

Mina kasutasin oma ootamatult saabunud vabadust ja tutvusin kõrvalruumis üles seatud ekspositsiooniga. Ajatatud tulpidega Hollandist ja Nurmikost (kohalik st. eestimaine aiandusfirma)

Tulpidest eraldi teen teise postituse veel, oli palju tähelepanuväärset.
Tulbid vist seetõttu ongi nii populaarsed, et nad pakuvad mängulusti. Nii vist võiks seda kõike tulpidega seonduvat nimetada. Nendega saab igasugu asju teha. Ajatada keset paksu talve (kujundlik) näituse tarbeks, kasutada ära värvi, suuruse ja kuju erinevusi, kujundades huvitavaid kompositsioone ja mustreid peenardele. Kasvatada neid nii ohtralt, et sületäite kaupa tuppa vaasi tuua. Miks mitte, proovida ka aretustööd?!
Esimesele loengule ajatamisest jõudsin vaid nö. "lõputiitrite" ajal. Sellest on kahju
Teisel loengul (Mati Rang ja tulpidest, nende haigustest ja sordirühmadest) istusime ilusasti kõik kolmekesi reas ja kuulasime pead viltu. Tüdruku jaoks oli paigal istumine küll paras piinapink, ta mul rohkem praktika inimene. Sibullilledest sai fotosid vaadatud (suurel ekraanil) (Türi kultuurimajal on fantastiline loengu-ja kinosaal!), sellele elasid mõlemad kaasa. Nägin paari huvitavat kevadist sibullille mida S.Savisaare juurest otsima minna. Sinna Savisaare juurde peab tõesti kevadsuvel retke ära tegema. Mitte ainult kui aias vahtija ja taimede ostja, mul oleks vaja kohe ühest ja teisest asjast kõnelda ja tarkust juurde vaja!!!
Algul kui kuulsin, et just 1. aprillil toimud tulbipäev, mõtlesin ka, et omapärane kuupäev. Et sibulatega praegu ju ei kauple ja aedades peenarde vahel ei jaluta. Et äkki jääb lahjaks? See näitus neil? Aga ei! Just õige kuupäev. Aprilli algul on just hea rahulik aeg, mil mõtteid koguda ja ühiste huvidega inimestega kohtuda, et mõtteid vahetada või tarkust ja ideid juurde saada. No teate: segajaid pole. Muidu äkki taanduks liigselt kommertsile ja kauplemisele aga praegu oli kogu tegevus mõnusalt intelligentse mekiga. Nii et saime seal mõelda tulbist kui tulbist, mitte kui müügiartiklist. Sest aeg-ajalt tundub mulle, et elu toimub tsüklis: projekt_reklaam_müüginumbrid_maksuamet_prügimajandus. Teate, mulle see ei meeldi ja aiaelu tegelik mõte kaob kusagile varju ja olematusse.
Hiljem pidi veel mingi loeng tulema iiristest aga seda me ootama ei jäänud. Vaatasin lihtsalt, et laste jaoks oli aeg küpseks saanud kodu mineku tarbeks.
Tegin hulga fotosid enim meeldima hakanud tulpidest, neist teen järgmise postituse.
Ja hea üritus oli. Loodame, et mitte viimast korda. Aitäh korraldajaile!

Täna on Türil tulbipäev!

2011-04-01T08:49:00.000+03:00

Äärepealt oleks maha maganud! Ma ei tea kus ma elanud olen?! Miks ma alles nüüd sellest teada sain? Õnneks saan oma tegemised vast ikka ümber tõsta ja seal ära käia. Oooooh

Ei hullu peata ükski vägi, ...

2011-03-30T14:55:00.000+03:00

... ei märtsikuu, ei lumemägi!
Seal ongi mu paradiis!

Ma lähen külvama! Ma pean seda saama!

JESSSS!

