Mis siis lapsukesele nimeks panna?

Ostetud sai daalia Mingus Gregory. Vat nii.

Aga peenras on hoopis selline õis lahti läinud:
Pole nagu päris see või mis? 

Aga ilus on ta küll. Õis on suur ja silmapaistev. Üks ilusamaid daaliaid mida ma üldse kunagi näinud olen.

Kuna tema õiget sordinime vaevalt et õnnestub teada saada, siis olge head ja aidake talle nimi välja mõelda. 

Ma arvan, et ta on vist poiss.

Nii et kas teate mõnda ilusat poisslapse nime?

Äkki paneks Bruno Benno Bernhardt?

Inimesel peab olema märkmik!

V.Korzetsil on üks naljajutt nõuka ajast, kus kõigepealt õnnestus tal osta paar saapaid. Siis vedas veel rohkem ja tal õnnestus osta televiisor. Siis vedas veelgi ja tal õnnestus vaadata telerist mingit jalka matshi. Sellega tal õnnestumised lõppesidki, ei saa enam saabast teleka seest kätte.

Minul algas kah eilne päev toredasti! Lapsed ärkasid heatujuliselt ja  sõid vastuvaidlematult kõhud ilusasti täis. Siis õnnestus lapsed imekspandavalt kiirelt ja sujuvalt riidesse panna. Ja siis õnnestus mul seegi, et nii kui õue saime, jäi pesamuna mauhti oma vankris magama ja tüdruk hakkas rahumeelselt ja asjalikult liivakastis toimetama. Ma tarisin aiatööriistad õue ja hakkasin rõõmsalt aknaalusesse peenrasse murulauku istutama.

 Jaaaa lõin labida PARTSTI maasse!

Sellega mu õnnestumised lõppesidki. Kui labida mullast välja tõmbasin, oli seal küljes nagu grillvorstid kahvli otsas, kaks hüatsindi sibulat. Sibulad pikuti lõhki kõik, oeh.

Suur see kahju just pole, need olid need eelmise talve toas õitsejad aga siiski!

Vat see on kui korralikult oma tegemisi üles ei kirjuta! Ja päevikud jäetakse lohakile ja kaovad ära.

Ma peaks vist oma mehest eeskuju võtma. Tuli eile õhtul tuppa, mingid prussid kaenlas. Ma küsisin, et mis kaikaid ta nüüd tuppa veab? Mees vastu, et see on tema märkmik.

Tegin sellest märkmikust pilti kah, suuruse võrdlemiseks panin tikutoosi. Oleks vist pidanud tellise panema?

Ta teeb poeostude nimekirja ka muideks, lauajuppidele. Ehituspoe omad küll, jahh. Noh, naelad 100 tükki, kruvid 50 tükki , mutrid 10tükki jne. 

Head suured märkmikud ja nimekirjad. Pole karta, et ära kaovad.

Jajahh.

Olgu see mulle õpetuseks!

Pojengid

1. "Red Red Rose"
2. "Coralie"
3. Paeonia mascula, korallpojeng, looduslik liik Kaukaasias

(saadud S.Savisaarelt)

4. ahtalehine

5. kõrge peedipunane-tumelilla

(saadud naabrinaiselt)

6. kõrge valge

7. kõrge hiline roosa

8. varane peedipunane

(elasid siin aias juba enne minu tulekut)

9. Hawaiian Coral

10. Primevere

11.silt kadus ära aga ma arvan, et Honey gold

(Sibullilled.com'ist ehk maaletoojalt)

12. Paula Fey

13. Do Tell

14. Nymph

15. Blaze (istutasin eemale kaugele elupuu alla, arvatavasti viirushaige)

16. Santa Fe

(plantexist, arvatavasti ka vaid vahendaja Hollandist)

17. Red charm(hävinud)

(Bakkerist)

Uus

Täna sain kätte Bakkeri paki.

