Ilmad on meil päris head viimasel ajal - lund on, päikest on, parasjagu külma ja parasjagu sooja. Saame ikka õue ka minna, ei pea toas kinni passima. Toas on ju ka tore aga üksluine ikka, uniseks teeb ja virisema paneb. Iga normaalne inimene tahab päikest, eriti siis, kui ta juba on omale kevadet kuulutanud. Pesamunal esimesed kelgutamised ja lumeliud tehtud, minul esimesed aiatööd tehtud.
Istutasin paar toataime ümber, sõnajalad. Lappasin eelmistest aastatest jäänud seemnepakid üle, valmistasin ette aknalaua, kuhu varsti tekitame taimetittede kasvulava. Praegu on seal toataimed laiutamas. Ja mis kõige tähtsam - lahmasime kõikide okkaliste kallalt selle märja raske lume minema. Muidu on mägimännid nii maadligi ja keraelupuu oli kah poolest saadik lapik nagu pannkook seal lume all. Enam ei ole, saime asja korda.
Paljud asjad siin maailmas jäävad saladusteks. See tähendab, et nad toimuvad küll aga hiljem kaovad meelest ja ei näe keegi vaeva, et neid meenutada. Titepõlv. Kas sina mäletad aega, mil olid nii pisuke, et võisid söögilaua all püsti käia? Kui sul ema on, küllap tema miskit mäletab aga tõenäoliselt samuti vaid katkeid. Kui ema enam pole, kaovad need katkedki. Saladused. Ehk on sellel mingi mõte, et see saladuseks jääb, ei mina tea. Aga ise emana ei raatsi lasta kõigel minna. Ja paneks siia kirja mõne pisikese loo pisikesest lapsest.
Võitlused ja võidud.
Esimene lugu.
Kui pesamuna oli veel päris väike, nii 0 kuni kahe kuu vahel, ehk pisut rohkemgi, võitles ta unega. Huvitav on ju ärkvel olla, mitte ei taha magama jääda, see ajab pisut virisemagi. Uni on aga karm ja tugev vastane. Ja lõpuks tõmbas jorisev ja unesegane laps end kerra - looteasendisse - käed rusikas rinnale, jalad rätsepistesse. Ja nii kui ta seda tegi, jäi - lupsti- magama. Kui ärkamisaeg oli käes, sirutas pesamuna oma asendist kõigepealt ühe käe sirgelt pea kohale, endal veel silmad kinni, oli nagu superman lendamas. Või õigemini, hmmm, hääletav Buddha. Natuke sirutas ja siis oli võit jälle tema ja uni läinud.
Teine lugu.
Hiljuti õppis Pesamuna plaksutamise ära. See tuli nagu ilmutus hilja õhtul just magamamineku ajal. Aga uut oskust oli vaja proovida. Siis ta muudkui plaksutas, ise unine, vahepeal haigutas, kukkus peaga patja. Ajas aga end vapralt jälle istakile ja muudkui plaksutas. Nüüd me muudkui kogu perega plaksutame kogu aeg. Selline lõbus seltskond.
Kolmas lugu.
Päris pisikesena kartis Pesamuna kõvasid hääli. Aevastada ka ei tohtinud. Laps ehmatas pisarateni, et miks tema peale niimoodi röögatatakse ja oli üsna heidutatud. Õmblusmasin tegi ka koledat häält. Koliti see kole masin mujale. Alles hiljuti võtsin välja, et natuke tasa-tasa õmmelda. Kõige koledam oli aga mikser. Oh paanika, kui see käima pandi. Me mehega siis meenutasime oma lapsepõlve koletisi ka. Oli meie vanaemadel kumbagil see kole tolmuimeja, värvidelt roheline ja must, kujult raketi moodi, undas nagu kole. Mees tuletas meelde, et isegi ühes multikas käis üks nõiamoor sellega lendamas. Oo õudu. Ega ei tahtnud last mikseriga hirmutada, saatsin ta mehega teise tuppa, kui kokteilide tegemiseks läks. (Me siin see talv mekkisime pidevalt marja-piimakokteile, nämm). Mees läkski lapsega teise tuppa, mina mikserdama. Laps jälle paanikas: nemad issiga on põgenenud aga emme üksinda koletisega köögis? Ja tuli käpuli kähku ja suure kisaga kööki mind päästma. Edaspidi mikserdasime koos. Oli julgem. Enam me mikserit ei karda. Hoopis on väga tore võtta kohvilõhnaline mikseripurk ja sellega koos minema kõndida. Pesamunale see purk meeldib. Kui see purk mikseri küljest ära võtta, siis koledat häält enam ei ole, pealegi on purgi põhjas nupp, mida on huvitav keerutada. Igaks juhuks ta kellegile seda purki enam ei anna. Hoiab omale. Elu on nii rahulikum.