No ei saa rahu enne kui ikka saab natukene mullas sonkida. Kasvuhoones on ju nii soe! Kuna plaan on mingit mürgitamist teha, külvasin kahte suurde savipotti rediseseemneid. Nooh, et oleksid teisaldatavad.

Katsin kattelooriga ja viskasin mulda ümber. Katteloori on talvel hiirepesana kasutatud, ühest küljest üsna sodiks järatud aga kahe potikese jaoks piisas küll. Kasvumaja keskel on juba päris paras muld kaevamiseks. Vähe jahe küll aga muidu tip-top.

Seemned külvatud, kohe inimese tunne tuli peale.

Tuli kohe meelde, et olen juba ammu siin blogis üht asja mainida tahtnud. Käisin hiljuti raamatupoes. Peab mainima, et keegi E.Ahse nimeline on väga asjaliku ja sümpaatse iiriste raamatu üllitanud. Teine raamat, mille pean kindlasti omale saama, on U. Laansoo raamat, vot nime ei mäletagi, ups. Peab vist veel ühe külvi tegema, ehk muutun veel erksamaks ja nimi tuleb meelde. :D Aga väga super sisuga raamat! Too hetk oli kiire ja rahakotis juba limiit ületatud, nii jäin raamatuta aga kindel juba, et lähen tollele raamatule sinna uuesti järgi.

Sai, tomat ja kevadine taustsüsteem

2011-03-29T11:32:00.000+03:00

Kõik siin ilmas on suhteline. See tähendab, et mägi on nii kõrge kui kõrgelt vai madalalt Sa seda mäge mõõdad. Nii ma siis vaatasingi lumehangi ümber maja ja juurdlesin selle üle, et kas nad on ehk siiski juba väiksemaks sulanud või olen hoopis mina paksemaks läinud. Na vat! Söö vähem, siis on olukord hulka selgem!
Hea retsept:

Hapukoorega muretaignast põhi ja kaas. Keskele õunad kaneeli ja suhkruga. Või kodujuust suhkru, kaneeli, 1 muna ja jahuga. Väga hea sai tuleb! Nämmmmmm

Nii et mul pole õrna aimugi kas kevad tuleb või ei tule. A igaks juhuks ikka valmistun. Esimene aknalaud on täis.

Tomatid Beta ja Tolstoi F1 ja 1 Golden Königin. Ja üks paprika. Ja porru-potsikukene. Ja seller ja basiilik. Tavalised asjad nagu ikka. Ja Sa vaata kui lahe ämblik mul seal akna peal on! Ei ole ise tehtud, sugulane tegi.
Tomateid on mul liiga palju, osa jagan kuskile mujale.
Kevadine uute taimede kokkuostmise vajadus:, seda mul see aasta pole. Täpsemini öeldes: OLI aga tegin oma roniroosi tellimuse ära ja nüüd on süda rahul ja muud polegi vaja. Pealegi on aias ringi jalutades näha, et tänu jänestele ja lumele tuleb nii mõnestki noorest puust loobuda ja midagi asemele otsida. Nii et jahhh...laadale lähen. Kevadel korraldatakse ju laatasid! Nii et lugupeetud puude ja vaarikate ja muude roheliste tutsakute müüjad! Tulge kas Roosna-Allikule või Türile või Jäneda kevadlaadale ja seal ma siis vaatan seda asja. Ma pean kõigepealt nägema, et mis mul seal lume all üldse toimub.

Head uudised ja halvad uudised.

2011-03-23T09:08:00.000+02:00

Alustame halvast. Seal, kus kasvab mul kaktus opuntia, on pragu suur jääkamakas. Just nimelt jää, mitte lumi. No sulanud on niimoodi. Ja sulav raske lumi laasib mu põõsaid ja väiksemaid puid. Minul saab see aasta küll kadusid olema. Oi-oi-oi. Päris palju kadusid. Ai-ai-ai.