Loomulikult massiliselt sibulaid. (Tulbi omi loomulikult)

Loomulikult jajaa!

Ja lisaks üks pojengikene: Red charm.

Enamik sai täna maha juba.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Kevadel hangitud pojengid on peaaegu kõik tervise juures. Välja arvatud kaks, Blaze ja ... kõige kallim, mille üldse ostnud olen.

Praegu avastasin, et see kaustik kuhu ma pojengide nimed kirjutanud olen, on kadunud.

Ok, ma nüüd kaustikut otsima. Täitsa lõpp kui ongi ära kadunud! Osadel on jahh, toikad siltidega juures aga osadel ju pole!

20 ja 21 ja 22

20.-l käisime Palamuse laadal.

Ega need laadad on kuidagi liiga rahvarohkeks muutunud. No mõistetav muidugi, eks kõik tahavad sinna minna. Sattusime ka korraks rahvavoolu sisse, kus polnudki muud teha kui ainult otse edasi purjetada. Väljapanekut nägi vaid eemalt möödudes, nö. jooksu pealt.

Hiljem hoidusimegi ainult teatud platside peale kus rahvast tagasihoidlikumalt. Aga head kaupa oli igal pool küllaga. Olime kõik oma laadalkäimisega väga rahul.

 Kõigepealt saime teada, et Toila sanatooriumil on sooduspakkumised. Kas me läheme sinna? Muidugi!!! 

Siis otsisime tulbisibulaid. Müüjaid oli vist neli, kolmelt sai ostetud. Võrdlemisi sarnane valik oli neil. Ja ainult üks neist oli isekasvataja. Ülejäänud kõik maaletoojad. Ma muidugi ostsin neid sibulaid. Kus on, sinna tuleb, öeldakse ja see on täiesti õige!

Ja siis sai muidugi traditsiooniliselt ostetud sinki ja suitsukala ja ka korv laadakraami kandmiseks. Seekord siis laastukorv. Ilus korv on. Ja praktiline. Praegu hoiab ta kapi otsas sibulaid.

Üks nali juhtus kah. Laadal müüdi Võsu veine. Nii pudeliga kui klaasiga. Kuna veinimüügikoht asus just rahvarohkemas kohas, hoidus mees lastega pisut kaugemale ja mina sukeldusin veini järele. Mees ütles, et osta üks klaas maitsemiseks, mina aga läbi rahva sumina kuulsin, et osta aga osta! Ja siis ostsingi kaks pudelit. Polnud neid kuskile panna pärast. Kuni korvi ostmiseni jalutasin nagu Lible ringi, mõlemast mantlitaskust pudel välja turritamas.

Nojahh, ja siis veel muidugi laadakommid ja laadaõhupall tirtsule ja laat oligi otsas. Ah jaa, veel vaatasime rahvatantsijaid. Ühed tantsijad, ma kahtlustan, et eestlased nad küll ei olnud, vist lätlased, küll tantsisid lõbusalt! Rahvas ümber hakkas kõik kaasa vehkima ja aplaus oli maruline. Tüdruk keksis ka kaasa tantsida. Aga ta on meil natuke häbelik, keksis minu selja taga või käest kinni hoides. Lähemale tantsijaile ei kippunud. Mis teha. Eestlane. Tagasihoidlik. Aga rahvamuusikat armastab hirmsasti. Peaks ta vist kusagile rahvatantsurühma panema.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

21.-l oli jälle ilus päev. 

Mul on selline tunne, et eestimaine ilmataat on vist alailma juua täis. Mitte ta aru ei saa, millal meil suvi on ja millal mitte.

Aga päev oli ilus, võtsin oma mehed appi ja sain hulga uudismaad tulpidele tehtud. 

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

22.-l oli jälle ilus päev. Lausa pane või bikiined selga. 

