Enne kui minna sambla-aeda tegema, võiks kõigepealt sügavkülmast natuke suve välja võtta ja ära süüa ja juua. Panin see aasta täiesti ilma mingi tsensuurita kõiki marju külmikusse, mis aga kätte sain. Ka punaseid sõstraid ja tikreid. Kahtlesin nende sulamisoskuses aga pole viga, tikrid jäävad sulades ikka ilusaiks, ei vaju koledate lässudena kokku. Ja lõhn on võrratu! Kõigil marjadel loomulikult.
Nohu, viirused ja kursusetöö ründavad aga need marjad aitavad ellu jääda. Ausõna.
Hää küll. Täna on laupäev. Mitte keegi peale tolmuimeja ja pesumasina ja majandusõppe ei oota mind täna, nii et tehkem tähtis nägu ette: mul on ilmtingimata vaja teha paar tiiru aias. Pühitsetud oli minu tahtmine: isegi päike ilmus välja ja näitas mulle huvitavaid kohti pildistamiseks.
Suvel ma neid valgeid sõrmkübaraid juba natuke kirun - no palju on teisi, muudkui rohin neid minema. Aga talvel on nad ilusad! Ei karda nad ei niiskust, ei külma, ega ka mingeid haiguseid. Ilusad ja igihaljad, mõnusad, kaardus lehed.
Kõrrelisi on kah selliseid, mis oskavad novembris korralikult käituda ja ilusad olla. Suvel polnud kumbatki eriti märgata, kõrvalolevad primadonnad: kullerkupud, päevaliiliad, jt varjasid nad sootuks. Praegu on nad aga toredasti reas nagu siilipere.
Neid siilipuntraid oli seal veel aga no ei mahtunud pildile.
Järgmisel fotol on palmilehine tarn:
Kibuvits:
Harilik liguster:
Maasikamaa teisest otsast:
PS.: samblaaeda teeme mõni teine kord. Fotokaga ringkäik aias annab piisavalt jõudu, et majandusõpingutega tegelema hakata.