Aga hea uudis on see, et ronisime kah kasvuhoonesse sisse (ei lõhkunud klaase ega rebinud kilet maha, ikka inimese kombel, ilusasti, no teate, kraapisime lume eemale ja avasime ukse ja sisenesime väärikalt, :DDDD ) ja meie suureks üllatuseks on kasvukasse talvituma jäänud plataan täie tervise juures. Umbes meetri kõrgune poolpuitunud varreke on igati ilus ja valmis kevadeks. Olin kindel, et selle varrekese võtab külm ära aga näe, ju siis see talv polnudki nii krõbe.

Kui seda lund ees ei oleks ...

2011-03-14T09:42:00.001+02:00

No ega ta kauaks enam ei jää. Varsti saame kõik rõõmsalt tundide kaupa riisuda. Eriti meie. Sest mulle meenus, et sügisel remonti tehes me ju ei koristanud oma õue. Jäi nagu jäi sinna lume alla. Prrr. Ma päris kardan natuke, et kui jube pind sealt meil välja sulab see kevad. Krohvisaast ja puidupraht kõik seal laiali ju. Juuuube!
Tegelikult seda tuleb ju juurdegi. Lastetuba läheb ju ka kohe kevadel remonti.
1. lastetuba remonti (mees)
2. kuumapuhuriga uksed ilusasti vanast värvist puhtaks ja värvida(mina)
3. soemüürid puhtaks (kes iganes) ja värvida (mina sest mina värvin ilusamini)
4. sahver korda (mina kamandan, mees teeb)
5. ideaalis oleks hea kui köögi ja sauna eesruumi ka korda saaks aga liiga palju plaane ka ei tasu teha, tuleb reaalseks jääda. Jama, eks ole? See reaalsus aeg-ajalt.

Aed
1. turbapeenar suuremaks
See on peamine. Hea leiutis. Ja mis puutub mustikaisse, no vahe oli ikka SUUUUR, et millises pinnases nad kasvasid, seal turbas või tavalises aiamullas.
2. seenepakk
oleme juba mitu aastat mehega sellest rääkinud, äkki tooks ta nüüd lõpuks aeda kah?
3. TEHA KINDEL OTSUS!, et mida me siis selle vana keldri asemega siis teeme. Oli ju plaan, et teeme sinna istumise koha ja suveköögi. Aga siis ütles mees, et see koht otse hoone kõrval, siis peab ilmatu pika korstna laduma (no et aidakuur põlema ei läheks), et materjali kulub palju ja et niimoodi ta ei viitsi ka. Ma siis ütlesin, et ajame augu kinni, tõmbame maa siledaks või ma istutan sinna miskit. Iseasi, et mida, seal päike ainult vara hommikul ja hilja õhtul. Mees jälle, et ei tea, äkki ikka ehitab ... . Nojah, ma ei viitsinud ka enam. Aga niimoodi on kole, midagi peab ära otsustama!
4. korralik kartuli seeme tuleb hankida. Mõnest sordiaretusjaamast või. No et kui juba kasvatame siis korralikult ja teaduslikult. Nii on huvitavam

....................................................
Paar päeva tagasi ütles mees, et väljas soe, mine riisuma. Milles küsimus! Kohe teeme selle väikse asja ära.

Riisusin kasvuka pealt lund. Oli teine kuidagi kahtlaselt lohku vajunud.

Oi, jube raske füüsiline töö! Aga mõnus! Vahva on selliste asjadega mässata. Kasvuhoone kile vist polegi totaalselt hukas. Kevadised väljaminekud tulevad nii ehk naa aia ja maja tarvis, pole vaja neid spetsiaalselt kah suurendama hakata. Kasvuhoonesse sisse esialgu ei pääse. Varsti ehk lõuna poolt saab ühe akna eest tõsta aga ega see eriti oluline ka pole. Külvama seal ju ei hakka esialgu. Hoopis mürgitama ja muid jubedusi, ikka selle va kedriku kartuses. Kui juba nii soe on, et mõlemad pooled lahti saab teha, teeme selle va väävli põletamise ära. See pidada kõige effektiivsem olema.