Ja sel ajal kui Pesamuna põõnutas päeva esimest und, kaevasime Väikese Abilisega suure toa aknaaluse peenart korda. Seal oli juba tükemat aega suur segadus pärast seda kui sealt ilmatusuur ja vana pojeng sai välja kaevatud.

Nüüd on enam-vähem korras. Sodi minema veetud, peenrapiire valmis, mõned tulbidki pottidega maas. Nüüd veel pisut mulda juurde vaja ja siis ... VEEL TULPE LOOMULIKULT!!!

Kõrvits Metsapähkel

See kõrvits oma kuldkollase värvusega oli ikka nii isuäratav, et ma ei pannud vastu ja lõikasin väiksema katki. Nämm ...

Ideaalselt valmis ta muidugi polnud. 

Paar kobedama konsistentsiga seemet oli küll sees, need panin kohe hoiule. 

No  vapustavalt hea kõrvits! Tõesti nagu sarapuupähklid - maitse poolest ja ka hammustades selline kõva nagu pähkel ikka. Pool kõrvitsat krõmpsutasimegi tütrega koos ära.Teine pool jagati kahe toidu sisse ära: esiteks  kõrvitsasupp/kreem.

Selline ta siis välja näeb, see sõstramoosiga kõrvitsakreem:

Tegemine pole keeruline, keetsin kõigepealt kõrvitsatükid veega, siis lisasin piima, suhkrut ja mannat, keetsin, segasin. Võtsin tulelt ja mikserdasin. Taldrikusse ja moosi peale. Fotol on moos juba mugavalt kreemisse vajunud.

Maitses hästi. Tüdruk eelistas soojalt, mina arvan, et sihuke kreem on hea ka külmalt nagu tarretis koos mingi vaniljemaitselise kreemi või vahuga.
Tegelikult oli see nüüd küll pisuke patt nii head kõrvitsat sodiks keeta, seda sorti tuleb kindlasti just toorelt süüa.

Aga minu patutegu jätkus. Järelejäänud kõrvitsatükid riivisin ja segasin saiataignasse. 

Päris hea sai tuli välja.

Kunagi kuskilt ma lugesin, et kõrvitsasai on ka veel sellepoolest hea, et säilib hästi. No meie peres sellist säilitamise katset teha ei saa. Kui isegi juhtub, et Väike Abiline poetab saiatüki voodi taha "säiluma" , siis koer haliseb seal voodi kõrval seistes niikaua kuni keegi ikka vaatama läheb, et mida see koer seal nutab.

Saiablogi ehk olge head ja andke nõu!

Inimene ei saa massist eralduda. Kui kõik küpsetavad saia siis pean minagi ilmtingimata natuke saia tegema. 

Sai saiaks. Õuna- ja marjakook tuleb ikka hästi välja.

Aga nõu küsiksin hoopis teises asjas. Nimelt armastan mina tihtipeale pajarooga ehk wokitoitu teha. Eriti praegusel ajal, kus juurikad värskelt aias saadaval. Alustuseks pruunistan hakkliha või kanafileetükikesed. Siis kauemat kuumutamist vajavad juurikad nagu porgand, oad, aedoad, juurseller, jne. Ja jupikese aega hiljem tomat, paprika, suvikõrvits, noh, need vähem kuumutamist vajavad asjad. Edasi maitsestamine: 

Tavaliselt sool ja basiilika.

Vahest ka sool, pipar, loorber(viimase panen koos lihaga juba pannile)

  Ehk ka basiilika ja aroomisool. 

Sobib ka sool ja curry (karri)

Siis sool, pune, tüümian, basiilika, küüslauk.

Siis provansaali maitseainesegu (mehe lemmik)

Eile aga proovisin a la Meira Aafrika maitseainesegu (rohelise ja halliga pakike) ja kirun natuke. Muidu hea segu aga pipart võrreldes teiste ainetega roppu moodi liiga palju. Äärepealt oleks toidu ära rikkunud. Iseenesest muidugi huvitav segu: chillipipar, küüslauk, koriander ja köömned. Kui see pipar sealt ära võtta, jääb päris mõnus segu järele. Ja köömned lisavad toidule kohe eriliselt njämmat maiku. 