Nii et jah, aiahooaeg on alanud, lugupeetud aiarahvas!

Õhtujutud kolmeaastasega

2011-03-11T21:47:00.000+02:00

Kudusin telgede taga. Tuli kolmeaastane, näitas mulle paberile tehtud sirgeldust, et näe, ma tegin lamba. Väga ilus, ütlesin mina. Majja tulevad ussid, ütles poiss. Mis ussid?! Kus ussid! Meil pole mingeid usse! On, on, kinnitas poiss, maa all on! Kas vihmaussid, küsisin mina. Jah aga ära karda, vastas poiss, see lammas kaitseb sind.

Poiss tuli, istus mu kõrvale ja teatas, et räägib mulle hea õhtujutu. Lammas lendas kuu peale. A mis ta sinna läks, küsisin mina. Pidu tegi ja möllu. Ja sõi head sööki. Söi kõhu punni ja läks lõhki.

Ilusaid unenägusid!

Sain saaki korjata!

2011-03-11T08:48:00.000+02:00

Rohelist taimesaaki. Süüa see ei kõlba aga uusi taimepojukesi on rohkem kui rubla eest! Vesipalmilapsed!

Kui ma mõnda aega tagasi märkasin, et vesipalmil leheroseti vahelt miskit kasvamas, oletasin seal õige pea uhket õisikut troonivat. Aga taim otsustas selle meetodiga hoopis pojataimi tekitada ja kasvatas omale väikesed palmikesed pähe!

Iga roseti otsas lehtede vahel on kuni neli palmi-poega! Juurealgmedki kõik olemas. Kolm pojukest istutasingi juba eraldi. Ülejäänud jäid "oma emale pähe" veel jõudu koguma.
Nii et see jutt, mida ma siin ajasin, et üritan aknalaudu kevadel mitte ummistada, on vale puha! See ei sõltugi ju minust! Ise tulevad vägisi, see roheline rahvas.

3.osa

2011-03-10T17:35:00.000+02:00

Mis siin ikka muud kommenteerida: nämma!

Online küpsetamine jälle. 2.osa ehk keedutaigen puuküttega pliidiahjus.

2011-03-10T13:35:00.001+02:00

Enne kui alustasin keedutaignaga, segasin lõunaks kõigepealt ühe piruka või saia või koogi või misiganes tema nimi on asjanduse kokku ja viskasin ahju.
Koostisosad: 2 muna, purk kodujuustu, 100 gr margariini, paar purustatud keedukartulit, paar spl konservmaisi, ribadeks hakitud paprika ja valge sibul, hakitud sink, natuke hapukoort, jahu, riivitud juustu, soola.
Kõik segada kuni tainas on paks aga siiski voolav. Valada võitud ja jahuga puuderdatud küpsetuspannile ja küpsetada kuumas ahjus.
Väga hea soolane suutäis.
Ja ilus ka, värviline. On ju saabunud aeg kus inimene tahab midagi värvilist ja teistmoodi.

Teiseks segasingi keedutaigna kokku. Ega muidu poleks tegema hakanudki, igasugu kuumad potid seal retseptis, eks ole!?! , aga mees on täna kodus ja viis mul need edasi-tagasi siblijad toast jalust ära. Õue kelgutama.
Tõesti lihtne tainategu! Ma olin kindel, et jahu tõmbub klimpi kui teda kuuma vette valada aga ei olnud midagi hullu ega võimatut. Hiljem tõstsin kahe supilusikaga vormides parajad pentsikud pätsid küpsetusplaadile:

Jube kahtlased näevad välja küll, eks ole? :D Aga muidu oli tainas mõnusalt sile ja libisev.
Natuke küpsetamist kõigepealt 15 minutit nö. ahjusiibriga ( see on siis kuum ahi) ja siis 15 minutit jahedama ahjuga ( vahetasin ahjusiibri soemüürisiibri vastu) ja siis 20 minutit lahtise ahjuuksega(no et kokku ei vajuks). Kütsin ahju männihalgudega. Paras oli. Kui kasehalgudega kütta, peab ettevaatlikum olema, need teevad kole kibeda tule.
Sellised nad siis tulid:

Tegelikult on natuke ikka pruunimad kui pildil. Ise olen rahul, pole paha. Nüüd lähen kreemi vahustama. Nämm. Mul on maasikaid ka! ;)

Väike lohutussöömine pärast eelmist teemat ... Online küpsetamine 1. osa

2011-03-10T10:52:00.002+02:00

Ma olen elu aeg mõelnud, et huvitav, kuidas see keedutaigna tegemine käib. Nüüd proovin ära.

Koera elu. Koeraelu. Koer ja elu.

2011-03-09T10:56:00.000+02:00

Et siis jah. Et niimoodi siis. Ei teagi, et mis moodi alustada. Kehvavõitu jutt tuleb, elus juhtub igasugust sest elu on aeg-ajalt väga karm.
Avastasin umbes nädal või tsipa rohkem aega tagasi, et naabri koer (üks neist) luusib meie maja sissesõidutee ääres. Mõtlesin, et mis jama see on, naabrimees ise ju sõitis kuskile mujale elama juba jupp aega tagasi, polnud sealt ei kippu ega kõppu kuulda olnud enam ammu. Aga seal ta luusis, ise nagu luu ja nahk, tagumised jalad võdisemas. Muidu oli ilus suur hundikoer, ilusa näo ja tegumoega, sõbralik ja tore. Luusis seal õnnetu, otsis söömiseks kurat teab mida.
See kole inimene oli omad koerad jätnud omapäi maha! Ja seal nad konutasid ja ootasid truult ja vaikides oma koledat peremeest valvates tema koledat varandust! Siis kui oli meil siin 30- kraadi! Ilma veeta, ilma toiduta!
Eks ma siis muidugi tarisin neile söögipoolist kähku ja kiirelt tuli ka teisi abilisi. Kohalik sotstöötaja tassis mulle paki toiduabi kohale ja nooremale koerale, sellele hundikoerale tuldi ka samal õhtul kohe ühest omakandi talust järele. Sai uue kodu koos heade inimestega.
Aga teise koerakesega on lood teistmoodi. Ta pole just kõige noorem loom enam. Päris vana ka just ei ole. Kui ma olen teda siin nüüd nädala jagu toitnud, on ta päris kõbusaks muutunud. Ikka looma moodi juba, mitte mingi meditsiini instituudi näidis. Sõber on ka, sööb oma kausi tühjaks, siis tuleb, pistab oma nina mulle pihku, tänab. Oijahh.

Sotstöötajaga arutasime seda asja, et kas kutsuda varjupaiga omad koertele järele või ei. Esialgu jäi, et ei. No ikka selle pärast, et ehk leiame niisamagi uued omanikud neile. Või tuleb peremees mõistusele ja võtab vähemalt väiksemagi endaga oma uude koju kaasa.

Kole naabrimees on küll paar korda siin käinud aga koerake konutab endiselt üksi seal hoonete vahel. Kui toitmas olen käinud, pole koer seda nägu olnud ka, et ta ka mujalt oleks mingit sööki saanud.
Endale ma seda koerakest võtta ei saa, mul ju oma koer olemas. Ja naaberkoertena on neil territooriumi piirid rangelt paika pandud. Korra proovisin koera meie majja meelitada, aga see märgistas piiri ära ja pööras oma koledasse koju tagasi.