Siit tekkiski küsimus, et olge head ja jagage tarkust, kui raatsite, et kuidas te olete aeg-ajalt maitsestanud oma aedviljapajaroogi või lihatoite? 

Ja hiljem tekkis teine küsimus veel, et kas teil on mõnd huvitavat õunakoogi retsepti?

Ja veel üks küsimus: mida tehakse astelpajuõliga?

Ma leidsin üles oma fotoka, patareid ja juhtmed ...

... ja saan eputada oma ilusate värviliste kõrvitsatega! (Üks, kõige suurem arbuusitaoline on pildilt puudu, see juba toas)  Sorte ärge küsige, nad läksid mul külvamiste aegu sassi. Ja minu mäletamist mööda on üks taim Paide turult ostetud. Vist see arbuusi sarnane. Selle ilusa kollase sordinimi peaks vist olema Metsapähkel. Eks mõne aja pärast hakkan kommenteerima nende küpsusastet ja maitset. Aga värvi järgi otsustades tahaks ka järgmisel aastal selliseid toredaid värvilisi kõrvitsaid kasvatada. Justkui tooks selle magusa suvelõpu omale kõrvitsatega tuppa kapi otsa.

Ja nüüd:

Kas ma näen see sügis oma daaliate õisi või ei näe ma neid mitte?!
Järgmist daaliapuhmast ilustavad roosikese Angela roosad õied. Istutasin daalia kogemata liiga lähedale, ronis selga roosile. Kuigi ikka üle poole meetri oli see vahe. No ei ole hullu. Varsti saab ta sellest nahhaalsest selgatrügijast lahti.
Sordinimed on neil siis (esimene) Mingus Gregory ja (teine) Vancouver. 

Aiatöid on tegelikult veel palju-palju teha. Koristada ja koguda ja tulbisibulaid maha panna. Osa on mul juba pandud ja osa veel panemata. Ja neid, mida tahaks siia peiulillede asemele panna, akna alla, ei saa ju veel niipeagi maha panna. Egas ma õitsevaid lilli ju üles kisu. 

Tegelikult see sügisene ootamine käib mulle natuke närvidele. Muudkui oota ja passi seda öökülma... ahh, enam ei passi ma midagi. Tuleb, siis tulgu! Ma ei kata midagi kinni. Parem on nautida neid ilusaid viimaseid õisi rahus ilma pideva külmahirmuta. Ja kui nende aeg saab läbi, siis saab läbi ja kogu lugu. Kohtumiseni järgmisel aastal!

Isegi omamoodi toredaid asju saab teha teadmisega, et nagunii on õitseajal varsti lõpp peal. Siis saab aeda minna nagu lilleaasale ja korjata sületäis gladioole. Muretult. Kas olete korjanud just avanevate õitega, selliseid kergelt nuppus veel, roosasid gladioole? Suure sületäie? Ei? Siis olete millestki ilusast ilma jäänud.

Halvad unenäod ja öökülm

Ma ei saanud täna öösel hästi magada, tüdruk oli kole rahutu, vist nägi halba und. Mis paneb kahe ja poole aastase halba und nägema? Ja mida teha, et ta ei näeks neid unesid? Mäletan, et kui ise väike olin, nägin ise ka tihti mingeid koshmaare unes. Jubedus. Ja kiusasin oma vanemaid sellega, et kippusin koleda unenäo-hirmus nende voodisse ronima. Sinna see unenägu järele ei tulnud. Tüdruku võtsime ka täna öösel lõpuks oma juurde aga ka meie voodis rahmeldas ja hädaldas veel tükk aega.