Nii et jahh. Nii et kui kellegil juhtub oma kodus ja oma südames olema vaba kohake selle, umbes 6 aastase koerapoisi jaoks vaba kohta, olge head, pakkuge talle uut kodu. Nimi on tal Kutt. Ta ei ole paha koer ega hammustaja. Ta on lihtsalt väga üksik. :(
Helistage mulle 55559072, kui väga kaugel pole, võin ise ta autoga ära ka tuua. Muidu on varjupaika minek.

Haigus, lohutus ja selginemine

2011-02-26T11:53:00.000+02:00

Lapsed hankisid omale viiruse. Päevakese jagu kõrget palavikku ja siis tüütu nohu ja veel tüütum köha. Ja kõige tüütum virr.
Õnneks saadeti meile postiga kõrgemate jõudude poolt üks teatud ajakiri ;P , lohutuseks nii tõbistele kui ka põetajale, st. mulle.

Istume ja uurime ja arutame, et mida meil siis vaja on ja mida mitte. Kollaste vaarikatega on lapsed nõus aga siniste marjadega kuslapuud ei sobi mitte. Ei ole isuäratav. Maasikate lehekülg on poisi lemmik, tüdruk vaatab roosasid roose. Mina vaatasin ka roose aga kui mees korraks ligemale astus, keerasin kähku lehte ja ütlesin, et pirnipuud on ka vaja. Kuidagi ahvatlev tundub see aasta nende väljapanek. Jajahh.

Tasapisi saab see talv ükskord ikkagi läbi ja me saame juba tõsisemaid kevade plaane pidama hakata.

Sain jälle tarkust juurde

2011-02-17T10:50:00.000+02:00

Kui on saabunud see aeg, et jõulud möödas ja kuusk on välja viidud aga lumekellukesi tuppa vaasi veel kuskilt tuua pole, ehin mina oma elamist no näiteks sibulatega.
Ja alati toon sel ajal ka mõned männioksad tuppa. Traditsioon selline, ammuaegne. Teevad head lõhna tuppa ja on muidu toredad.Ja kaua püsivad. Tavaliselt toon neid metsast aga see aasta arvasin, et mu omad männid on juba piisavalt suured, et mulle paar oksakest ohverdada. Mul on nimelt plaan ühte konkreetset mändi hakata pügama. No kord nägin netist, KoduKauniks foorumi vahendusel väga ilusat pügatud mändi. No ta nägi super lahe välja. Nagu jaapani bonsai, ainult et hulka suurem muidugi. Väga troopiline-eksootiline igal juhul! (Iseasi mis sellistest mändidest siis saab kui pügajat enam pole...) Nooh, selle viimase sulgudes faktikese pärast valisin omale pügamise-männi ikka asukohaga majast kaugemal. Muidu mu lapse-lapse-lapselapsed vihastavad end seaks. Nooh, et oli ilus väike peenkujuline puuke ja kui vanamutt ise (mina siis) kõlgutab jalgu pilve serval, paar aastat ja neile tuppa enam valgust ei paistagi: ilusast puukesest on saanud laiali sirutunud männikoletis-käpp-tuhatnäpp. Saate aru küll mida ma silmas pean.
Vat siis kui olid need sula-ilmad, läksin ja lõikasin väljavalitud männil paar ülearust oksakest ära. Sellised mis vales suunas kasvasid ja segasid õiget eksootilis-troopilist kuju. Naksisin neil kääridega tipud ka maha, seal oli vist mõni metsaloom maiustanud, imelikud otsad olid, kuivanud ja tõin tuppa vaasi.
Paar päeva tagasi tabas mind õllatus! Männioksad olid okastest uued võsukesed ajanud!

Foto on küll pisut udune aga siiski on näha nii uued võrsed kui ka äralõigatud oksakoht. Vat mina ei teadnudki, et mänd nii võib teha! See on ju väga tore! Nii võib ju seda mändi hulka julgemalt pügada. Väga lahe!
Minu tagasihoidlik männi-nimekiri (mulle männid jubedal kombel imponeerivad!):
1. Korea seedermänd
2. Mitu tavalist mägimändi
3. Mitu umbes meetrikõrguseks kasvavat mägimändi
4. Üks ülimini mägimänd, maksimaalne kõrgus pool meetrit
5. Must mänd
6. tavalised männid

Watiopo seljas (meil oli hommikul 29 miinuskraadi!) ja kööki vaaritama ehk kuidas sebida kuni on paksenenud.

2011-02-15T11:35:00.000+02:00

Tõlge inglise keelest eesti keelde

Sweet Corn Zabaglione (koorekastmega) Pam 1-3 T vett (mitte õli) 1 / 2 c värske kollane corn tuumad (umbes 1 EAR) 2 küünt küüslauku, hakkliha (hakitud, mitte hakkliha)2 c rasvata pool ja pool (mitte raske koor) (vahukoor)1 munakollane Kosher soola maitse järgi
Paltus 2 T oliiviõli 4 6 untsi hiidlest fileed Kosher soola maitse järgi Värskelt jahvatatud pipart maitse järgi 2 c Sinep Kapsas, varred eemaldatud (rukola)1 c kirsstomatid, poole võrra 1 / 2 c õhukeselt viilutatud punane sibul 04/01 c värske kollane corn tuumad (umbes 1 / 2 kõrva) 1 / 2 c Fava oad
Valmista koorekaste - Heat pannil ja pihustatakse Pam ja küpseta mais ja küüslauk 4 minutit. Lisa pool ja pool ja kuumuta väga madalal kuumusel 10 minutit. Kuna pool ja pool ei ole rasv, sa pead olema ettevaatlik, et mitte lasta sel tulla keema.
Transfer kõik segisti ja püree kuni sile ja seejärel filtreeritakse läbi peene avadega sõela. Too 1 inch vee keema topelt boiler ja vala maisi püree kaussi ja sebima munarebu, seejärel paigutatakse top pan kahekordse boiler ja sebima kuni paksenenud, umbes 10 minutit. Maitsesta soola.
Kui te ei taha minna välja ja osta topelt boiler, saate hoolikalt kokku sobitada 2 kaste pannide ja täita sama asi - peamine eesmärk topelt boiler on tagada pannil toitu ei tulnud otsene kontakt soojus - see on nagu keetmine kaudse soojusenergiat. See on palju pehmem kastmete ja muude preparaatidega. Nii lihtsalt täitke alt kausis veidi vett, ülejäänud väiksemad pan peal hoolitsedes see ei puutuks alla teistele pan. See võtab mõned koordineerimist, kuid seda saab teha;) (kuumuta veevannis)
Sest kala - Kuumuta ahi 400 kraadini. Maitsesta kala soola ja pipraga. Heat 1 T õli väga kuum ja neil pruunistatud kala 2 minutit ühel küljel on kindel, et saada kena kuldne Kärventää kummalgi küljel. Asetatakse kuivatuskappi ja küpseta 5-6 minutit süüa kogu aeg.
Too 2 c vett keema ja keedetakse koorega Fava oad vaid minut või 2 pehmendada neid mõned.
Toss koos Sinep Kapsas, oad, tomatid, sibul ja mais ning segada 1 T õli, soola ja pipraga.
Jaga koore kastmega roogi, plaat kala atop ja lisada salat bitti üles.

HEAD ISU!

Tegin kah ühe näpuotsa mullaseks.

2011-02-12T14:37:00.000+02:00

Ühe näpuotsa tõesti. Suskisin kah paar seemet mullatopsi. Punased tomatid, kollased tomatid, neli paprikaseemet, tiba sellerit ja sutsu basiilikut. Natukese.
Esimesena külvasin punaseid tomateid, see tegi tuju kohe nii heaks, see mulla sees näpuga sorkimine on ikka eriliselt tore tegevus. Ainult, et sordiga panin puusse. Mina ei tea, kuidas see juhtus aga poes valisin välja pikakasvulise tomatisordi ja pärast kodus võtsin kotist välja lühikasvulise Beta. Aa noh, abiks ikka. Ongi hea kui on palju erinevaid sorte.
Ikka hea tunne on kohe kui aknalaua peal karbikeses natuke muda. Hulka kevadisem kohe! :)