Ma olen magamata, väsinud ja torisevas tujus täna. Ja tavaliselt tervitavad mind suure toa akna all need toredad honka-daaliad aga täna mitte. Lubati ju öökülma ja ma katsin nad kõik ilusasti kinni. Ilusasti? Heh.

Akna all on suur vormitu hunnik minu ilusate lillede asemel. Deemet seda öökülma! Vormitu hunnik kuna honkade peale viskasin hallivärvilise koormakatte (olen katteloori kusagile ära kaotanud, pool suve oli ta kõrvitsate peal, nüüd enam ei mäletagi, et kuhu ma ta siis pistsin...)

Ja seda öökülma ei olnudki. Patissonipuhmas endiselt ilus ja roheline... deemet

ç=àù**"é sakre blöö sssssss deemet

ma parem vaikin, midagi mõistlikku nagunii öelda pole

Ah jaa! Kõrvitsad korjasin eile ära. Nii vahvad igasugu rohelised, triibulised, kuldkollased. Pärast saab pilti ka näha kui mulle meelde tuleb, et kuhu ma fotoka pistsin...

Sügis käes, sügis käes!

Ja mina ikka muudkui kapsalainel.
Tegelikult käib muidugi tavaline suvelõpu koristamine nagu igal aastal. Tõstan pojenge ümber. Ja valmistan ette tulpidele kasvukohti. Täitsa lõpp, kuivõrd palju on ikka sadanud! Maa on ligi meetri jagu märg nii et nätsub. Palja jalaga enam üldse maa peale astuda ei saa. Uskumatu! Meie kõrgel ja kuival pinnal. Aga ehk on see millekski ikka hea. Ehk on hea õuna- ja ploomisaak järgmisel aastal.
Jätkame kapsastest: kuna ajutise terrassiga olid ikka muud plaanid (varajased sibulilled, kiviktaimla püsikud ja mõni mini-okkaline), tuli kapsastele jälle uus koht leida. Toppisin nad siis õuepealsesse vanni ja sel aastal veel üldse ei mingit kasutust leidnud pesupali-lilletünni.
Vann siis ühelt poolt:

Ja teiselt poolt:

Vannis kasvavad veel väikesed sarvkannikesed, petersell ja koos kapsastega sai lisatud krüsanteemikesed ja lillepotis üks begoonia.

Neid kapsaid annab vägagi edukalt ümber istutada. Praegused vihmad on igati abiks. Kuivemate kliimadega vajaksid nad tõsist kastmist sellise pideva kolimise korral.

Ja selline on lille-pesupali:

Ka valges peenras on üht-teist huvitavat:

Esiteks mulle väga-väga meeldivad need kõrged daaliad. Mul on selliseid kaktusdaaliaid kahte sorti: madalamad Playa Blanca ja kõrgemad My Love. Madalamaid kiusab vihm. Õied rikub ära aga kõrgemad on nagu kuningannad, uhkelt püsti troonivad valge peenra kohal.

Ja kuniks hostad veel väikesed, asendab neid see suvi sõrmkübara lehepuhmik:

Minu pensionifond

Mulle teeb natuke pahameelt, et eestikeelseid tulbiraamatuid on nii vähe. On olemas Zaletejeva "Tulbid" ja Guido Kanguri "Dialoog tulpidega"
Esimene neist on siis teaduslik-tehniline (minu biibel) ja teine ilukirjanduslik, mille kohta võiksin ka pisut kriitikat avaldada/toriseda. Aga ma ei tee seda, sest tulbisõltlasi on niigi vähe. Ja üldises mõttes on see siiski hea raamat. Mõnus lugemine.
Sahistan praegu netis, otsin väljamaakeelseid väljaandeid. Mul on selline tunne, et ma pean siiski rohkem raamatuid tulpidest ja nende kasvatamisest evima.
Tekkis idee, et kirjutaks õige ise ühe raamatukese. Eriti tõsiselt ärge seda juttu võtke, mul käib ikka hooti igasugu ideid. Alles hiljuti näiteks kavatsesin aeroobikatreeneriks hakata. Mul on olnud ka plaan koeri aretada, kriminulle kirjutada ja moekunsti viljeleda.
Aga algus on igal juhul tehtud. Tekitasin selle tarvis uue blogi. Ja ehk kahekümne aasta pärast saab valmis. Siis avaldan ja saan loomulikult väga rikkaks ja kuulsaks tänu sellele kirjutisele. Näh, sellest siis saabki minu pensionifond. Oo-lalaa, mured on murtud!