Tegelikult on kevad ilmatuma kaugel veel. Minu ilmaennustajad, kassid, koer ja aknatagused linnud on 100% ja rohkemgi veel talvisel reziimil. Söövad ja magavad. Söövad ja magavad. Mis siis ikka. Mullakarbile kile peale ja ronin ise ka teki alla tagasi. Talveuni. Norr.

Talv, saladus ja ikka veel vangis

2011-02-07T09:50:00.000+02:00

Eile võtsin kätte ja lõikusin natuke õunapuid. Alumiste okstega sai nagu enam-vähem. Kõrgemate tarvis tuleb oodata kuni lumi ära sulab. Selle pehme hunniku sisse poleks redelit kuskile panna. Ülemise foto õunapuu võtame üldse maha. Mingi haigus on küljes, tüved seest pruunid ja ega ta eriti häid õunu ka ei anna. Sellised "sea" õunad.

Teise õunapuu küljest leidsin ka mingeid haigustunnuseid. Mingi seen vist:

Lõikasin loomulikult haiged oksad ära. Eks tegelikult on meie aia vanad õunapuud kõik väga nirud. Enamjaolt. Ainult üks on 100% korda tehtav. Aga noh, silume neid kuni ise pikali kukuvad, head sordid ju! Kaks sibulõuna, antoonovka ja Paide taliõun. Ja neile, kes Paide taliõuna kiruvad, et kõva ja hapu, siis neile pajatan saladuse: seda õuna ei söödagi suvel! Samuti ei sööda teda ei vara- ega hilissügisel! Seda õuna süüakse talvel. Jõulude paiku. Vot siis on ta koor punane-punane ja seest on ilus kollane ja oi-oi kui magus ja mahlane!!!!

Vot nii on selle õunasordiga.

A muidu sitsime toas. Lapsed nohused, mina vangis. Jälle. Mis teha, emmede värk.

Hiigelsuur lumivalge lumenälkjas jõuab varsti maapinnale.

2011-02-02T09:58:00.001+02:00

Esimesena on eilne pilt, teine ja kolmas tänased.

Vat mis juhtub kui aiapidaja toas talveund magab, seinu värvib ja unistab roosadest lilledest ...

2011-02-01T14:28:00.000+02:00

... tuleb jänes ja närib aiapidaja puud koortest paljaks!!!
No vat. Me siin ju sattusime tubaste tegemistega hoogu. Pintseldamine hakkas meeldima. Katkusime lastetoas (teatavasti jäi seal ju sügisel samuti remont nö. ootele) nii palju tapeeti maha kui saime ja värvisime seinad roosaks. Niisama.

Lastele meeldis. Saavad priilt seinu täis sorgeldada. Ema ei pahanda sest ema sorgeldab ka.
No vat. Ja täna oli soe sulailm, läksime aeda lumememmi tegema ja voila!:

KURAMUSE JÄNESED!

Konkreetselt sellest puust esimesel fotol nüüd väga kahju ei ole, see meil isehakanud metsik. Plaanisime seal pookimist harjutada kevadel. Eks näeb siis kuidas ta nende kahjustustega hakkama saab. Võtsin küll abinõud tarvitusele, vahatasin ja lõikusin lootusetud kohad välja aga jama ikka ju!

Ja mis neist võrkudest kasu on kui lumi nii paks ja sulades vajutab võrgu lössi?! See teisel fotol õnnetu on Kasper, tubli nooruke õunapuu, mis hoolimata oma noorusest on mõlemil aastal ka õunu kandnud.

On ikka lund! Hea on, et meil nii püstised katused. Lumi venitab end katustelt maa peale kui mingi imelik roomaja.