Tänu salajase blogi loomisele tutvusin pisut blogide tehnilise poolega ja voilaa! Kata! Võtame msn-s hiljem ühendust. Sa saad ise, ilma minu vahenduseta vist, "Eestis tavalisse" postitada. Nimelt on täitsa võimalik kambakesi mingit blogi pidada. Kihvt! Nõme, et ma varem juba polnud neid võimalusi uurinud.

Tulbitõbise matemaatika

Tundub, et aiablogid hakkavad sügise lähenedes saiablogideks muutuma.
Mõistlik, sest mida sa nende kehvavõitu suusailmadega ikka aias teha saad.
Ainult minul vist veel puudub see imeline ahi.
Ja jääbki puuduma!
SEST...
see ahi maksab keskmiselt 1200.- vist, eks on ka kallimaid.
Keskmine tulbisibul maksab 6 kuni 10 krooni, võtame keskmise : 8 krooni
1200:8=150

150 sibulat.
Tavaliselt müüakse sibulaid kümme tükki kotis.
See teeb siis kokku 15 uut sorti.

Järeldus: vana ahi st. puuküttega pliit kärab veel küll.

Öökülm

Naabrimees olla mu mehele hommikul öelnud, et autoaknaklaas olevat jääs olnud.
Ma selle peale, et ei tea midagi, õues kõik ilus roheline alles. Siis aga vaatasin aknast välja lilletünni poole ja mis ma näen: begooniaõied räsitud! On vist tõesti mingi hetk külma olnud.
Nii, et leedid ja dzentelmenid!
Suvi on läbi!

Operatsioon "Seller elevandile"

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama 29. augusti õhtust, mil pimeduse lähenedes võtsin labida, aianoa, kaks suurt kilekotti ja oma vanima poja abiks kaasa ning suundusin aiamaale. Sellereid välja kaevama ja pakkima loomulikult. Igaks juhuks tegin seda operatsiooni "Seller elevandile" eelõhtul, sest mine tea neid praeguseid ilmu. Hommikul äkki sajab paduvihma või hoopis lund, kuidas ma seal siis kaevan?
Sellereid sain kaks suurt kottitäit. Lisaks toppisin kotti ka sületäie kasvus nirumaid apteegitille aga muidu ilusaid ja lopsakaid.
30. augusti hommikul saigi see sõit Tallinna loomaaeda ära tehtud. Natuke sebimist ja leidsimegi õige koha ja õige inimese, kes kraami rõõmsasti vastu võttis.Ja jälle vedas! Talitajail polnud midagi selle vastu, et meie sellerivarandus ka elevantidele kohe kätte anda.Oi-oi kuidas see kraam lõhnas! Eriti apteegitill. Selle sild-platvormini, kus meie pere siis seisis ja vantide arvamust sellerisöömisest ootas, tulid nii vägevad aniisi-selleri lõhnad, et ohohohhoo!
Elevant vist kah tundis, tal ju pikk nina?Ja ohhoo üllatust ja rõõmu! Elevant hakkaski tasapisi lähemale tulema, küllap uurima, et mida tema territooriumi peale sokutati.Muudkui tuli ja tuli.Jõudis kohale ja hakkas londiga tuustima-nuuskima.Valis sobiliku välja ja ... AMPS

Ja nii sööbki siis üks elevant sellerit! See ei pidada neil olema just igapäeva söök aga olevat kasulik ja kõhule hea!Tasapisi tuli ka teine elevant ligi ja toredasti külg-külje kõrval mugistati sellerit.

Talitaja tuli ka meie kõrvale vaatama ja rääkis meile pisut nendest vantidest. Nende nimed on Troi ja Fii (Fee?). Mõlemad tüdrukud. Nende päritolumaa järgi on nimede tähendused Kaunitar ja Väänkael. Kuigi sobiksid hoopistükkis vastupidiselt, sest Kaunitar on väänkael ja Väänkael hoopis kenama käitumisega. Vat siis.

Arutasime veel seda va toitmise küsimust loomaaias. Just nimelt ses mõttes, et kui omal aias jälle miskit ülearu, et kas võib sinna viia? Ikka võib. Miks ka mitte. Neil hea meel. Loomadel hea meel ja olekski ju imelik ära visata normaalset öko meetodil kasvatatud kraami.

Kusjuures apteegitill jäi siiski Troi ja Fii poolt puutumata. Ju siis aniisilõhn ei meeldinud. Ja sellereid süües sülitati sellerijuurekontsuke suust välja. Jätsin need külge, sest polnud ju teada, kas äkki ei saa neid loomadele kohe anda.

Väiksemad pildid on klikitavad. Pange tähele, kuidas üks elevantidest toetub süües mõnusasti kivile.

No see oli igati vinge vaatepilt ja kordaläinud üritus! Hiljem, pärast elevantide toitmist, jalutasime veel veidi loomaaias ringi ja võib rahulolevalt nentida, et see koht areneb aina ja aina paremuse poole. Igale poole küll seekord ei jõudnudki. Olime ju autoga loomaaia territooriumil. Asja pärast küll (need sellerikotid, eriti üks, olid niisama tassimiseks liiga rasked) aga ikkagi tundus natuke nahhaalne niimoodi ja pärast tiiru (lõvid-papagoid-ahvid-guanakod) ronisime autosse tagasi ja purjetasime minema. Aga lubasime järgmisel sügisel jälle tulla. Kõik olid rõõmsad, lehvitasid meile ja ütlesid, et tulge jahh.

Ja tulemegi! See oli nii vahva loomaaia külastus! Polegi vist elus nii vahvat külastust olnud.

Tallinna loomaaed

Kõigepealt pisut pilte loomaaia taimsemast poolest.
Nende taimede nimesid enamikku ma ei tea. Nii et kui keegi näeb midagi tuttavat, võiks öelda. Eriti huvitab mind esimesel fotol olev roosakate õitega püsik . Ja järgmisel fotol olev kõige vasakpoolsem kõrreline potis. Kuigi see viimane on vist külmakartlik.





Tagaplaanil on vist papagoide majad.

Ja need lillade õitega huvitavad potipuud?

Loomaaed areneb iga aastaga aina enam ja enam. Ainult et kui sinna minna, tuleb selleks varuda vist küll terve päev, sest muidu ei jaksa tervet aeda läbi käia.

Kohati oli küll ka taimenimed siltidel kirjas. Kahjuks mitte igal pool.

Hmmm, ma kadestan neid inimesi, kes seal aias töötavad. Iseasi, kui suured on nende võimalused.

°°°°°°°°°°°°°

Meil üldse vedas tolle käiguga loomaaeda. Nägime üliaktiivseid ahvikesi ja ka lõvid olid väljas ja väga toimekad. Palju jäi küll ka nägemata, kuid ma arvan, et küllap me läheme varsti jälle sinna.

Vot see viimasel fotol olev taim huvitab mind ka. Just see, mis on Väikese Abilise kõrval. Meenutab pisut põdrakanepit ilma õisikuta. Äraütlemata kõrge taim. 2-3 meetrit vist. (See koht, kus me kõndisime, on sild, asub pisut maad kõrgemal maapinnast)